Lähemalt sellest, kuidas ma kirjutasin jaanuariloo "Ulla elu episoodid"

Mandariinid ja kooritud pähklid tekitavad natuke jõulutunnet.  Samuti need violetsed valguslambid, mis ma pelgalt pimeduse peletuseks üles riputasin, sest seda tintmusta aega on praegu ümberringi nii pelutavalt palju. Nüüd need säravad kapi pealt vastu nagu taevatähed. Siinkohal aus ülestunnistus, mu head lugejad - uue aasta esimese kuu ajakirjalugu oleks mul äärepealt kirjutamata jäänud, kuna tundsin peategelase Ullaga sarnaselt üpriski samasugust üüratut väsimust ja pean nüüd sööma pikka aega vereturguteid, enne kui jaks mingilgi määral taastub. 


Ausalt, ma ei tea, miks ma sellise loo kirjutasin. Mul ei olnud hulk aega üldse mingit visiooni ega arusaama, millest ma kirjutada tahan, kuigi tähtaeg tiksus üha lähemale. Siis tuli meelde üks öö. Õigemini, hiline talvine õhtupoolik, mil oli palju lund ja ma otsustasin minna jalutama. Poole jalutuskäigu pealt viskasin end samamoodi valgesse hange pikali ja vahtisin üles, tintmusta öötaevasse, sest mulle on alati meeldinud taevast vahtida. Magama ma peategelasele sarnaselt küll ei jäänud, kuid mäletan, et lamasin seal oma paksus soojas sulejopes kaua aega ja tundsin end kuidagi sihi kaotanuna. Aga see oli väga ammu. Enam kui kakskümmend aastat tagasi. Lihtsalt üks vana mälestus. 


Ega rohkem vaja polnudki. See hetk oli loo alustuseks piisavalt hea lähtepunkt ja kõik ülejäänu... tuli iseenesest. Kiirustavad tuttavad, pealiskaudsed peresuhted, inimeste pinnapealsus ja hetkeajastule omane lõikav üksildustunne. Loo olulisteks värviandjateks on argielu tähtsusetud pisiasjad, mis küll näivad esmapilgul tühistena, kuid tegelikult elu neist koos seisabki.
Mõistagi on teil raske hoomata, millest üldse jutt käib, kuna kõnealune novell ilmub alles jaanuarikuus, aga võib-olla ongi see praegune rohkem mõtisklus mulle enesele. Ehk on teil keeruline, lausa võimatu uskuda, et ma tõepoolest olen sama autor, kes kirjutas kunagi huumorist nõretava noorteromaani "Lepatriinupüüdja", milles olin võimeline väga vabalt naerma ka iseenda üle, aga ma ei ole. Ma olen ikka seesama, kuigi elu on praegu lihtsalt väga teine. 

Kui peaksin midagi soovima, siis soovin, et uus aasta tuleks parem. Kohe palju-palju parem. Nii ränka aastat ei olegi varem kunagi olnud. Muidugi on sellest varjuna läbi libisenud ka häid sündmusi, kuna elu ei ole kunagi ühetooniline, läbinisti must ega valge, kuid siiski... Sellest hoolimata olen täitnud kõik oma kohustused ja antud lubadused, olen olnud olemas inimeste jaoks, kes on mind vajanud ning võimaldan endal nüüd veel mõnda aega lihtsalt väsinud olla. See on luksus, ma tean, kuid valik raha või tervis pole tõepoolest eriti mingi valik. 


Pilt: internet