Kuidas kirjutada romaani käsikirjale kaaskirja?

Sorteerisin täna oma vanu faile ja leidsin sealt üht-teist huvitavat, näiteks ühe oma vana kaaskirja, mille saatsin kunagi ammu kirjastusele, kui pakkusin oma esimest käsikirja "Lepatriinupüüdja."

Julgus erineda ning kerge huumoriga oma sõnu vürtsitada on kindlasti märksa etem viis silma paista kui rangelt ametlikus stiilis, millest kumab ilmselgelt läbi ebakindlus, paar rida kirja visata. Naerda ihkame me kõik ja ka kirjastaja on inimene. Siinkohal ei soovita ma muidugi minu kaaskirja üks-ühele maha kopeerida, vaid toon ta lihtsalt ära stiilinäitena, ühe võimalusena, kuidas end märgatavaks teha.

Kaaskirjale lisaks pange kindlasti enda kohta kirja mõned andmed, mida peate oluliseks mainida – näiteks kui paeluv tegevus on teie jaoks kirjutamine vms. Lisage ka lühikokkuvõte romaanist ning soovitatavalt ka katkend.

Lisaks veel, et huumor on hea ainult ühe korra. Kui olete juba jala ukse vahele saanud ja esimene raamat trükis, oleks kahtlemata naljakas end korrata ja järgmist käsikirja pakkudes jälle mardipäevajutuga pihta hakata. Kui kirjanikunimi saab tuntuks, piisab täiesti lühikokkuvõttest ja katkendist. Ideaalvariant, millest uneleda, on muidugi maha müüa käsikiri juba enne lõplikku valmimist. Noh, selleks peab juba Õnnepalu või Oksanen olema, ent siinkohal meenutagem endale sõbraliku leebusega, et lõppkokkuvõttes ei pruugi miski olla võimatu.

"Kõik on võimalik, kõik on saadaval, kõike pole sul kindlasti vajagi", nendib ärikoolitaja Peep Vain, kelle ütlus mulle endiselt väga meeldib. 

Üldiselt ei pea ma oluliseks kirjutamise vallas õpetussõnu poetada ja seeläbi igati elutark paista. Üleslaetu on eelkõige lihtsalt humoorikas meenutus mulle enesele, kuidas sai kunagi oma debüütromaani käsikirja pakutud. Olen seda meelt, et iga vähegi annet omav algaja sulesepp omab nagunii head vaistu, kuidas end ja oma loomet eksponeerida. Kui aga soovite siiski lisainfot, kuidas kirjutamis- ja kirjastamisprotsessis selget pead ning rõõmsat meelt säilitada ja ellu jääda, kiigake Taavi Kanguri blogi "Kuidas saada kirjanikuks?"

Aga nüüd mu kaaskiri.

Kuidas koputada uksele, millele sa kunagi ei ole koputanud?

Ega siin vist ülemäära valikuvariante olegi – lihtsalt sirutad sõrmenukid välja ja kõmatad paar korralikku pauku. Soovitatavalt mitu korda ja piisavalt valjusti, et end kuuldavaks teha.

Surun käe taskusse ja silmitsen ust. Uks nagu uks ikka. Jahe ja huvitu, nagu see uste puhul ikka olema kipub.No ma ei tea. Kui järele mõelda, pole uste taga lõhkumine mulle kunagi meeldinud. Isegi mardipäeval mitte.Tegelikult pole ma isegi väga kindel, mida ma peaksin üldse ütlema, kui keegi imekombel pistabki pea välja ja tüdinud näoga küsib:„Mida sul veel vaja on?“Võib-olla peaks ma sel juhul enesekindla ülbusega vastama:

„Minus on piisavalt potentsiaali, et kirjutada hea raamat?“ Või: „Ma pärinen kirjanduspedagoogide perest ja oskus kirjutada on mul emapiimaga kaasa antud?“ Või: „Usun end olevat piisavalt küps, et maailma näha ja ainuomases võtmes ning kaasakiskuvalt tõlgendada osata?“ Või: „Mu kirjutatu on inimestele alati meeldinud, isegi kui tegemist on olnud tavaliste e-mailidega.“ Või: „Kes siis üldse, kirevase päralt, kui mitte mina?“
Ma ei ole üldse kindel, kas need on õiged sõnad, seega ei kiirusta ma neid lausuma. Lõppude lõpuks, kellele selline odav ja läbinähtav enesemüümisstrateegia ikka pinget pakub? Me kõik ju oleme, vähemasti enda meelest, piisavalt arukad ja küpsed, et paar tähendust omavat lauset kirja panna.

Nõnda ma seisan ja vahin ust ning tahaks tegelikult hoopis ära minna, et jätkata tööd uue romaani kallal. Ometi sunnib mingi veider eestlaslik jonn mu paigale. Kaua sa põgened? Sa ju tahad tegelikult, et uks avaneks, kas pole?  piniseb mu peas rahulolematu hääl.Lõpuks, kui ma oma otsustamatusega juba endalegi närvidele hakkan käima, usun, et leidsin enam-vähem kohased sõnad:„Selle käsikirja kirjutamine pakkus mulle ülisuurt rahulolu ja ma arvan, et kui miski on pandud kirja sedavõrd suure armastuse ja kirega, ei saa see just väga kehv olla.“

Ma ei tea, kas sellest piisab. Võib-olla mitte.
Nii ma ootan -  mu käed külmetavad, nina tilgub vett ja soov põgeneda suureneb, kuid mingi sisemine veendumus ütleb mulle, et kui ma juba nõmda kaugele olen jõudnud, et avaneda võivat ust vahin ja sellelt silmi ei saa, oleks imelik niisama vaikselt, saba jalge vahel, minema minna. Seega sirutan lõpuks oma kõhklemisest kangeks jäänud käe välja ja koputan. Keskmise valjusega. Ja veidi omamoodi.

Aga vähemasti ma tegin seda.