Katkend romaanist "Ruubeni liblikad: Jordan"

Kuna tegin eelmises postituses "Jordanist" pisut juttu, siis siinkohal lisan ka katkendi ilmunud romaanist.

Romaani on kirjastanud kirjastus Varrak aastal 2013, teos on mahult 287 lehekülge. Siinkohal toon teieni romaani esimese peatüki. 

Proloog

„See ei ole võimalik, see ei ole võimalik, see lihtsalt ei ole võimalik,“ pomisesin ülimas segaduses ja lõin autoukse tagakätt kinni, et kodutrepist üles kõndida. Mu päev oli alanud igati suurepäraselt. Kuni hetkeni, mil ma seda nägin.

Sest see ei olnud normaalne.

Kohe päris kindlasti mitte.

Mitte ühegi kriteeriumi järgi.

Sain sellest väga hästi aru, rääkimata üldse sõpradest, kes jõllitasid mind ammuli sui. Muidugi hetk enne, kui südamest naerma pahvatasid.

Kui ma poleks saanud head kasvatust, oleksin soovinud neile ilmselt sealsamas kere peale anda. Selle asemel piirdusin lihtsalt hammaste kokku surumise ja enda ette põrnitsemisega.

Mida paganat mul küll viga oli? Ma ei tundnud ennast enam äragi.

 Esimene

Niipea kui autoukse lahti lõin, mattusin ainsa hetkega niiskesse hämusse. Põgus pilk taevasse kinnitas lõputu halli vine jätkumist, nõnda  juba teist nädalat järjest. Sellegipoolest ei nurisenud ma ilma üle. Vähemasti praegu sobis see mu meeleoluga igati hästi. Märkamatult oli kätte jõudnud oktoobri algus. Õhk mu ümber oli paks soojusest ja niiskusest, tibutas kergelt.

Krabasin kõrvalistmelt koolikoti, ohkasin ja hakkasin pikkamisi maja poole lonkima. Aed lõhnas rõskuse järele. Mu sõõrmetesse kerkis hiliste krüsanteemide mõrkjas mullasegune hõng. Terve majaesine oli neid lilli täis – roosasid, valgeid, eri tooni tumepunaseid õiekobaraid. Millegipärast paistis mu ema krüsanteeme armastavat ja nii õilmitsesid need visalt igal sügisel meie maja ees. Silmitsesin möödaminnes seda aegamisi hääbuma hakkavat ja sügisele jalgu jäävat ilu ning üritasin rahuneda. Hoolimata enesesisendusest polnud see lihtne ülesanne. Mu samm aeglustus veelgi ja, ainitine pilk valgel krüsanteemipuhmal, kus unine metsmesilane ringi ukerdas, lasin päevased sündmused kireva virvarrina meeltest läbi libiseda. Mõtlesin toimunule ega saanud endiselt millelegi pihta. Viimaks lõin kõigele käega, tegin paar sügavat hingetõmmet, rabasin välisukse lingi pihku, tõmbasin ukse valla ja olin rõskuse eest varjul.

Esikus võttis mind sooja lainena vastu pirukate lõhn, mis mähkis sekundiga mu ümber turvalise rahulolukilbi. Kogu maailm ei saanud veel lootusetult hukas olla, kui selles leidus seesugune pelgupaik, mis pani mu kogu üleelatud ebamugavust hoobilt unustama. Tõdemus soojadest pirukatest tundus mulle tõtt-öelda tänase päeva ainukese normaalse asjana. Sest see oli mind ikka täiega rivist välja viinud.

Mu nooruslik ja nägus ema, kes nägi ikka veel välja nagu varaküps teismeline, seisis oma helesinises kodupluusis ja trendikates teksades keset kööki ning naeratas mulle lahkelt nagu mingi musterema. Küllap ta seda oligi. Ma poleks paremat ema eales tahta osanud. Kuu aega tagasi, mil sain kaheksateist, jättis ta näiteks kogu me ilusa elamise suurima südamerahuga terveks nädalalõpuks minu ja mu sõprade päralt, et me omaette pidutseda saaks, ning läks tädi Eliisi poole „jalust eest ära“, nagu ta ise väitis. Ja korjas pärast ainustki etteheidet tegemata koos minu ja mu õe Berniikega mööda elamist õlle- ja siidripurke kokku, mida sai meie kõigi üllatuseks lõpuks terve  suur prügikotitäis. Noh, ega me nüüd lausa orgiat korraldanud – kaugel sellest –, aga meid oli lihtsalt palju ja pidu kestis mitu päeva.

Koolikotti põrandale poetades ja silmadega pirukakaussi otsides imestasin endamisi, mida ema täna nii vara kodus tegi. Tavaliselt ei tulnud ta kunagi enne poolt kuut, sageli isegi märksa hiljem.

Ilmselt peaksin siinkohal täpsustama, et mu ema on arst, tal on oma praksis ja ta on väga edukas, midagi imetohtri sarnast, kuigi ta ise eitab seda muidugi kategooriliselt. Mäletan, kuidas ta ravis mu kõige hullema angiini ära niimoodi, et ainult puudutas mind korra põgusalt ja ma olin täiesti terve. See ei saa ju päris normaalne olla, ega?

„Tere, Jordan, kuidas koolis läks?“ küsis ema ja naeratas uuesti.

Jah, just nagu see oleks jube oluline, kuidas mul iga päev koolis läheb, mõtlesin pisut tujutuna ja kõndisin käsi pesema. Ma ei tahtnud praegu sellest mõelda. Eriti kui emps oli mu lemmikpirukaid küpsetanud.

„Normaalselt,“ kohmasin vastuseks ja heitsin põgusa pilgu ta pruunidesse silmadesse. Minu meelest oli see üpris kummaline, et meil kõigil on täpselt ühesugused silmad – sügavpruunid ja kullatäppidega. Vahel jäid inimesed meid vahtima, nagu oleks seesugused silmad midagi ülimalt ebatavalist. Aga võib-olla olidki, sest ma polnud kellelgi teisel selliseid silmi näinud. Kuid kuna me olime üks pere, siis polnudki selles veidi eriskummalises silmavärvis võib-olla midagi nii rabavalt erakordset.  

Ema näis hoolimata püüdlikust naeratamisest murelik, aga ta oli seda viimased paar aastat enam-vähem kogu aeg, kuigi püüdis muidugi alati, kui me Berniikega läheduses viibisime, vapralt rõõmsameelsuse maski taha varjuda. Uskusin teda tundvat märksa paremini kui keegi teine, seepärast arvasin ka ta kurbuse põhjust teadvat. Vahel, kui ta mõtles, et keegi ei näe, istus ta üksipäini köögis, kohvitass kõvasti pihku surutud, ja vaatas ainiti akna taga laiuvat pimedust, just nagu ootaks kedagi. Polnud kuigi keeruline ära arvata, et ta leinas meie isa ja oma abikaasa Tammetit. Maailma kõige lahedamat papsi, kes oli meie hulgast lahkunud juba peaaegu kaks aastat tagasi autoõnnetuse tagajärjel. Elu on selles mõttes vahel ikka väga ebaõiglane. Miks pidi surema selline fantastiline inimene, kuid ta alla ajanud roolijoodik kõndis minema omal jalal?

Leige veejoa all käsi hõõrudes märkasin, et käed ei lähe puhtaks –  auto oli tee peal veidi jukerdama hakanud ja mootoriõli ei tahtnud sõrmedelt kuidagi maha tulla. Võtsin sõrmuse sõrmest ja poetasin kraanikausi äärele, et mustusele paremini ligi pääseda.

Ema tõstis pirukad lauale, istus vaikides oma lemmikkohale akna alla ja ootas talle omasel rahumeelsel moel, millal ma lõpuks omadega valmis saan ja sööma tulen. Vahel oli meil kombeks nõnda koos istuda ja päevamuljeid vahetada.

