Novell "Haldjatants" täismahus

Postitan siia ajakirja Saladused kevadnumbris ilmunud loo "Haldjatants". Kui senini olen oma blogis pakkunud lugemiseks ainult novellide katkendeid, siis sedapuhku toon ära loo tervikuna. Küllap sellepärast, et pean seda novelli keeleliselt ehk üheks kõige õnnestunumaks ning ka muidu kuidagi hea tundega kirjutatuks. Teksti on toimetanud Malle Toomiste, kellega mu koostöö on ajakirjas juba ligemale poolteist aastat väga ladusalt sujunud. Malle, kui Sa peaksid mu blogisse sattuma, siis - aitäh kõige eest!

Haldjatants

Kiiri Saar

Lamasin selili voodis ja keerutasin tillukest klaasist medaljoni mõtlikuna sõrmede vahel. Paksude kardinate vahelt, mis kaitsesid mind argipäeva ebamugavuse eest, siras tuppa üksik päikesekiir. Kübeke kalbet päevavalgust, mis oli peatunud mu nimetissõrmel ja pannud mu peos helendava ehte õrnalt  sätendama. Medaljoni klaasist pind oli mu sõrmede all jahe. Niisama jahe nagu tema käsi mu peos. Niisama jahe, nagu mina olin olnud temaga.

Vangistasin sõrmed ümber medaljoni. See oli ainus, mis mulle alles oli jäänud. Teadsin, et olin teinud vea ja kaotanud ta. Kaotanud alatiseks.

See oli udune ja kõle maikuu reede õhtupoolik, mil otsustasin oma kunagise kasutajanimega, mis mul imekombel veel meeles oli, ühte rahvusvahelisse populaarsesse tutvusportaali sisse logida. Akna taga ladistas hall vihm, mis trummeldas raevukana vastu plekist vihmaveetoru, justkui plaaniks selle puruks muljuda. Paksud märjad triibud nõrgusid järjepanu mööda  akna välisruute alla. Tõmbasin kardina ette ja süvenesin helendava ekraani kumasse.

Tõtt-öelda polnud mul õrna aimugi, mida ma virtuaalsusesse üldse otsima läksin. Mu senised napid kogemused sellega olid pigem negatiivset laadi, kujutades endast mõnda pealiskaudset vestlust võhivõõraste vahel, mis olid hommikuks ununud, jättes meeltesse kõigest hapuka maitse nagu liiga kauaks suhu jäänud närimiskumm.

Tundsin nõrkust ja üksildust,  igast küljest piiras mind värvitu tüdimuse vine. See kattis mu raamatuid, lauale vedelema jäänud pooleldi tühjaksjoodud kohvitasse, nurgas vedelevaid jalanõusid.

Ma leidsin ta peaaegu kohe. Pikad tumedad juuksed, kaugusse vaatav mõtlik pilk, mis tekitas uudishimu ja soovi vaadata samas suunas, näha sedasama, mida temagi. Ta enesekirjeldus oli napp ja lakooniline. Kõigest paar leidlikku humoorikat sõna, mille tagant aimdus küpset tarkust. Ta oli minust tervelt kaheksateist aastat vanem ja elas teises linnas. Ma ei mõelnud sellele. Siis ei tundunud see kuigi oluline.

Sõnad voolasid minust välja ja moodustasid tervituse – pisut ebakindla, kuid lootusrikka, võhivõõra tere üle tühjuse teisele võhivõõrale.

Enne kui tehtu üle arugi pidada jõudsin, olin vajutanud «send» nuppu. Silmitsesin poolt leheküljetäit ritta lükitud sõnu, mis rippusid seal kohmakaina nagu suve esimesed poolküpsed maasikad heinakõrrel. Need ei pruukinud midagi tähendada, nagu ei tähendanud enamus asju mu elus. Teele läinud kellelegi, kellest ma ei teadnud sisuliselt midagi peale sooja valguse, mis mängles ta tumedates juustes ja tõmbas mind magnetina enda poole.

Ta ei vasta nagunii, lohutasin ennast, logisin end välja ning unustasin kogu loo.

Mu päevi täitis tühjus. Töö, mis mulle ei meeldinud. Õhtud raamatute seltsis, mille alguse olin unustanud enne lõppu. Jalutuskäigud pimedates parkides, kus ma olin kõigest üks vari paljudest. Mõni talumatu pärastlõuna koos vanematega, kes muretsesid alailma millegi pärast, mis mulle põrmugi korda ei läinud. Mõned kohtumised sõpradega, kelle lähedus tähendas kõigest viisakat üksteise sallimist.

Uuesti portaali siseneda meenus mulle alles viie päeva pärast. Mu postkastis seisis üksainuke kiri ja see oli temalt. Sõnad, targad, meeldivad, heatahtlikud. Neid polnud palju, kuid nad moodustasid üheselt mõistetava terviku – saatja on huvitatud minuga suhtlemisest. Mind haaras taas tuttav elevus. Seekordse vastuse koostasin hoolikamalt ja läbimõeldumalt. Kõndisin toast tuppa ja üritasin mõtteis sõnadeks vormida infokilde endast, et tekitada kaunis tundmatus huvi. Selliseid sõnu polnud just palju ja neid leida oli ühekorraga märksa suurem vaev kui esimesel korral. Ma põlgasin enesereklaami, kuigi soovisin meeldida.

Me kirjavahetus arenes tasapisi. Vahel oli ta päevi eemal ja ma ei teadnud, millega ta tegeleb. Teinekord tuli vastuseid mitu tükki päevas. Neil päevadel haaras mind veider õnn ja elevus, justkui oleks ingel mulle kusagilt pilvede vahelt naeratanud.

Ta ei armastanud endast eriti rääkida. Teadsin temast kõigest üksikuid fakte, nappe infokilde, mida ta muu jutu sees nagu muuseas raatsis poetada. Need moodustasid mu peas veidra mosaiigi, millest oli palju olulist puudu, kuid see isegi ei häirinud mind. Täitsin lüngad fantaasia ja oletustega ning olin rahul. Naine töötas oma kodulinnas kinnisvaramaaklerina, tal oli kümneaastane poeg ja ta oli viis aastat elanud üksi.

Veider amet temasuguse jaoks, mõtlesin vahel. Temas oli ärinaisele mitteomast haldjalikkust, midagi siia argisesse ja asisesse maailma mittekuuluvat. Pigem olin millegipärast oletanud, et ta töötab teatris või mõnes kunstistuudios. Ta ei sarnanenud kellegagi, keda olin varem tundnud.

Ta ei tahtnud kohtuda. Millal iganes ma selle teema vargsi tõstatada söandasin, väitis ta alati vaikse, kuid otsusekindla viisakusega, et soovib vaid niisama mõtteid vahetada.

Me suhtlus arenes aegamööda mõistmiseks. Ta oli alati andja pool ja mina saaja. Lugesin ahnelt ta mõtete keerdkäike, mida ta endast mu postkasti maha jättis. Need olid kaunid, hästi sõnastatud ja täis elukogemust.

Mõnikord üksipäini oma toa rõskes pimeduses istudes ja aknast välja vaadates mõtlesin, kuidas ta võiks lõhnata. Kuidas võiks tunduda ta nahk mu sõrmede all. Hoidsin oma peopesa vastu ta kirjaridu, mis oli saamatu katse teda mingilgi viisil tunnetada. Arvutiekraan oli sile, jahe ja neutraalne. Neil hetkedel tundsin alati vaikset viha meid lahutava mustava lõputu virtuaalsuse pärast, mis oli ühtaegu nii ületamatu kuristik kui ka ainus meid ühendav lüli. Ta keeldus telefoninumbrit andmast ja ma ei teadnud isegi linna nime, kus ta elas.

Püsisin kannatlik ja lootusrikas. Kujutluspilt lehvivate juuste ja sooja naeratusega mõtlikust haldjast võttis mu peas üha konkreetsemaid ja selgemaid piirjooni, nii et lõpuks aimasin isegi kuulvat ta häält ja tundvat ta lõhna.

Kujutlesin teda oma tubades ringi kõndimas, aknast välja pimedusse naeratamas, kohvitassi huultele tõstmas, arvutiekraani kohale kummardumas, ta valgeid sõrmi üle klaviatuuri lendamas, et mulle taas mõni mõte teele saata. Ta kirjade soe sõbralik toon küpsetas mind aeglasel ja piinarikkal uudishimu ja igatsuse tulel ning lõpuks andis ta kohtumise suhtes järele.

Me kohtumise päeva varahommikul laiutas taevas veider poolläbipaistev sudu, mille raamistuses, akna vasaku nurgas, helendas pisut heleõrna kuldkollast, muu taustaga sobimatut, täiesti erinevat valgust. Vahtisin seda silmad pärani nagu lummutist, kuniks taipasin lõpuks pisut pettunult, et hall valgus oli kollase jäägitult endasse neelanud ning laotus taas ühtlaselt tinakarva.

Ma ei uskunud endeid, ent see värvide vaatemäng jättis minusse veidra rahutusevõbeluse, millest ma ei suutnud vabaneda ka tunde hiljem, peegli ees kiirete närviliste liigutustega habemetüügast eemaldades.

Ta nägi vana välja. Palju vanem kui pildil. Umbes neljakümnene või isegi paar aastat rohkem. Ta silmades kiirgas soe tarkus, mis oli mulle juba ta kirjadestki tuttav. Pehmel suujoonel mängles sõbralik naeratus. Ta kandis kena helehalli kevadmantlit ja taevasinist kohevat siidsalli, mis lehvis ta saleda kaela ümber nagu tuult täis puri. Naine ei tundnud vähimatki kimbatust mu nooruse pärast, vaid haakus mingi talle omase iseenesestmõistetavusega mu käevangu ja täitis meievahelise vaikuse oma meeldiva madala rinnahäälega. Temast hoovas nõrka lillelõhna, mis oli kerge ja hele, nagu õitsele puhkenud kevad. Püüdsin selle eest peitu pugeda nagu armetu ururott ja soovisin hinges, et keegi mu tuttavaist meid koos nägema ei juhtuks. Mul oli oma nõrkuse pärast häbi.

«See on sulle,» libistas ta üle laua minu poole väikese pruuni paki, kui me lõpuks ühes kesklinnakohvikus teineteise vastas istet võtsime. Kingitus oli laia valge siidpaelaga kõvasti kinni seotud.

Harutasin paela pikkamisi lahti ning mu peole libises tilluke hõberaamistuses klaasist medaljon.

«Leidsin selle eelmisel nädalal ühest antiigipoest. Käsitöö. Mulle on alati seesugused kunstipärased asjad meeldinud.»

Ta naeratas ja ta silmade violetses valguses lõi õilmitsema rõõmus säde. Soovisin korraks, et võiksin olla osa sellest, kuigi teadsin, et ei küündi kunagi sinnamaani. Ta näis olevat inimene, kellele meeldis kingitusi teha, neisse mingit emotsionaalset tähendust valada.

Sirutasin ehte vastu valgust ja vaatasin, kuidas selle pärlmutterjas pind nõrgalt sädeles. Ma ei osanud sellest midagi arvata. Mulle ei meeldinud ehted.

Pistsin paki kohmakalt püksitaskusse ja püüdsin naeratada. Kingituse sõnum ei jõudnud minuni.

Ta rääkis midagi oma lapsepõlvest, taipamata, et ma ei kuulagi teda. Sõnu pudenes ta õielehtedena punaseilt huulilt nagu suhkruherneid, mis veeresid kõikjale mööda ruumi laiali ja põrkusid külmadelt kiviseintelt tagasi. Sõnad ei tähendanud midagi. Need olid kõigest vahend selleks, et täita võõrastevahelist ebamugavat vaikust. Ühe maailma saamatu soov end teisele maailmale mingil moel mõistetavaks teha. Ma ei osanud sellega kaasa minna. Tundsin end ebamugavalt ja reaalsus tegi mu kohmakaks. Mu ainus oskus end mitte naeruväärseks teha ja oma piiratust varjata oli vaikida. Jõin aeglaste sõõmude kaupa jahtuvat musta teed, mis jättis suhu veidra mõru maitse, ning piilusin vargsi käekella.

Vaikus ei paistnud teda häirivat. Vahepeal jäi ta pikalt aknast välja vaatama. Ta violetne pilk rändas üle aknaklaasi mööda roomavate toataimede, mille laiad nahksed lehed heitsid ruumi rohekat valgust, ise millegi üle mõttes. Neil hetkedel omandas ta nägu eriskummalise nukra ning kauni ilme. Ta oli kõigest viis aastat noorem kui mu ema.

Me kohtusime veel. Ma ei tea isegi, miks. Võib-olla lihtsalt uudishimust. Teda eemalt tulemas nähes valdasid mind alati vastakad tunded, elevusesegune rõõm ja veider häbi. Sinine siidsall lehvis läbi sooja kevadõhu lähemale, tuttav lillelõhn haaras mu endasse ja muutis mu mõneks ajaks mõtlemisvõimetuks.

