pühapäev, 10. november 2013

Luuleliidu luulekonkurss "Kuldne Kaseleht 2013"

Pisut aega tagasi sai mainitud, et võtsin osa Eesti Luuleliidu korraldatavast luulevõistlusest "Kuldne Kaseleht 2013". Paistab et sellelgi konkursil läks hästi, kuna hiljaaegu teatas Eesti Luuleliidu esimees Ingvar Luhaäär soovist avaldada minu luulet võistluse paremiku kogumikus, mis läheb peagi trükki. Pidulik kohtumine laureaatidega toimub 24ndal novembril Meriväljal. Kohtumispaigas esitab näitleja Elaan võistlusluule ainelise kava ja hiljem suundutakse peokohta šampust ja suupisteid maitsma.
Luulevõistlust korraldab Eesti Luuleliit (Luuleklubide Liit). Momendil on luuleklubid Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis ja Rakveres.
Kuigi mõte naasta sügisesse Tallinnasse tundub meelitav, ei oma ma hetkel paraku veel aimu, kas mul on sedapuhku on mahti pidulikust programmist osa saama minna, kuna samaks ajaks on planeeritud üks teine üritus. Siiski kujutan vaimusilmas ette, et šõu muulil, tormi ja tuulte käes võib osutuda ekstreemseks ja meeldejäävaks elamuseks. Vihmastes ilmades on minu jaoks alati mingi seletamatu võlu ning rajuilmad mõjuvad pigem inspireerivalt kui rusutust tekitavalt.
Millised konkursile saadetud kümnest luuletusest parimaiks osutusid, ma hetkel veel ei tea, aga momendil võin ära tuua kevadise luulevõistluse paremikuks osutunud luuletused.


Kiiri Saar

MUSTA JÕE PÄEV


Kas see talv jääbki
Ja need mustade õuntena
Kaselatvades kõlkuvad
Vaikivad varesed,
Vereva kerana
Läänekaarde varisev päev
Ja tõrvakarva vool suutmatu südames?


Kas see talv jääbki
Ja sina,
Palvele paindunud põrgukoerana
Vaevavalt lootusrikas,
Õnnis ja äraneetu
Teisel pool tumedat
Teadmatusevett?


OOTUS


Sõnad
Ripuvad alateadvuses
Nagu nahkhiired pööningupealsel
Liigutavad tasa oma tiibu
Tukuvad tõsist tumedat väikeloomaund



Oodates kevadet -
Esimest ahnet lennutiiru
Lootuse karikakrapõllu kohal


KELLA VIIENE NÄGEMUS


Sääl unenäopargi serval
Õhtul veidi enne kella viit
Süütavad vanad vahtrapuud
Oma külmetavais ladvus
Habraste armastajaina
Õnne õrnkohmetu õhtupuna


Valgustriip varrukaserval
Seisan ja vaatan,
Kuidas magab jaanuarikuu
Laiska lõputa und
Su jalajälgedel,
Milles õitses suvel ääretasa
Kibuvitsu, jasmiine ja marielilli
Ja kõikjal õhus me ümber
Lendus tuhkjat võilillelund


Ilmsi ja ärkvel
Sääl külma pargi õrnpunasel teel
Näen ma ikka veel
Ikka veel
Sellest meelõhnasest suvest
Und




KÜLALISED HOMMIKUMAALT


valu tuleb siis,
kui sa teda kõige vähem ootad
klammerdub oma külmade sõrmedega
enesekindlalt su mantlivarruka külge
teeb sulle sõbrana silma
ja küsib moepärast suitsu


õnn tuleb siis,
kui sa oled lõpuks lootmast lakanud
ära põletanud viimase hõõguva sädeme
tukid kannatamatult tuulde loopinud
ja käed taskus minema läinud


nad tulevad koos -
üks õhtu, teine hommiku poolt
sammudes õhetavipõsi
üle südame külmavõetud välja
endamisi ebaledes
saab sellest veel asja või ei


KEVAD TARTUS



sel päeval mil läksid linna
voolas jõgi läbi su jalgade
ja su põues ajasid vargsi võrseid
kuldkollased kasepungad

naeratus taskupõhjas,
hulpisid üksipäini
mööda vihmavärsket teed,
põikasid kõrvale viidikaparvede eest
vaatasid üht vana maja
ja kõik selles helehallis päevas,
mil õhk lõhnas nagu õnn
oli veel võimalik



Posted by Eesti Luuleklubide Liit at 12:48 AM


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar