Postitan siia ajakirja Saladused kevadnumbris ilmunud loo "Haldjatants". Kui senini olen oma blogis pakkunud lugemiseks ainult novellide katkendeid, siis sedapuhku toon ära loo tervikuna. Küllap sellepärast, et pean seda novelli keeleliselt ehk üheks kõige õnnestunumaks ning ka muidu kuidagi hea tundega kirjutatuks. Teksti on toimetanud Malle Toomiste, kellega mu koostöö on ajakirjas juba ligemale poolteist aastat väga ladusalt sujunud. Malle, kui Sa peaksid mu blogisse sattuma, siis - aitäh kõige eest!
Haldjatants
Kiiri Saar
Lamasin
selili voodis ja keerutasin tillukest klaasist medaljoni mõtlikuna
sõrmede vahel. Paksude kardinate vahelt, mis kaitsesid mind
argipäeva ebamugavuse eest, siras tuppa üksik päikesekiir. Kübeke
kalbet päevavalgust, mis oli peatunud mu nimetissõrmel ja pannud mu
peos helendava ehte õrnalt sätendama.
Medaljoni klaasist pind oli mu sõrmede all jahe. Niisama jahe nagu
tema käsi mu peos. Niisama jahe, nagu mina olin olnud temaga.
Vangistasin
sõrmed ümber medaljoni. See oli ainus, mis mulle alles oli jäänud.
Teadsin, et olin teinud vea ja kaotanud ta. Kaotanud alatiseks.
See
oli udune ja kõle maikuu reede õhtupoolik, mil otsustasin oma
kunagise kasutajanimega, mis mul imekombel veel meeles oli, ühte
rahvusvahelisse populaarsesse tutvusportaali sisse logida. Akna taga
ladistas hall vihm, mis trummeldas raevukana vastu plekist
vihmaveetoru, justkui plaaniks selle puruks muljuda. Paksud märjad
triibud nõrgusid järjepanu mööda akna välisruute alla.
Tõmbasin kardina ette ja süvenesin helendava ekraani kumasse.
Tõtt-öelda
polnud mul õrna aimugi, mida ma virtuaalsusesse üldse otsima
läksin. Mu senised napid kogemused sellega olid pigem negatiivset
laadi, kujutades endast mõnda pealiskaudset vestlust võhivõõraste
vahel, mis olid hommikuks ununud, jättes meeltesse kõigest hapuka
maitse nagu liiga kauaks suhu jäänud närimiskumm.
Tundsin
nõrkust ja üksildust, igast küljest piiras mind värvitu
tüdimuse vine. See kattis mu raamatuid, lauale vedelema jäänud
pooleldi tühjaksjoodud kohvitasse, nurgas vedelevaid jalanõusid.
Ma
leidsin ta peaaegu kohe. Pikad tumedad juuksed, kaugusse vaatav
mõtlik pilk, mis tekitas uudishimu ja soovi vaadata samas suunas,
näha sedasama, mida temagi. Ta enesekirjeldus oli napp ja
lakooniline. Kõigest paar leidlikku humoorikat sõna, mille tagant
aimdus küpset tarkust. Ta oli minust tervelt kaheksateist aastat
vanem ja elas teises linnas. Ma ei mõelnud sellele. Siis ei tundunud
see kuigi oluline.
Sõnad
voolasid minust välja ja moodustasid tervituse – pisut ebakindla,
kuid lootusrikka, võhivõõra tere üle tühjuse teisele
võhivõõrale.
Enne
kui tehtu üle arugi pidada jõudsin, olin vajutanud «send» nuppu.
Silmitsesin poolt leheküljetäit ritta lükitud sõnu, mis rippusid
seal kohmakaina nagu suve esimesed poolküpsed maasikad heinakõrrel.
Need ei pruukinud midagi tähendada, nagu ei tähendanud enamus asju
mu elus. Teele läinud kellelegi, kellest ma ei teadnud sisuliselt
midagi peale sooja valguse, mis mängles ta tumedates juustes ja
tõmbas mind magnetina enda poole.