Nagu ma kuulma olen juhtunud, tahtis ema mulle millegipärast kangesti Ruuben nimeks panna. Muidugi võisin vaid õnne tänada, et ta seda ei teinud, sest minu meelest on Ruuben üks igavesti nõme nimi. See kõlab umbes nii, nagu oleks ma mingeid haisvaid sokke kandev vanamees. Õnneks suvatses saatus mulle siiski armuline olla. Ma sain nimeks Jordan, mis kõlab enam-vähem normaalsena, ja pole suuremat lugu, et sama nime kannab ka üks jõgi Lähis-Idas. Kui ma empsile seda kunagi norimistujus niisama nalja pärast mainisin, väitis tema muidugi kergelt haavunud ilmega, et leidis nime hoopis Piiblit lugedes, kuigi arvatavasti oleks ta võinud selle peale sattuda ka oma vana geograafiaõpikut lehitsedes. Aga parem ikka olla jõgi kui haisvad sokid.

Istusin laua taha ja tõstsin pirukakuhja rahulolevana enda ette. Pruunikaskuldseid küpsetisi silmates olid kogu koolipäeva ebameeldivused mu meeltest nagu peoga pühitud.

„Kus su sõrmus on?“ küsis ema korraga rangel häälel. Tõstsin silmad – seesugune toon oli tema puhul suisa ebatavaline.

Heitsin ükskõikse pilgu oma paremale käele, mille väikeses sõrmes ilutses sõrmuse asemel valge päevitumata rant. Kehitasin ükskõikselt õlgu. Küllap olin käsi pestes sõrmuse kraanikausi servale unustanud. Tõtt-öelda jäi mulle üpris arusaamatuks, miks ema meid Berniikega kogu aeg neid imelikke ja täpselt ühesuguseid sõrmuseid kandma sundis.

„Pole aimugi,“ torisesin.

Õngitsesin kausist esimese ettejuhtunud piruka ja lõin sellele hambad sisse. Suutäis maitses taevalikult ja tükk aega ei suutnud mu näljase hundi aju millelegi muule keskenduda. Õnneks oli loodus mind õnnistanud hea seedimisega, nii et võisin süüa palju ja kõike, mida hing ihkas, ilma sellest kuigivõrd tüsenemata. Muidugi tegin ka päris korralikult trenni ja võisin oma välimusega enam-vähem rahul olla. Mu ümber sagis ja sädistas alailma igasugust masti tüdrukuid – blonde, brünette, punapäid, kuigi ma neid just ülemäära ei innustanud. Peale selle ühe muidugi. Ja see kõik oli põrgulikult lahe.

„Kuidas, pole aimugi!“ hüüatas ema.

 Ta hüppas mingist mulle arusaamatuks jäävast paanikast kantuna püsti, nagu oleks keegi teda nõelaga susanud, ja asus heitunud ilmel kööki pidi ringi tuulama.

Heitsin talle pirukasuutäit mäludes tüdinud pilgu ja pomisesin täis suuga:

„Kraanikausi serval arvatavasti.“

 Ema kadus köögist nagu keeristorm, oli hetk hiljem minu kõrval ja lükkas kuldsõrmuse rabeda liigutusega mu parema käe väiksesse sõrme tagasi.

„Ära võta seda mitte kunagi ära, kas kuuled!“ Ta silmade kullatäpid pildusid välke.

Ohkasin allaandvalt, soovimata empsile meelehärmi valmistada.

„Kuulen, kuulen.“„Tore. Siis pea seda meeles!“

 Õigupoolest oli see ainuke temapoolne nõudmine, seega tundus mulle mõistlik säärane pisiveidrus välja kannatada, arvestades seda, et muus osas oli mul üsna mõnus ja kohustustevaba elu.

„Noh, pealik ka kodus,“ kuulsin korraga selja taga tuttavat iroonilisevõitu häält. „Kuidas siis jalkavõistlus läks?“

Järgmisel hetkel oli Berniike minu juures ja tõmbas pirukakausi otsustavalt mu nina eest ära. „Ära mitte üritagi mõelda, et need kõik on sulle!“

 Elus nii mõndagi näinud mehena ei hakanud ma oma õega vaidlemisele tarbetut energiat kulutama. Berniike oli muidu täitsa normaalne õde, kui välja arvata asjaolu, et tal oli komme vahel mu asjades sorida, ilmselt oma naiseliku uudishimu rahuldamiseks. Ise ta muidugi arvas lihtsameelselt , et ma ei saa sellest aru. Loomulikult ma sain, sest ta unustas alati arvutis enda järelt jäljed kustutada. Aga kuna ta oli minust tervelt kaks aastat noorem, oli tal veel küllaga arenguruumi.