Meie sõnad ei haakunud pikka aega teineteisega. Need hüplesid me vahel õhus ebakindlate ja juhuslikena nagu vette põrkunud vihmapiisad. Me justkui rääkisime erinevatest asjadest, mil polnud omavahel vähimatki ühenduslüli. Ma ütlesin alati midagi veidrat ja kohmakat, mille peale ta viisakalt naerma puhkes ja leebelt teisele teemale libises. Ta jäi alati viisakaks, isegi siis, kui ma kogemata piisa tulikuuma marjateed ta randmele kallasin ja sinna väike punetav laik tekkis.

Me käisime kusagil, vaatasime midagi. Ma ei mäleta sellest eriti midagi, sest kõike varjutas justkui mingi arusaamatu udu. Mõned kinokülastused, kus ma, sõõrmeis tema lõhn, sirge ja kangena vastu tooli nahkset seljatuge nõjatusin ja ainiti ekraani jõllitasin, nähtavast suuremat taipamata. Mõned kunstinäitused, kus ta ahne lapsena piltide ees seisatas ja värvide külluslikkust violetsetesse silmadesse ammutas, et need oma mõistatuslikku haldjamaailma vastu võtta.

Ma ei mõistnud kunsti. Minu meelest oli see tarbetu ajaraiskamine. Siiski kõndisin igale poole püüdlikult kaasa ning püüdsin asjatult ta entusiasmiga nakatuda.

Ühel päeval sattusime vanasse kirikusse, mille seinad õhkasid endast niisket jahedust. Akendele maalitud vitraažid heitsid ruumi värvilist valgust. Mul hakkas peaaegu kohe külm. Mind valdas alatasa häiriv külmatunne ja ma ei osanud end kogu selle ebamugava soojakao eest muudmoodi kaitsta kui mantliserv üles tõsta ning pilk välisuksel hoida. Selle taga pulbitses soe sillerdav kevad, kuhu ma ei pääsenud enne, kui ta oli oma isu täis vahtinud. Tal ei näinud kunagi kiire olevat. Tal oli komme kõigesse teda paeluvasse süvitsi, mingi seletamatu lapseliku rõõmuga süveneda. Neil hetkedel vihkasin enda kiirustavat pealiskaudsust, mis ajendas mind alati tormama kuhugi, kuhu ma sellegipoolest kunagi ei paistnud päriselt pärale jõudvat. Kadestasin ta sügavat sisemist rahu, mida näis olevat siin ilmas jagunud kõigest mõnele üksikule väljavalitule.

Ta sirvis võlvkaare all hardalt üht muldvana piiblit, huultel mõistatuslik naeratus ja rääkis midagi oma religioossest vanaemast. Kiviseinad andsid ta pehmele häälekõlale iseäraliku kõmiseva ja sisendava varjundi, mida ma ühtaegu vargsi imetlesin kui ka põlgasin. Virtuaalsuses oli me suhtlus kordades kergem, sest seal oli mul lihtsam mitte mõelda kõigile oma eelarvamuste müüridele, mis mind kaitsva lõksuna ümbritsesid. Religioon ei huvitanud mind, olin seda alati pidanud nõrkade pärusmaaks.

Lõpuks tagasi päikesepaistes, haaras ta mu sõrmed oma pihku. Ta käed olid alati jahedad ja siledad nagu tükike klaasi, küüned kaetud heleda läbipaistva lakiga, mis peegeldas päevavalgust, nagu sillerdaks neil kalliskivid.

Vahel armastas ta oma sõrmi minu omadega põimida. Kannatasin selle välja, sest ta puudutus oli pehme ja meeldiv. Ta oli elanud siin ilmas ligemale poole kauem kui mina, näinud maailma märksa enam ja teadis sellest kordades rohkem. Meie vahel laiutas terve igavik, mida ma ei osanud millegagi olematuks muuta. Kui mina sündisin, lõpetas ta gümnaasiumi. Kui ma lasteaeda läksin, tegi tema tööl karjääri. Sellele kõigele oli veider mõelda. Ta naeris palju, heitis juukseid tahapoole tütarlapseliku liigutusega. Ta juuksed lõhnasid vaarikate järele ja vahel igatsesin neid puudutada.

Kui me koos linna peal kõndisime, püüdsin ma alati vaistlikult vältida meie peegelpiltide nägemist kusagilt aknapeegelduselt. Me vanusevahele mõeldes tekkis mulle alati kurku kare klomp.