Ta
ei vasta nagunii, lohutasin ennast, logisin end välja ning unustasin
kogu loo.
Mu
päevi täitis tühjus. Töö, mis mulle ei meeldinud. Õhtud
raamatute seltsis, mille alguse olin unustanud enne lõppu.
Jalutuskäigud pimedates parkides, kus ma olin kõigest üks vari
paljudest. Mõni talumatu pärastlõuna koos vanematega, kes
muretsesid alailma millegi pärast, mis mulle põrmugi korda ei
läinud. Mõned kohtumised sõpradega, kelle lähedus tähendas
kõigest viisakat üksteise sallimist.
Uuesti
portaali siseneda meenus mulle alles viie päeva pärast. Mu
postkastis seisis üksainuke kiri ja see oli temalt. Sõnad, targad,
meeldivad, heatahtlikud. Neid polnud palju, kuid nad moodustasid
üheselt mõistetava terviku – saatja on huvitatud minuga
suhtlemisest. Mind haaras taas tuttav elevus. Seekordse vastuse
koostasin hoolikamalt ja läbimõeldumalt. Kõndisin toast tuppa ja
üritasin mõtteis sõnadeks vormida infokilde endast, et tekitada
kaunis tundmatus huvi. Selliseid sõnu polnud just palju ja neid
leida oli ühekorraga märksa suurem vaev kui esimesel korral. Ma
põlgasin enesereklaami, kuigi soovisin meeldida.
Me
kirjavahetus arenes tasapisi. Vahel oli ta päevi eemal ja ma ei
teadnud, millega ta tegeleb. Teinekord tuli vastuseid mitu tükki
päevas. Neil päevadel haaras mind veider õnn ja elevus, justkui
oleks ingel mulle kusagilt pilvede vahelt naeratanud.
Ta
ei armastanud endast eriti rääkida. Teadsin temast kõigest
üksikuid fakte, nappe infokilde, mida ta muu jutu sees nagu muuseas
raatsis poetada. Need moodustasid mu peas veidra mosaiigi, millest
oli palju olulist puudu, kuid see isegi ei häirinud mind. Täitsin
lüngad fantaasia ja oletustega ning olin rahul. Naine töötas oma
kodulinnas kinnisvaramaaklerina, tal oli kümneaastane poeg ja ta oli
viis aastat elanud üksi.
Veider
amet temasuguse jaoks, mõtlesin vahel. Temas oli ärinaisele
mitteomast haldjalikkust, midagi siia argisesse ja asisesse maailma
mittekuuluvat. Pigem olin millegipärast oletanud, et ta töötab
teatris või mõnes kunstistuudios. Ta ei sarnanenud kellegagi, keda
olin varem tundnud.
Ta
ei tahtnud kohtuda. Millal iganes ma selle teema vargsi tõstatada
söandasin, väitis ta alati vaikse, kuid otsusekindla viisakusega,
et soovib vaid niisama mõtteid vahetada.
Me
suhtlus arenes aegamööda mõistmiseks. Ta oli alati andja pool ja
mina saaja. Lugesin ahnelt ta mõtete keerdkäike, mida ta endast mu
postkasti maha jättis. Need olid kaunid, hästi sõnastatud ja täis
elukogemust.
Mõnikord
üksipäini oma toa rõskes pimeduses istudes ja aknast välja
vaadates mõtlesin, kuidas ta võiks lõhnata. Kuidas võiks tunduda
ta nahk mu sõrmede all. Hoidsin oma peopesa vastu ta kirjaridu, mis
oli saamatu katse teda mingilgi viisil tunnetada. Arvutiekraan oli
sile, jahe ja neutraalne. Neil hetkedel tundsin alati vaikset viha
meid lahutava mustava lõputu virtuaalsuse pärast, mis oli ühtaegu
nii ületamatu kuristik kui ka ainus meid ühendav lüli. Ta keeldus
telefoninumbrit andmast ja ma ei teadnud isegi linna nime, kus ta
elas.