Berniike tegi mulle üle laua nägusid ja hoidis pirukakaussi kiivalt enda ees. Manasin ette suuremeelse vanema venna hoiaku ja lubasin tal leplikult kõik endale saada. Lülitasin veekeetja sisse ja otsisin endanimelise tassi välja. See oli suur, kõvera sangaga savitass, kaetud igasugu veidrate maalingutega. Tädi Eliis armastas vahel selliseid kummalisevõitu kingitusi teha.

„Tegime kümnendikele pähe, mis muud,“ kostsin lõpuks ta küsimusele vastuseks ja tuulasin kappi pidi ringi. Kus põrgut see suhkrutoos nüüd ometi on? Aa, siin.

„Või nii,“ märkis Berniike suurema entusiasmita. Aga seda olnukski tema puhul liig loota. Kõik spordiga seonduv ei pakkunud talle mingit huvi – plika, nagu ta kord juba oli.

Mugisime tükk aega vaikides – Berniike oma pirukamäge ja mina viimast suutäit, mis mul tema käest päästa oli õnnestunud.

Ema meie söömaajast osa ei võtnud. Selle asemel vaatas ta äraoleval ilmel aknast välja, nagu tal sageli kombeks oli, ja naeratas meile aeg-ajalt püüdlikult. Pagan võtaks, ta ei peaks tõepoolest nii püüdlik olema, kui tegelikult on hinges kurb, mõtlesin endamisi. Ma saaks temast suurepäraselt aru, kui ta otsustaks vahelduseks ka veidike oma tegelikke emotsioone välja näidata. Isegi Berniike vist saaks, kui hästi üritaks.

„Me lähme nädalavahetusel vanaema juurde, tuled ka?“  Berniike tõstis oma tumedad nirgisilmad ja sihtis mind lootusrikkal ilmel.

Kehitasin ükskõikselt õlgu. „Ausalt öelda pole erilist tuju.“

Berniike uuriv pilk kompas hindavalt mu nägu. Seejärel tõi ta kuuldavale kahemõttelise itsituse. „Et on Janne tuju või?“

 Põrnitsesin teda altkulmu. „Mis see sinu asi on, klutt, mängi oma liivakastis!“

„Ärge nägelge,“ lõikus meie vestlusse ema äraolev hääl. „Jordan ei pea tulema, kui ta ei taha.“

Saatsin emale tänuliku pilgu. Ma tõesti ei viitsinud minna. Ja ausalt öeldes oli mul veidike Janne tuju ka. Me käisime juba terve aasta ja ma olin temast üksjagu sisse võetud.

Neljapäeva hommikul juhtus see esimest korda. Tulime poistega kehkatunnist, kui ühtäkki nägin midagi täiesti imelikku. Martin vatras parajasti ühest uuest arvutiprogrammist, mille kallal ta viimasel ajal kõik vabad õhtupoolikud oli nokitsenud, ja ma kuulasin huviga, sest arvutivärk on mind alati köitnud. Korraga juhtus midagi sootuks ootamatut: kõik värvid mu ümber muutusid teiseks, just nagu oleks mul ees viis paari eri värvi päikeseprille. Jäin seisma nagu post ja jõllitasin Martini nägu, mis oli millegipärast tumelillaks tõmbunud. Samuti olid ta riided sootuks teist tooni ja lõõmasid kuidagi neoonjatena. Janek oli näost erepunane, Silver tumeoranž ja nende riided kiiskasid veel hullemini.

Uurisin ümbrust ja mõistsin, et ilmselt teevad nad mulle mingit lolli nalja, nagu neil vahel kombeks oli. Piidlesin parkimisplatsi servas seisvaid makaronikujuliseks muutunud autosid ja püüdsin mingit moodi pihta saada, kuidas nad seda olid teinud.

