Kommentaar romaanile "Ruubeni liblikad: Jordan"

Yuki on üks usin blogipidaja, kelle kokkuvõtteid ja arvustusi ta veebipäevikus vahel lugema olen sattunud ja millest ühe toon siinkohal ära.

Pealkiri: "Ruubeni liblikad: Jordan"

Autor: Kiiri Saar

Leheküljed: 360

Raamatu tagakaanelt: Kui Jordan ühel sombusel sügishommikul sammud kooli poole seab, pole tal õrna aimugi, et ta lihtne ja muretu elu on muutumas kaoseks. Kõigi lemmikust saab korraga naerualune, kes satub järjest veidramate sündmuste keerisesse. Jordanil tuleb segadusest hoolimata hakkama saada oma hüperaktiivse õe Berniike, tema üle irvitavate sõprade, teda seletamatul põhjusel haletseva ema Kirsipiia, muutliku meelega kallima ja painajalike nägemustega, mis jälitavad teda kõikjal. Need viivad noormehe pikapeale mõistmiseni, et temaga on midagi iseäralikku lahti. Sündmused võtavad üha kummalisemaid ja kohati lausa eluohtlikke pöördeid, mille põhjustele jälile jõudmine mõjub lõpuks külma dušina. „Jordan“ on Kiiri Saare eelmise romaani „Ruubeni liblikad: Kirsipiia“ (2012) mõtteline järg.


Enda arvamus: 

Taaskord tekkis probleem esimese osa meenutamisega, mida lugesin päris ammu, kuid tasapisi tulid olulisemad faktid meelde. Mulle meeldivad need väikesed "kiiksud", mida autor jutu vahele poetanud on. Sellised pisikesed ja peaaegu märkamatud asjad, mis panevad naeratama - näiteks helendamine või liblikaparv. Samuti jäävad tema raamatud kohe silma oma teistsuguse stiiliga. Mul on hea meel, et Eesti noortekate halli massi vahele on ära eksinud midagi teistsugust ja omapärast.
Kui ma millegi kallal noriks (taaskord), siis on need nimed... Mulle endale meeldib ka oma juttudes kasutada veidraid nimesid, kuid kui ma peaksin kirjutama raamatu, ei paneks ma tegelastele kindlasti mitte liiga veidraid nimesid. See kuidagi teeb kogu raamatu natukene vähem usutavaks...Teiseks ei meeldinud mulle jumala sisse toomine (mitte, et mul midagi jumala vastu oleks). Lihtsalt kogu see lugu oli omapärane fantaasia - kõik tundus olevat originaalne... ja siis tuli jumal...
Aga üldiselt mulle siiski meeldis ja ma pean jälle punktikese lisama imelise kujunduse eest! See annab raamatule nii palju juurde.

Hinnang: 8/10

Autori poolt kommentaariks. 

Raamatukujunduse osas nõus, et see sai kahtlemata üpris pilkupüüdev – õrn ning mõistatuslik. Kaas näeb välja pisut heledam, kui veebis kuvatu. Tegelikult andis kunstnik valida kahe versiooni vahel, teine neist oleks olnud musta tooni liblikad, mis mõjusid üpris sürreaalsete ja müstilistena, ent kuna idee kohaselt pidid mõlemad romaanid, nii "Kirsipiia" kui "Jordan" moodustama ka kaanekujunduselt terviku ja nägema sarnased välja, otsustasin peale pisukest hingekripeldust valgete liblikate kasuks, mis oli ka kahtlemata õigem valik.

Romaanid on kirjutatud nõnda, mõlemad lood on iseseisvad tervikud ja põhimõtteliselt polegi oluline sirvida enne "Jordani" lugemist "Kirsipiiat," kui seda hetkel kusagilt pihku ei peaks sattuma Tegu on kõigest mõttelise järjega, mida olen mainitud ka teose kaanel.

Mis puutub eripärastesse nimedesse, siis on see pigem maitseküsimus. Jordan on mujal maailmas üpris levinud nimi ja mulle sümpaatne.
Jumala lisamine andis loole ilmselgelt ootamatu ja ehmatava paueri, selles võtmes lugu lahendada tundus mulle väga köitev ja tähenduslik.