Püsisin
kannatlik ja lootusrikas. Kujutluspilt lehvivate juuste ja sooja
naeratusega mõtlikust haldjast võttis mu peas üha konkreetsemaid
ja selgemaid piirjooni, nii et lõpuks aimasin isegi kuulvat ta häält
ja tundvat ta lõhna.
Kujutlesin
teda oma tubades ringi kõndimas, aknast välja pimedusse naeratamas,
kohvitassi huultele tõstmas, arvutiekraani kohale kummardumas, ta
valgeid sõrmi üle klaviatuuri lendamas, et mulle taas mõni mõte
teele saata. Ta kirjade soe sõbralik toon küpsetas mind aeglasel ja
piinarikkal uudishimu ja igatsuse tulel ning lõpuks andis ta
kohtumise suhtes järele.
Me
kohtumise päeva varahommikul laiutas taevas veider poolläbipaistev
sudu, mille raamistuses, akna vasaku nurgas, helendas pisut heleõrna
kuldkollast, muu taustaga sobimatut, täiesti erinevat valgust.
Vahtisin seda silmad pärani nagu lummutist, kuniks taipasin lõpuks
pisut pettunult, et hall valgus oli kollase jäägitult endasse
neelanud ning laotus taas ühtlaselt tinakarva.
Ma
ei uskunud endeid, ent see värvide vaatemäng jättis minusse veidra
rahutusevõbeluse, millest ma ei suutnud vabaneda ka tunde hiljem,
peegli ees kiirete närviliste liigutustega habemetüügast
eemaldades.
Ta
nägi vana välja. Palju vanem kui pildil. Umbes neljakümnene või
isegi paar aastat rohkem. Ta silmades kiirgas soe tarkus, mis oli
mulle juba ta kirjadestki tuttav. Pehmel suujoonel mängles sõbralik
naeratus. Ta kandis kena helehalli kevadmantlit ja taevasinist
kohevat siidsalli, mis lehvis ta saleda kaela ümber nagu tuult täis
puri. Naine ei tundnud vähimatki kimbatust mu nooruse pärast, vaid
haakus mingi talle omase iseenesestmõistetavusega mu käevangu ja
täitis meievahelise vaikuse oma meeldiva madala rinnahäälega.
Temast hoovas nõrka lillelõhna, mis oli kerge ja hele, nagu õitsele
puhkenud kevad. Püüdsin selle eest peitu pugeda nagu armetu ururott
ja soovisin hinges, et keegi mu tuttavaist meid koos nägema ei
juhtuks. Mul oli oma nõrkuse pärast häbi.
«See
on sulle,» libistas ta üle laua minu poole väikese pruuni paki,
kui me lõpuks ühes kesklinnakohvikus teineteise vastas istet
võtsime. Kingitus oli laia valge siidpaelaga kõvasti kinni seotud.
Harutasin
paela pikkamisi lahti ning mu peole libises tilluke hõberaamistuses
klaasist medaljon.
«Leidsin
selle eelmisel nädalal ühest antiigipoest. Käsitöö. Mulle on
alati seesugused kunstipärased asjad meeldinud.»
Ta
naeratas ja ta silmade violetses valguses lõi õilmitsema rõõmus
säde. Soovisin korraks, et võiksin olla osa sellest, kuigi teadsin,
et ei küündi kunagi sinnamaani. Ta näis olevat inimene, kellele
meeldis kingitusi teha, neisse mingit emotsionaalset tähendust
valada.
Sirutasin
ehte vastu valgust ja vaatasin, kuidas selle pärlmutterjas pind
nõrgalt sädeles. Ma ei osanud sellest midagi arvata. Mulle ei
meeldinud ehted.
Pistsin
paki kohmakalt püksitaskusse ja püüdsin naeratada. Kingituse sõnum
ei jõudnud minuni.