Oma kohkumuseks märkasin, et kogu meid ümbritsev oli veel hullem, nähes välja otsekui deliiriumihaige õudusunenägu. Puud, põõsad ja majad, tänav ning laternapostid… kõik olid absoluutselt valet kuju ja värvi, servadest deformeerunud ja laialivalguvad.

Poisid said mu juhmistunud olekust muidugi aru, et minuga on midagi imelikku lahti ja jäid mind uurivalt silmitsema.

„Mis viga?“ imestas Silver. Ta T-särk kiiskas nõnda eredasti, et seda oli võimatu vaadata.Maigutasin mõnda aega tummalt suud, oskamata seesuguse sürreaalse nägemuse peale midagi mõistlikku kosta. Õnneks hakkasid värvid peagi taanduma ja natukese aja pärast oli kõik taas endine. Naeratasin sunnitult ja üritasin oma segadust huumori taha varjata. Ilmselt oli mu ajus hetkeks lihtsalt mingi veider lühis tekkinud.

Jõudsin juba rahunema ja kummalist vahejuhtumit unustama hakata, kui järgmisel hommikul parkimisplatsilt koolimaja poole kõmpides kordus täpselt sama asi. Mulle naerataval ilmel vastu tõttav Janne oli täiesti vale värvi. Jahmatusest kange, ei suutnud ma ta tervitussuudlusele vastatagi, vaid jõllitasin tardunud pilgul, kuidas mu armsaima pea koonusekujuliseks deformeerus ning tipust lagunema hakkas.

„Mis viga?“ Janne hääles kõlas hämmeldus.

Vahtisin segaduses, kuidas ta parem silm pea küljest lahti rebenes, tuhaliistakateks lagunes ning keerisena minema heljus. Pöörasin pilgu mujale ja hõõrusin segaduses nägu.

„Jordan, mis lahti?“

Õnneks kadus koonus peagi, mu kallima pea võttis taas normaalsed mõõtmed, ta nägu muutus tavaliseks ja omandas õige tooni, enne kui ma ilmselt kõige segasemal moel küsida oleks jõudnud, mille pagana pärast ta end üleni tomatikarva oli võõbanud.

„Ei midagi. Lihtsalt üks asi tuli meelde,“ kohmasin ja embasin teda sunnitud naeratuse saatel.

„Ära siis kaua mõtiskle, me jääme tundi hiljaks,“ naeratas Janne.

Põimisin oma käe talle ümber piha ja sammusin vaevatuna koolimaja välisukse poole.

Ent veidrused jätkusid. Lisaks kõigele seletamatule algas mul kohe pärast teist tundi metsik peavalu, mis kestis terve päeva ja pool järgmist takkapihta. See oli üldse kõige kummalisem asi, kuna ema, kes oma imemeeltega otsekohe ära tabas, et ma valu käes kannatan, ei suutnud seda ära võtta. Ta vahtis mind hulk aega rabatud ilmel, tõenäoliselt oli see tema arstipraktikas midagi sootuks enneolematut.

„Mu anne hakkab vist rooste minema,“ nentis ta lõpuks nukra naeratusega ja poetas mu peo peale kaks valget tabletti, millest samuti põrmugi kasu polnud. Kuid järgmisel päeval bioloogiatunnis läks valu justkui iseenesest üle, nagu oleks keegi selle minust lihtsalt välja lõiganud. Ohkasin kergendust tundes ja sukeldusin kooliellu, püüdes kõik arusaamatud nägemused paremate ideede puudumisel lihtsalt unustada.

Viimaks jõudis kätte reede õhtu ja mind ootas nädalavahetusel ees õnnis üksindus.

„Kui igav hakkab, võid maja tolmuimejaga üle käia,“ teatas Berniike end minema sättides eheda kahjurõõmuga. Ise ta ei viitsinud end tavaliselt niigi palju liigutada, et elamist enda järelt natukenegi viisakamaks sättida. Ma parem ei hakka aja kokkuhoiu mõttes rääkima neist kordadest, kui olen sunnitud ta sukkpükse ja sõrmuseid oma kooliasjade vahelt välja noppima.