Ta oli hea ja lahke. Sõbralik ja humoorikas. Hoolimata oma küpsusest vaatas ta seda maailma ikka veel pisut üllatunud lapse silmadega, justkui ootaks igalt päevalt mingit erilist kingitust, mille eest tänulik olla. See kõik takistas mind ta vastu hoolimatu ja jäme olemast, hoidis mu nagu eksinud metslooma oheliku otsas, kus ma ühtaegu ihkasin olla ja soovisin põgeneda.

Ta armastas mind puudutada, emmata. Mulle lilli kinkida. Ma ei teadnud, kuhu neid panna. Veidrad lopsakad taimed, mille nimegi ma ei teadnud, ummistasid kõik mu aknalauad ja täitsid mu tolmused ilmetud toad raske magusa lõhna ning erksate värvidega. Vahel jätsin lilled lihtsalt esikukapile surema ja avastasin nad sealt nädalapäevad hiljem, et närbunud õielehti kingadest kokku pühkida.

Talle meeldis mu parfüüm. Iga kord, kui ta minu juurde tuli, vaatas ta mu sinakat klaaspudelit, ainsat, mis mul oli, vastu valgust, nagu oleks tegu mingi haruldase vääriskiviga. Ta armastas mu lõhna enda randmele või salvrätile piserdada, käekotti pista ja koju kaasa viia. Mul polnud aimugi, mida ta seal sellega tegi. Võib-olla unustas niisamuti nagu mina ta lilled.

Vahel sattus ta rääkimise lainele. Ma õppisin teda kuulama ja lõpuks suutsin isegi aru saada, millest ta räägib. Sõnad voolasid ta huultelt nagu selge sillerdav kosk, mis ei põrkunud korraga enam minult tagasi, vaid täitsid mu kõrbekuiva sisemuse aegamööda kogemuste ja elutarkusega pulbitseva allikaga. See vormis mind tasapisi enesekindlamaks, olles justkui tugikepiks mu haprale meelele, millel polnud seni olnud vähimatki aimu, kuhu suunda painduda. Enesele teadmatagi hakkasin lõpuks vajama ta sõnu. Tähendusi ja definitsioone, mis mu olemusele mingi selgepiirilisema mõtte ja sihi annaks. Ta näis aru saavat sellest maailmast just niimoodi, nagu mina tahtsin saada, kuigi olin liiga nõrk ja eelarvamuslik sellesse uskuma. Teda kuulates taipasin iga kord, kui lihtne, kui võimalik võib tegelikult olla kõik, kui omada vaid pisut enam eneseusku ja avatud meelt.

Talle ei meeldinud süüa teha. Pigem armastas ta neil hetkedel köögis istuda ja vaadata, kuidas mina seal toimetan. Talle tegi nalja, kuidas ma, põll ees, kohmaka näituseeksponaadina ringi sahmerdasin ja püüdsin mitte punastada. Ma oskasin toitu valmistada. Võib-olla oli see ainus asi, mida ma üldse oskasin. Hakkisin paprikat ja tundsin oma seljal ta heatahtlikku pilku, mis mind leegina soojendas. Sibul praksus pannil, heites ruumi magushaput lõhna, ja mind valdas heameel, et sain teda kostitada.

Ta täitis mu toad alati muusikaga, see oli osa ta elust. Muusika äratas ta ellu, süütas ta sädelevates silmades valguse, mis näis tulevat kusagilt sootuks mujalt, mulle tundmatult planeedilt, kus ma tahtnuks samuti korraks viibida, kui ma ainult teadnuks sinna teed. Kogu mu senine elu oli olnud kulgemine kuhugi, mille lõpus ootas alati pime tupik, ning sealt tagasi pöördudes ja õiget suunda leida püüdes taipasin alati, kui eksinud ma olin.

Vahel ta tantsis mulle. Ta liigutused olid kerged ja sujuvad just nagu liblikal. Tantsides näis ta unustavat kõik, isegi oma sisemuses pesitseva salajase, hoolikalt varjatud nukruse. Neil hetkedel ei saanud ma temalt silmi. Soovisin, et oskaksin samuti niimoodi, peaaegu lenneldes läbi õhu liikuda. Ma olin kohmakavõitu ja kui vähegi võimalik, olin alati püüdnud vältida liikumist, mida kutsuti tantsimiseks. Naise tumedad juuksed lehvisid õhus ja päike sillerdas ta valgel nahal. Mu tuba oli täis naeru ja elu nagu ei kunagi varem.