Ta
rääkis midagi oma lapsepõlvest, taipamata, et ma ei kuulagi teda.
Sõnu pudenes ta õielehtedena punaseilt huulilt nagu suhkruherneid,
mis veeresid kõikjale mööda ruumi laiali ja põrkusid külmadelt
kiviseintelt tagasi. Sõnad ei tähendanud midagi. Need olid kõigest
vahend selleks, et täita võõrastevahelist ebamugavat vaikust. Ühe
maailma saamatu soov end teisele maailmale mingil moel mõistetavaks
teha. Ma ei osanud sellega kaasa minna. Tundsin end ebamugavalt ja
reaalsus tegi mu kohmakaks. Mu ainus oskus end mitte naeruväärseks
teha ja oma piiratust varjata oli vaikida. Jõin aeglaste sõõmude
kaupa jahtuvat musta teed, mis jättis suhu veidra mõru maitse, ning
piilusin vargsi käekella.
Vaikus
ei paistnud teda häirivat. Vahepeal jäi ta pikalt aknast välja
vaatama. Ta violetne pilk rändas üle aknaklaasi mööda roomavate
toataimede, mille laiad nahksed lehed heitsid ruumi rohekat valgust,
ise millegi üle mõttes. Neil hetkedel omandas ta nägu
eriskummalise nukra ning kauni ilme. Ta oli kõigest viis aastat
noorem kui mu ema.
Me
kohtusime veel. Ma ei tea isegi, miks. Võib-olla lihtsalt
uudishimust. Teda eemalt tulemas nähes valdasid mind alati vastakad
tunded, elevusesegune rõõm ja veider häbi. Sinine siidsall lehvis
läbi sooja kevadõhu lähemale, tuttav lillelõhn haaras mu endasse
ja muutis mu mõneks ajaks mõtlemisvõimetuks.
Meie
sõnad ei haakunud pikka aega teineteisega. Need hüplesid me vahel
õhus ebakindlate ja juhuslikena nagu vette põrkunud vihmapiisad. Me
justkui rääkisime erinevatest asjadest, mil polnud omavahel
vähimatki ühenduslüli. Ma ütlesin alati midagi veidrat ja
kohmakat, mille peale ta viisakalt naerma puhkes ja leebelt teisele
teemale libises. Ta jäi alati viisakaks, isegi siis, kui ma kogemata
piisa tulikuuma marjateed ta randmele kallasin ja sinna väike
punetav laik tekkis.
Me
käisime kusagil, vaatasime midagi. Ma ei mäleta sellest eriti
midagi, sest kõike varjutas justkui mingi arusaamatu udu. Mõned
kinokülastused, kus ma, sõõrmeis tema lõhn, sirge ja kangena
vastu tooli nahkset seljatuge nõjatusin ja ainiti ekraani
jõllitasin, nähtavast suuremat taipamata. Mõned kunstinäitused,
kus ta ahne lapsena piltide ees seisatas ja värvide külluslikkust
violetsetesse silmadesse ammutas, et need oma mõistatuslikku
haldjamaailma vastu võtta.
Ma
ei mõistnud kunsti. Minu meelest oli see tarbetu ajaraiskamine.
Siiski kõndisin igale poole püüdlikult kaasa ning püüdsin
asjatult ta entusiasmiga nakatuda.
Ühel
päeval sattusime vanasse kirikusse, mille seinad õhkasid endast
niisket jahedust. Akendele maalitud vitraažid heitsid ruumi
värvilist valgust. Mul hakkas peaaegu kohe külm. Mind valdas
alatasa häiriv külmatunne ja ma ei osanud end kogu selle ebamugava
soojakao eest muudmoodi kaitsta kui mantliserv üles tõsta ning pilk
välisuksel hoida. Selle taga pulbitses soe sillerdav kevad, kuhu ma
ei pääsenud enne, kui ta oli oma isu täis vahtinud. Tal ei näinud
kunagi kiire olevat. Tal oli komme kõigesse teda paeluvasse süvitsi,
mingi seletamatu lapseliku rõõmuga süveneda. Neil hetkedel
vihkasin enda kiirustavat pealiskaudsust, mis ajendas mind alati
tormama kuhugi, kuhu ma sellegipoolest kunagi ei paistnud päriselt
pärale jõudvat. Kadestasin ta sügavat sisemist rahu, mida näis
olevat siin ilmas jagunud kõigest mõnele üksikule väljavalitule.