„Ära muretse, nii igav ei hakka mul elu sees,“ kinnitasin enesekindla naeratusega ja tegin tähendusrikka näo.

Berniike pööritas sama tähendusrikkalt silmi ja kadus naeru kihistades välisukse taha. Loomulikult sai ta pihta, et kavatsen Janne meile kutsuda, aga ma ei teinud sellest suuremat numbrit. Lõppude lõpuks olime Jannega mõlemad praktiliselt täiskasvanud ja võisime teha, mida tahtsime, kui see just lausa mõistuse piiridest ei väljunud. Sellegipoolest käisin maja ikkagi tolmuimejaga üle, peamiselt selleks, et emps ei peaks pühapäeva õhtul ise kraamima hakkama. Ja et endal ka normaalsem oleks.

Janne tuli kell kaheksa. Miski mu sisemuses hüppas rõõmust, kui kuulsin  viimaks autorataste tuttavat sahinat, kui ta meie sissesõiduteele keeras.

„Tere, kallis,“ pomisesin talle trepile vastu tõtates ja võtsin ta embusesse. Janne käed tundusid jääkülmad ja ma soojendasin hetke neid oma pihkudes, enne kui lahti lasin.

„Lahe sindki näha,“ naeratas Janne ja põimis oma käed mu kaela ümber. Ta lõhnas taevalikult metsvaarikate ja sügisõunte järele.

 „Sa tundud nii kuum, oled haige või?“ imestas tulija.

„Kui, siis ainult sinu järele,“ tegin salapärast nägu ja tõmbasin ta üle ukseläve tuppa.

See oli ilus õhtu.

Vähemasti enamik sellest.

Lesisime elutoa suurel diivanil, põletasime küünlaid ja rääkisime. Janne oli just sedasorti tüdruk, kellega kannatas absoluutselt kõigest rääkida, isegi jalgpallist, pokkerist ja muust säärasest. Aga muidugi ei vaevanud ma teda nende teemadega, vaid elasin mõõduka viisakusega kaasa kõigile ta naiselikele huvidele.

 Lõpuks vedas Janne poole jutu pealt oma kampsuni ühemõtteliselt üle pea ja ma võtsin ta oma käte vahele, hingates ahnelt sisse ta naha värsket ja puhast lõhna. Oma tüdruk on ikka maailma kõige parem asi, selle vastu ei saanud miski.

Janne nahk tundus mu sõrmede all ikka veel veidralt jahe. See näis lausa imelik. Muidugi ei lasknud ta mul selle üle kuigi kaua aru pidada, vaid klammerdus otsustavalt minu külge. Ma ei ihaldanud maailmas midagi muud kui teda puudutada. Sellega aegamööda algust tehes juhtus järjekordselt midagi imelikku. Korraga lahvatas kogu diivan leekidesse. Vahtisin kohkunud ilmel, kuidas võimsad oranžid leegid ahnelt diivani käetuge neelasid ja isukalt meie poole roomasid. Ma ei saanud üldse aru, kust need välja hüppasid – olin kindel, et me polnud ühtki küünalt ümber ajanud. Leegid mühisesid ja praksusid, kõrgudes ainsa silmapilguga hirmuäratava müürina üle me peade. Hüppasin otsustavalt püsti ja üritasin Jannet leekidest eemale tirida.

Janne vahtis mind millegipärast niimoodi, nagu oleks ma kuutõbine.

„Mis lahti on?“ päris ta segaduses. Ta oli nii leekidesse mattunud, et ma ei näinud õieti ta nägugi.

Aga enne kui ma üldse midagi vastata oleks jõudnud, olid leegid ühtäkki kadunud – kadunud  sama äkitsi, nagu olid tekkinudki. Vahtisin rabatuna ringi ja libistasin kontrolli mõttes peoga üle diivani seljatoe. Rohekaspruun katteriie ei olnud vähimalgi määral kannatada saanud, see polnud isegi soe.

Köhatasin segaduse varjamiseks, soovimata endast lolli muljet jätta. See veel puudus, et Janne mu mõistuses kahtlema hakkaks! Kogusin end kiiresti ja manasin ette tavapärase ilme, just nagu oleks see tõepoolest täiesti igapäevane nähe, et diivanid süttivad ja kustuvad, nagu heaks arvavad.