Ta huuled olid pehmed, pehmemad kui ükskõik mis muu, mida ma varem oma elus olin tundnud. Lasin tal end suudelda, sest ta oskas seda hästi. Ta kinnitus mu külge nagu merisiilik kivile, teades üpris hästi, mida teeb. Temas oli mingit emalikku õrnust, mis oli vürtsitatud kurbusega, mille tagamaad jäid mulle hoomamatuks. Ma ei küsinud ja ta ei rääkinud sellest kunagi. Püsisin hetkes ja võtsin vastu, mida ta mulle andma soostus. Mu kohal voolas pehme ja magus unustusejõgi, täis vikerkaarevärvides kümblevaid kalu. Mul polnud aimugi, et kellegi keha võiks panna mind niimoodi tundma, et ma andnuks kõik, et sellesse hetkesse püsima jääda.

Vahel ta lebas mu kõrval pikki minuteid liikumatu ja vaikivana, mustad juuksed lõhnava kosena mu voodil laiali, valged soojad käsivarred mind embamas. Kuldne päike paitas ta paljast selga ja neil hetkedel suutsin minetada kogu oma ebakindluse ja olla rahulolev.

«Ma olen alati tahtnud niimoodi olla,» hingas ta mulle kõrva, tintmustad ripsmed mu nägu kõditamas.

Ta nahal oli kummaline uimastav lillesegune lõhn, mis näis intensiivistuvat iga mu puudutuse peale, ja seda sisse hingates oli lihtne vajuda unustuse pehmesse meeldivasse sohu. Neil hetkedel olime ühevanused.

Ühel päeval ta ei tulnud enam. Mul kulus terve tund sellest arusaamiseks, enne kui tõde mulle lõplikult pärale jõudis. Kevadine tuul keerles mu ümber, sikutas mu riideid, pillutas mulle peent tolmu vastu vahtimist ja täitis mu tuksuva südame üksildusega. Taipasin, et olin hoolima hakanud. Võib-olla enamatki, kui hoolima. Inimesi voolas minust mööda, nii mõnigi neist kandis helesinist salli ja musti juuksepahmakaid lehvis soojas õhus, aga ükski neist ei kuulunud talle.

Läksin koju ja riputasin jope varna. See vajus nagis kurvalt norgu, näides haaratud samasugusest mõõtmatust mustast üksildusest nagu ma isegi. Mu toas oli pime, tolmune ja vaikne nagu alati, aga alles nüüd taipasin, kuidas see mind häiris. Sikutasin kardinad saamatu liigutusega eest ja terve ruum täitus valgete lendlevate tolmukübemetega, mis panid mu aevastama. Tõmbasin akna pärani, lasin tuppa hoovata jahedal õhuvool. Halastamatus päevavalguses nägi mu elamine armetu ja kõle välja. Miski ei tundunud mulle kuuluvat, kõik näis võõras ja vale. Panin mängima ta lemmikplaadi, et vaikuse eest põgeneda, aga muusika sulni kergusesse oli tekkinud mingi veider valulik kõrvalnoot, mida seal varem polnud. Ma ei suutnud seda kuulata, temata oli muusika oma tähenduse kaotanud.

Viskasin võtmed elutoa lauale ja miski kõlksatas mu püksitaskust põrandale. Noppisin selle üles, kõndisin magamistuppa ja vajusin voodile, et eset lähemalt silmitseda. Mu peos sätendas medaljon, tilluke tähelepanuavaldus, mille ta päris tutvuse algul üle laua minuni oli sirutanud, et väljendada oma sõprust ja poolehoidu. Päike sillerdas ehte klaasist pinnal, justkui tahaks selle mu peos püdelaks sulatada.

Korraga märkasin, et medaljoni klaas on mõnest kohast pisut paksem. Uurisin seda tähelepanelikumalt ja lõpuks joonistas päevavalgus mu mõistmatute silmade ette selle, mida ma juba ammu märkama oleks pidanud, vaevuaimatava silueti – tantsiva naisekuju. Vahtisin seda pikki sekundeid sõnatuna ja taipasin alles siis, et see ehe oligi ta ise – helge, särav, mõistatuslik ja tabamatu. Miski, mille tähendus muutus mulle kalliks alles siis, kui seda enam ei olnud.

Surusin medaljoni kõvasti pihku. Padjalt tulvas mu sõõrmeisse ta juuste nõrka vaarikalõhna. Sinnasamasse varises ka mu soolane pisar.

Me ei kohtunud enam kunagi.