Ta
sirvis võlvkaare all hardalt üht muldvana piiblit, huultel
mõistatuslik naeratus ja rääkis midagi oma religioossest
vanaemast. Kiviseinad andsid ta pehmele häälekõlale iseäraliku
kõmiseva ja sisendava varjundi, mida ma ühtaegu vargsi imetlesin
kui ka põlgasin. Virtuaalsuses oli me suhtlus kordades kergem, sest
seal oli mul lihtsam mitte mõelda kõigile oma eelarvamuste
müüridele, mis mind kaitsva lõksuna ümbritsesid. Religioon ei
huvitanud mind, olin seda alati pidanud nõrkade pärusmaaks.
Lõpuks
tagasi päikesepaistes, haaras ta mu sõrmed oma pihku. Ta käed olid
alati jahedad ja siledad nagu tükike klaasi, küüned kaetud heleda
läbipaistva lakiga, mis peegeldas päevavalgust, nagu sillerdaks
neil kalliskivid.
Vahel
armastas ta oma sõrmi minu omadega põimida. Kannatasin selle välja,
sest ta puudutus oli pehme ja meeldiv. Ta oli elanud siin ilmas
ligemale poole kauem kui mina, näinud maailma märksa enam ja teadis
sellest kordades rohkem. Meie vahel laiutas terve igavik, mida ma ei
osanud millegagi olematuks muuta. Kui mina sündisin, lõpetas ta
gümnaasiumi. Kui ma lasteaeda läksin, tegi tema tööl karjääri.
Sellele kõigele oli veider mõelda. Ta naeris palju, heitis juukseid
tahapoole tütarlapseliku liigutusega. Ta juuksed lõhnasid vaarikate
järele ja vahel igatsesin neid puudutada.
Kui
me koos linna peal kõndisime, püüdsin ma alati vaistlikult vältida
meie peegelpiltide nägemist kusagilt aknapeegelduselt. Me
vanusevahele mõeldes tekkis mulle alati kurku kare klomp.
Ta
oli hea ja lahke. Sõbralik ja humoorikas. Hoolimata oma küpsusest
vaatas ta seda maailma ikka veel pisut üllatunud lapse silmadega,
justkui ootaks igalt päevalt mingit erilist kingitust, mille eest
tänulik olla. See kõik takistas mind ta vastu hoolimatu ja jäme
olemast, hoidis mu nagu eksinud metslooma oheliku otsas, kus ma
ühtaegu ihkasin olla ja soovisin põgeneda.
Ta
armastas mind puudutada, emmata. Mulle lilli kinkida. Ma ei teadnud,
kuhu neid panna. Veidrad lopsakad taimed, mille nimegi ma ei teadnud,
ummistasid kõik mu aknalauad ja täitsid mu tolmused ilmetud toad
raske magusa lõhna ning erksate värvidega. Vahel jätsin lilled
lihtsalt esikukapile surema ja avastasin nad sealt nädalapäevad
hiljem, et närbunud õielehti kingadest kokku pühkida.
Talle
meeldis mu parfüüm. Iga kord, kui ta minu juurde tuli, vaatas ta mu
sinakat klaaspudelit, ainsat, mis mul oli, vastu valgust, nagu oleks
tegu mingi haruldase vääriskiviga. Ta armastas mu lõhna enda
randmele või salvrätile piserdada, käekotti pista ja koju kaasa
viia. Mul polnud aimugi, mida ta seal sellega tegi. Võib-olla
unustas niisamuti nagu mina ta lilled.