„Ei midagi,“ kohmasin ja haarasin Janne oma kimbatuse varjamiseks sülle. „Mulle tuli lihtsalt parem mõte.“„Huvitav, missugune?“ naeris ta võluva kurguhäälega.

„Kohe näed.“

Viisin ta ülakorrusele ja me jätkasime seal.

Laupäeva hommik koitis taas pilvise ja udusena, mis oli sooja oktoobri alguse kohta üpris tavaline. Olin varakult ärkvel, söandamata end sellegipoolest voodist üles ajada. Veetsin pikki õndsaid minuteid enda kõrval magavat Jannet vaadates. Ta oli nii mõistusevastaselt ilus, et mul tekkis suurest igatsusest klomp kurku – pikad pruunid juuksed lopsaka kosena mu padjal laiali, hele nahk õhetamas, tihedad tumedad ripsmed täiuslikku poolkaart moodustamas. Ja huuled… kõige kutsuvamad huuled maailmas. Ainuüksi nende pehmusele mõtlemisest hakkas mul palav. Janne mu kõrval hingas magaja sügavat ja pahaaimamatut und, teadmata midagi sellest, et ma teda samal ajal oma ahne pilguga neelasin.

Me ümber oli harjumatult vaikne. Natuke aega selle põhjuse üle juurelnud, jõudis mulle pärale, et polnud ju Berniiket, igitüütut Berniiket, kes oleks alailma oma muusikakeskust kräunutanud, treppe pidi jooksnud, lakkamatult lobisedes hommikust õhtuni telefoni otsas rippunud või emaga mõne tühise pisiasja üle vaielnud. Ma ei teadnud ühtki lärmakamat ja tüütumat olevust kui mu õde. Sellegipoolest ei suutnud ma isegi tüli kiskudes ta peale kunagi kuigi kaua pahane olla, sest mingis mõttes oli Berniike üksjagu lahe tegelane. Pisut poisilik oma lühikese sasipea ja kõhetu koguga, peaaegu midagi semulaadset. Olin täiesti kindel, et kui ma peaks kunagi abi vajama, ei jätaks ta mind eales hätta. Nojah, kui ta ainult mu asjades tuustimise ära lõpetaks. Ma ei suutnud kuidagi pihta saada, mida ta sealt leida lootis. Kõik tema silmadele ebavajaliku, nagu näiteks Janne kirjad ja muud minu jaoks tähtsad asjad, olin ettenägelikult ära krüpteerinud.

Mulle meeldis vaikus. Maja kerge lavendlilõhn, mis kõikjal ringi heljus, ruumide avarus ja valgus. Meil oli lahe kodu ja ma tundsin end siin hästi. Sirutasin end asemel välja ja arutlesin endamisi, kas Janne oleks väga vastu, kui teeksin talle ettepaneku järgmisest sügisest koos majanduskooli astuda. Hüpitasin seda mõtet mõnda aega enda meeltes ja lootsin sisimas, et ehk ta vähemasti kaalub seda.

Vähehaaval hakkasin tajuma, et majas ei valitsenudki absoluutne vaikus. Kuulsin selgesti, kuidas allkorruse kell vaikselt oma rütmilist meloodiat tiksus. Vannitoast kostis veidi teistsugune tiksumine, mis oli pigem tilkumise moodi. Ilmselt oli kraan pisut lahti jäänud. Vannitoale mõtlemine tõi mu näole lõbusa muige. Tõenäoliselt nägi see paik praegu välja niimoodi, nagu oleks sealt tornaado üle tuhisenud. Küllap peaksin selle enne ema ja Berniike tulekut korda tegema, muidu poleks mul kardetavasti terve nädala jooksul Berniike kahemõttelistest nöögetest pääsu. Seejärel kuulsin eemalt maanteelt mööduvate autode summutatud mürinat.

Ja alles siis jõudis mulle midagi pärale.

Ma poleks pidanud ühtegi neist helidest kuulma – ei kella, ei kraani tilkumist ega maanteel vuravaid autosid. Sest köögikell oli liiga kaugel, vannituba asus hoopis maja teises tiivas ja maanteeni oli oma pool kilomeetrit,  pealegi olid maja aknad praktiliselt helikindlad.

Kuulatasin veel teravamini – ja kuulsin viimaks allkorruselt mingit veidrat sahinat. Ma ei suutnud vaikse heli päritolu ära mõistatada, kuid kavatsesin selle kohemaid järele uurida. Vedasin šortsid jalga ja hiilisin trepist alla. 

Janne isegi ei liigutanud.

Heli tundus tulevat ühest alumisest köögikapist. Uudishimust haaratuna paotasin ettevaatlikult kapiust ja mu suu vajus lahti. Mu hämmeldunud pilgu ees tõusis lendu tilluke kärbes, tiirutas hetke mu näo ees ja kadus siis uljast surmasõlme tehes söögitoa poole. Põrnitsesin talle jahmunult järele – einoh, lahe, ma olin kuulnud ülakorruselt all kapis toimetava kärbse samme!

Loomulikult ei olnud mul pärast sellist avastust enam sekundikski tahtmist voodis lesida. Panin kohvimasina tööle ja õngitsesin kapist röstsaiapaki välja.

Näljast kannustatuna sain peagi kolmanda saiviiluga ühele poole, likvideerisin oma söömise jäljed ja jäin ajaviiteks akna taga laiuvat paksu piimjat udu silmitsema. Erinevalt enamikust inimestest meeldis mulle selline ilm, see tekitas minus alati mingi mõnusa lõõgastunud äraolemise. Mul pole aimugi, kaua ma seda udu passisin, kui viimaks kuulsin trepilt pehmeid samme. Need panid mu otsekohe kõige õndsamal moel naeratama. Janne oli ärganud.

„Hei, kallis,“ pomisesin ta kaela vastas ja hingasin sisse ta juuste sügisõunte mõrkjasmagusat lõhna.

„Hommikust,“ vastas ta raugel häälel.

Pärast tervitussuudlust kallasin Janne kohvitassi täis ja vahtisin rahuloluga nagu kõige tähelepanuväärsemat lavastust, kuidas ta oma lopsaka juuksesalgu kõrva taha silus, minu vastas istet võttis ja kohvile piisakese koort kallas.

„Jube õdus on nõnda,“ pudenes millegipärast mu suust.

„Kuidas –  nõnda?“

„Sinuga siin istuda.“

 Janne naeris meelitatult oma pimestavat naeratust ja hetkeks läbis mind ahne visioon, nagu olekski ta juba meie pere liige.

Hoolimata heatujulisusest tundus Janne kuidagi kahvatu. Mu tähelepaneliku küsimuse peale söandas ta lõpuks kurta kummalise nõrkuse üle, mis ei läinud üle, isegi kui ta oli pärast kohvijoomist mõnda aega elutoa diivanil pikutanud.

„Oota emps ära,“ pakkusin. „Ta teeb su terveks.“

„Ah, pole lugu,“ naeratas Janne nõrgalt. „See läheb niisamagi varsti üle. Mul on imelik su ema sellise tühiasja pärast tüüdata.“

Kemplesime natuke aega ja lõpuks andsin alla, viisin Janne ta autoga koju ja kõmpisin pärast jala tagasi. Muidugi oleksin võinud ka takso võtta või paluda Silveril end koju visata, ent mingist kummalisest tundest kantuna taipasin, et tahan kõndida, ning seda ma ka tegin.

Tagasi kodutänaval, jõudsin veendumusele, et küllap oli Janne lihtsalt grippi jäänud, mis oli säärast üdini tungivat niiskust arvestades üpris tõenäoline võimalus. 

Eks igaüks kujutab raamatutegelasi oma meeltes kahtlemata erinevalt, ent "Jordani" prototüübiks sobib minu vaimusilmas Eesti ühest populaarseimast teleseriaalist "Kerge elu" tuntud näitleja Siim Sups, kelle olemuses on midagi jordanlikku. Foto leidsin veebilehelt
www. cosmopolitan.ee.
Foto autor: Anu Hammer