Vahel
sattus ta rääkimise lainele. Ma õppisin teda kuulama ja lõpuks
suutsin isegi aru saada, millest ta räägib. Sõnad voolasid ta
huultelt nagu selge sillerdav kosk, mis ei põrkunud korraga enam
minult tagasi, vaid täitsid mu kõrbekuiva sisemuse aegamööda
kogemuste ja elutarkusega pulbitseva allikaga. See vormis mind
tasapisi enesekindlamaks, olles justkui tugikepiks mu haprale
meelele, millel polnud seni olnud vähimatki aimu, kuhu suunda
painduda. Enesele teadmatagi hakkasin lõpuks vajama ta sõnu.
Tähendusi ja definitsioone, mis mu olemusele mingi selgepiirilisema
mõtte ja sihi annaks. Ta näis aru saavat sellest maailmast just
niimoodi, nagu mina tahtsin saada, kuigi olin liiga nõrk ja
eelarvamuslik sellesse uskuma. Teda kuulates taipasin iga kord, kui
lihtne, kui võimalik võib tegelikult olla kõik, kui omada vaid
pisut enam eneseusku ja avatud meelt.
Talle
ei meeldinud süüa teha. Pigem armastas ta neil hetkedel köögis
istuda ja vaadata, kuidas mina seal toimetan. Talle tegi nalja,
kuidas ma, põll ees, kohmaka näituseeksponaadina ringi sahmerdasin
ja püüdsin mitte punastada. Ma oskasin toitu valmistada. Võib-olla
oli see ainus asi, mida ma üldse oskasin. Hakkisin paprikat ja
tundsin oma seljal ta heatahtlikku pilku, mis mind leegina soojendas.
Sibul praksus pannil, heites ruumi magushaput lõhna, ja mind valdas
heameel, et sain teda kostitada.
Ta
täitis mu toad alati muusikaga, see oli osa ta elust. Muusika äratas
ta ellu, süütas ta sädelevates silmades valguse, mis näis tulevat
kusagilt sootuks mujalt, mulle tundmatult planeedilt, kus ma tahtnuks
samuti korraks viibida, kui ma ainult teadnuks sinna teed. Kogu mu
senine elu oli olnud kulgemine kuhugi, mille lõpus ootas alati pime
tupik, ning sealt tagasi pöördudes ja õiget suunda leida püüdes
taipasin alati, kui eksinud ma olin.
Vahel
ta tantsis mulle. Ta liigutused olid kerged ja sujuvad just nagu
liblikal. Tantsides näis ta unustavat kõik, isegi oma sisemuses
pesitseva salajase, hoolikalt varjatud nukruse. Neil hetkedel ei
saanud ma temalt silmi. Soovisin, et oskaksin samuti niimoodi,
peaaegu lenneldes läbi õhu liikuda. Ma olin kohmakavõitu ja kui
vähegi võimalik, olin alati püüdnud vältida liikumist, mida
kutsuti tantsimiseks. Naise tumedad juuksed lehvisid õhus ja päike
sillerdas ta valgel nahal. Mu tuba oli täis naeru ja elu nagu ei
kunagi varem.
Ta
huuled olid pehmed, pehmemad kui ükskõik mis muu, mida ma varem oma
elus olin tundnud. Lasin tal end suudelda, sest ta oskas seda hästi.
Ta kinnitus mu külge nagu merisiilik kivile, teades üpris hästi,
mida teeb. Temas oli mingit emalikku õrnust, mis oli vürtsitatud
kurbusega, mille tagamaad jäid mulle hoomamatuks. Ma ei küsinud ja
ta ei rääkinud sellest kunagi. Püsisin hetkes ja võtsin vastu,
mida ta mulle andma soostus. Mu kohal voolas pehme ja magus
unustusejõgi, täis vikerkaarevärvides kümblevaid kalu. Mul polnud
aimugi, et kellegi keha võiks panna mind niimoodi tundma, et ma
andnuks kõik, et sellesse hetkesse püsima jääda.
Vahel
ta lebas mu kõrval pikki minuteid liikumatu ja vaikivana, mustad
juuksed lõhnava kosena mu voodil laiali, valged soojad käsivarred
mind embamas. Kuldne päike paitas ta paljast selga ja neil hetkedel
suutsin minetada kogu oma ebakindluse ja olla rahulolev.
«Ma
olen alati tahtnud niimoodi olla,» hingas ta mulle kõrva,
tintmustad ripsmed mu nägu kõditamas.
Ta
nahal oli kummaline uimastav lillesegune lõhn, mis näis
intensiivistuvat iga mu puudutuse peale, ja seda sisse hingates oli
lihtne vajuda unustuse pehmesse meeldivasse sohu. Neil hetkedel olime
ühevanused.
Ühel
päeval ta ei tulnud enam. Mul kulus terve tund sellest arusaamiseks,
enne kui tõde mulle lõplikult pärale jõudis. Kevadine tuul
keerles mu ümber, sikutas mu riideid, pillutas mulle peent tolmu
vastu vahtimist ja täitis mu tuksuva südame üksildusega. Taipasin,
et olin hoolima hakanud. Võib-olla enamatki, kui hoolima. Inimesi
voolas minust mööda, nii mõnigi neist kandis helesinist salli ja
musti juuksepahmakaid lehvis soojas õhus, aga ükski neist ei
kuulunud talle.
Läksin
koju ja riputasin jope varna. See vajus nagis kurvalt norgu, näides
haaratud samasugusest mõõtmatust mustast üksildusest nagu ma
isegi. Mu toas oli pime, tolmune ja vaikne nagu alati, aga alles nüüd
taipasin, kuidas see mind häiris. Sikutasin kardinad saamatu
liigutusega eest ja terve ruum täitus valgete lendlevate
tolmukübemetega, mis panid mu aevastama. Tõmbasin akna pärani,
lasin tuppa hoovata jahedal õhuvool. Halastamatus päevavalguses
nägi mu elamine armetu ja kõle välja. Miski ei tundunud mulle
kuuluvat, kõik näis võõras ja vale. Panin mängima ta
lemmikplaadi, et vaikuse eest põgeneda, aga muusika sulni kergusesse
oli tekkinud mingi veider valulik kõrvalnoot, mida seal varem
polnud. Ma ei suutnud seda kuulata, temata oli muusika oma tähenduse
kaotanud.
Viskasin
võtmed elutoa lauale ja miski kõlksatas mu püksitaskust põrandale.
Noppisin selle üles, kõndisin magamistuppa ja vajusin voodile, et
eset lähemalt silmitseda. Mu peos sätendas medaljon, tilluke
tähelepanuavaldus, mille ta päris tutvuse algul üle laua minuni
oli sirutanud, et väljendada oma sõprust ja poolehoidu. Päike
sillerdas ehte klaasist pinnal, justkui tahaks selle mu peos püdelaks
sulatada.
Korraga
märkasin, et medaljoni klaas on mõnest kohast pisut paksem. Uurisin
seda tähelepanelikumalt ja lõpuks joonistas päevavalgus mu
mõistmatute silmade ette selle, mida ma juba ammu märkama oleks
pidanud, vaevuaimatava silueti – tantsiva naisekuju. Vahtisin seda
pikki sekundeid sõnatuna ja taipasin alles siis, et see ehe oligi ta
ise – helge, särav, mõistatuslik ja tabamatu. Miski, mille
tähendus muutus mulle kalliks alles siis, kui seda enam ei olnud.
Surusin
medaljoni kõvasti pihku. Padjalt tulvas mu sõõrmeisse ta juuste
nõrka vaarikalõhna. Sinnasamasse varises ka mu soolane pisar.
Me
ei kohtunud enam kunagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar