Kuna ajakiri Saladused on tegevust lõpetamas, siis on kahtlemata sobilik natuke nostalgitseda ning meenutada mõnd kunagi kirja pandud lugu. MIngi idee on paremikust millalgi üks novellikogu kokku panna ning kaante vahele saada. Hetkel toon teieni ajakirjas Saladused novembris 2012 ilmunud loo "Novembrilõpuvalgus."
Novembrilõpuvalgus
Tekst:
Kiiri Saar
Toimetas: Malle Toomiste
«Ma
olen kohe tagasi,» lubab Joonas naeratades, lööb autoukse
tagantkätt kinni ja sammub üle lompide hüpates kaubanduskeskuse
poole.
Vaatan
ta pikale helehallis spordijopes kogule järele, hingan sisse võõra
autosalongi lõhna ja tunnen kerget kohmetusega segunevat elevust
mõttest, et ma tõepoolest olengi siin, kahesaja kilomeetri kaugusel
oma kodust. Koos mehega, kes ei ole minu
abikaasa.
Tilk-tilk,
trummeldab auto esiklaasile hall novembrivihm. Võtmed ripuvad
kodusel moel süütes, mootor nurrub vaikselt ja kojamehed pühivad
üha tihemini klaasile rabisevaid piisku eemale. Mul on soe ja mugav.
Taevas
kaubanduskeskuse kohal on ühtlaselt tinajas, tuul sasib puude latvu
ja asfaldile on kleepunud pihutäite viisi pruuniks tõmbunud
kaselehti. Valitseb sarnane niiske ilm nagu toona, kui me esimest
korda kohtusime. Kõigest selle vahega, et siis laius me ümber
pilkane öö.
Meie
kohtumine oli õigupoolest üpris omamoodi sündmus. Pärast üht
järjekordset pikka tööpäeva võtsin koju pöördumise asemel
mingi uitmõtte ajel suuna hoopis mereäärse söögikoha poole. Ma
ei läinud kohvikusse, vaid kõndisin maja teisele küljele, vanade
jalakate varju, ja jäin üle lahe säravaid linnatulesid silmitsema.
Saapakontsad liiva kaevunud, lihtsalt seisin, lasin tuulel oma
mantlihõlmu rebida ja püüdsin mitte hoomata endas pesitsevat
tühjust. Mu ümber lasus sama mõõtmatu pimedus nagu mu
sisemuseski. Tume vesi peegeldas linna säravat valgust ja ma
jälgisin seda ühele kohale naelutatuna.
Ühel
hetkel astus keegi pimeduse sügavusest mu kõrvale ja ütles: «Ilus
öö, mis?»
«Pole
viga,» tunnistasin ebamääraselt ja vaatasin hääle suunas. Minu
kõrval seisis pikk tumedasse riietatud kogu, kelle nägu ma eristada
ei suutnud.
«See
on minu lemmikkoht,» jätkas hääl.
«Minu
ka. Lapsena tõi ema mind sageli siia. See oli meil omamoodi
traditsioon. Vahel hakkasin juba kesknädalal ootama, millal pühapäev
saabub ja ma võin kohvikust endale lemmik-koogi välja valida.» –
«Tõesti?»
Mehe
häälest kõlas meeldivat üllatust. Tajusin, et ta uudistab mind.
«Kas külm sulle liiga ei tee?»
«Pole
hullu.»
Seisime
ja vaikisime mõnda aega, kuid selles vaikuses polnud tavapärast
võõrastevahelist ebamugavust, kui kumbki ei tea, mida öelda. Meid
sidus mugav ja rahustav vaikus.
«Teeme
õige ühe kohvi ja sa räägid mulle veel oma lapsepõlve
pühapäevadest,» pakkus hääl siis.
Kuigi
tavaliselt laskusin võõrastega vestlusse pigem umbusklikult, siis
seekord ei kõhelnud ma millegipärast silmapilkugi. «Olgu!» võtsin
ma kutse vastu.
Alles
kohviku sooja sisemusse jõudes mõistsin, kui külm mul tegelikult
oli. Ja kui veider, et ma seda seni tähelegi polnud osanud panna.
Võhivõõrale
üle laua otsa vaadata oli kummaline. Sain kohe aru, et mees oli
minust tublisti noorem: kolmkümmend või midagi sinnakanti. Tumedad
juuksed ja sügavsinised silmad, tugev kulmukaar ja pehme suujoon.
Nägus, jutukas ja ebaeestlaslikult sundimatu olekuga. Ta musta
mantli õlgadel sädelesid vihmapiisad nagu tillukesed teemandid.
«Anna?»
kordas mees küsimust. Ta pilk oli meeldiv ja sõbralik.
«Jah?»
vastasin just nagu läbi une.
«Kohvi
või teed?»
Küsisin
samal ajal endalt: millal see oli, mil ma end viimati elusana
tundsin? Loendasin peas mõnda üksikut hetke ja taipasin, et sellest
kõigest on möödas juba liiga kaua aega.
«Ma
ei tea. Teed, ma arvan,» jõudsin otsusele ning samal ajal mehe
silmadesse sulades adusin, et mu ümber mähkunud päevane paine on
kuhugi eemale libisenud ja kõik mu ümber on korraga sootuks
teisiti.
*
«Ma
leidsin ainult neid,» ütleb Joonas poest naastes ja poetab mu sülle
kilekotti pakitud neli kohupiimataskut. «Väikelinna võlu: võtad
mitte seda, mida tahad, vaid seda, mida parasjagu saada on.»
Ta
kummardub lähemale, nii et tajun temast hoovavat nõrka värsket
parfüümi.
Andres
ei lõhnastanud end kunagi, käib mul tahtmatu mõte läbi pea.
Korraks
on Joonase nägu mulle liiga lähedal, aga siis kohmitseb mees
kindalaekast nätsupaki välja ja pöörab pea ära.
Mu
pilk libiseb uuesti auto esiklaasile, mida kaunistavad vihmapiisad.
Kojamehed jätkavad tööd ja miski nende liikumises vangistab mu
meeli.
«Pole
hullu, ma pole kuigi näljane,» rahustan meest. Rebin pilgu
aknaklaasilt lahti, kougin kotist ühe saiakese välja ja kingin
mehele poolnaeratuse.
Joonas
pistab nätsu põske, naeratab vastu ja lubab: «Varsti oleme päral
ja ma teen sulle korralikku sooja toitu.»
Ta
keerab sujuva kaarega auto parklast välja ja mu pilk jääb
tahtmatult temale püsima. Kogu mehe olekust õhkub enesekindlat
sundimatust. Võib-olla oligi see peamine, mis mu tookord seal soojas
kohvikus keset ümberringi laiuvat sügavat pimedust ära võlus.
Andres
polnud kunagi selline, võrdlen taas mõttes. Tema oli alati pinges
ja närviline, pidevalt mures selle pärast, mida teised temast
arvata võiksid.
«Mis
on?» pärib Joonas, kui märkab, et hoian tuhksuhkrust saiakest
sõrmede vahel ja vahin talle ainiti otsa.
Vihmapiisad
tantsivad ikka veel esiklaasil ja miski neist peegeldub ka mehe
silmades.
«Sa
oled ilus,» tunnistan valehäbita.
Joonase
naer on kume. «Sina jälle väga kummaline, Anna. Ma ei teagi
kedagi, kes oleks siiram kui sina. See, kuidas sa toona mere ääres
neist linnatuledest rääkisid ... see on kõige ilusam asi,
mida ma üle hulga aja kuulnud olen.»
«Tõesti?»
«Jah.
Ma püüdsin pärast su visiooni isegi maalida.»
Vaikin
ja vaatan, kuidas kaks mööda aknaklaasi libisevat suurt sätendavat
piiska teineteisesse sulanduvad ja koos allapoole voolavad.
«Kahetsed
midagi?» uurib mees korraga ja ta sõrmed sukelduvad mu juustesse.
Ta puudutus tundub meeldiv ja sõbralik, kuigi võõras.
Raputan
pead. «Ei. Kui siis ainult seda, et ma ei kohanud sind varem.»
«Kõigeks
on oma aeg, Anna.»
«Nii
nad räägivad jah.»
«Mida
nad veel räägivad?» usutleb mees.
Näpin
saia küljest suhkrupuru. «Seda, et
kohupiimataskud on väärt kraam.»
«Siis
oled küll õnnega koos.»
«Olen,»
nõustun napilt.
*
Võõrasse
kodusse siseneda on pisut veider. Õigupoolest peaksin end tundma
võõrale territooriumile sissetungijana, kuid ma ei vaevu sellele
mõtlema.
Maja
on värskelt restaureeritud ja nägus, trepp pisut sammaldunud,
amplis kõlgub puhmas tumepunast kanarbikku. Esikus märkan põrandal
läbisegi meeste ja naiste jalanõusid, kuid otsustan sellest mööda
vaadata: tema elu pole minu asi, jõuan otsusele. Ma tulin ju ainult
tema pärast.
Poetan
käekoti esikulauale ja järgnen Joonasele kööki. Põrandat katab
tumepruun tuhmilt läikiv parkett, aknalaual vohab lopsakas roheline
sõnajalg. Maja sisemus on avar, puhas ja maitsekas. Silmitsen seina
ääres seisvat suurt julge joonega moonimaali ja taipan, et mulle
meeldib siin. Meeldib selle võõra kodu vaikus, külmkapi
meloodiline surin, köögiriiulil seisvad värvirõõmsad
maitseainetopsid, heledast männipuidust aknalauad, ruumide kerge
kaneelilõhn, akende ees rippuvad tumepruunid rulood, mille tagant
immitseb tubadesse hääbuv novembrilõpuvalgus.
«Kauaks
sa omapäi oled?» uurin jutujätkuks. «Millal ta tagasi tuleb?»
«Ma
olen kogu aeg omapäi, Anna,» lausub Joonas ja tõstab kotist
toiduained välja. Oliiviõli, spargel, mozzarella, viinamarjad,
veisefilee, kaks pika kaelaga veinipudelit ja hulga muud kirevat
pudi-padi täidavad kogu köögilaua.
«Ragne
on peaaegu kogu aeg ära, nii et kui ma poleks sind kohanud,
räägiksin võib-olla juba iseendaga juttu.»
«Vaevalt
küll. Sa ei näe üldse eraku moodi välja.»
«Kellena
siis?» uurib mees.
Kallutan
pea viltu, vaatan Joonasele otsa ja mõtlen, kas nii lihtne see ongi?
Petta oma meest, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi? Kas
nii see käibki? On ühtviisi veider ja kerget elevust tekitav leida
end nõnda harjumuspäratust rollist. Samal ajal hiilib mu
alateadvuse ääremail ebamäärane rusutus, aga ma tõrjun selle
osavalt eemale.
«Ma
ei tea, kunstnikuna?»
Joonas
kõnnib maalini ja keerab pildi teisipidi. «See pole aus. Ma võin
alati öelda, et ma ostsin selle pildi ...»
«...
ja mina teha nägu, nagu usuksin sind.»
*
Ühine
söögitegemine laeb mu positiivse energiaga. Hakin
tomatit, sobran kodusel moel külmkapis ja naeran mehe sooja huumori
peale. Siinne õhkkond erineb tohutult nendest pikkadest tüütutest
õhtutest mu väikeses umbses Õismäe köögis, mil ma alati
üksipäini pliidi ääres askeldasin ja Andres elutoas lehte luges,
ilmutamata vähimatki huvi söögitegemise vastu. Mõtlen: millal see
oli, kui me Andresega hakkasime käituma nagu vanainimesed? Millal ja
miks sai me kooselust seisva veega tiik?
Pühin
häirivad mõtted peast ja vaatan võlutuna, kui osavalt Joonas noaga
ringi käib. Üksteise järel särtsatavad toiduained pannile ja
ruumis levib vürtsikas eksootiline lõhn. Mees on energiline ja
pakatab teotahtest. Ta on oma heleda triiksärgi käised üles
käärinud ja tundub pliidi taga nõnda asjalik, et ma ei saa temalt
silmi.
«Mis
su lemmiktoit on?» uurib ta.
Joonas
kallab toidu sisse tubli sortsu veini, täidab baarmeni osavusega
pokaalid ja ulatab ühe mulle.
Silmitsen
klaasis loksuvat tumepunast vedelikku ja kohman huupi: «Ma ei tea.
Pitsa vist.»
«Sa
oled õhtu jooksul juba kümme korda öelnud «ma ei tea»,» aasib
mees. «Kas see on su lemmiklause, Anna?»
«Ma
ei tea,» lõõbin vastu, kuigi taipan samas, et tal on õigus.
Küllap ongi mu senine elu olnud üksainus peataolek, tahtejõuetu
vooluga kaasa kulgemine.
Mees
lükkab kodusel kombel plaadi mängijasse ja ruumi täidab kummaline
meditatiivne meloodia.
«Sa
ei näe üldse välja sedamoodi, nagu ei teaks sa vastuseid,» lausub
ta. «Võib-olla on need su sees kõigest peitu pugenud?»
«Võib-olla.»
Mu
silmad libisevad suurele läikivale aknale. Mustavalt peegelduselt
vaatab mulle vastu viinamarjakimpu käes hoidev lavendlikarva pluusis
kogu, keda mul on korraga raske ära tunda. Mu juuksed näevad peale
juuksuris käiku märksa värskemad välja ja hoiakusse on sugenenud
enesekindlust. Kiirgan sära, mida olin pidanud lootusetult kadunuks.
Panen
viinamarjad kaussi ja silman vaasis seisvat pikavarrelist valget
roosi.
«See
on sulle,» selgitab mees.
«Tänan.»
Rüüpan
sõõmu veini. See on kange, hea ja maitseb sama eksootiliselt nagu
kogu see salamisi näpatud ühine õhtu.
*
Õhtusöök
saab läbi, kuid ma ei oma ikka veel täit aimu, mida ma sellelt
kohtumiselt õieti tahan. Vaatan viisakalt üle mehe plaadikogu, teen
tubades ringkäigu, seiran võõraid ja minu ellu mittekuuluvaid
esemeid – tumedat elutoamööblit, seintel rippuvaid maale, millest
iga järgnev meeldib mulle rohkem kui eelmine; akna all ennast
valguse poole sirutavat hiina kaske, mille roheliste lehtede vahelt
paistab paar punast õietupsu; mugavat sinepikarva diivanit ja sellel
lebavat kahte erkkollast patja; riiulil seisvat käsitsi maalitud
savinõude kollektsiooni ja laes kõlkuvat unenäopüüdjat. Selle
kõige keskel meest ette kujutada pole üldse keeruline.
«India
käsitöö,» tutvustab mu pilguga kaasa rännanud mees.
Ta
sätib ühe mustaks lakitud savinõu oma kohale, räägib pisut
reisimuljeid, kuid taipab peagi, et mu mõtted ekslevad kuulamise
asemel sootuks muid radu.
Mu
sisemise ebakindluse ära tabanud, teeb mees ettepaneku jalutama
minna: «Sul on kõik Elva vaatamisväärsused kindlasti veel üle
vaatamata.»
«Karta
on,» muigan.
Mu
kontsad klõpsuvad trepist alla ja kui maja välisuks me selja taga
kinni kolksatab ja ma end võõra väikelinna sügisõhtust leian,
taipan, et selles viibimine on kergendus. Vihm on järele jäänud ja
taevas särab kollane kuusirp. Õhk on karge ja värske, tänavad
inimtühjad. Teeäärsed loigud peegeldavad tänavalampide külma
kuma ja ma teen edasi kõndides endale nende vahel teed.
«Oled
sa varem üldse siinkandis käinud?» uurib Joonas.
«Kunagi
ammu, kooliajal. Mul elas siin sõbranna.»
«Jah?
Mis temast saanud on?»
«Ta
töötab nüüd Soomes. Me ei suhtle enam eriti.»
«Nii
ta on,» ümiseb mees. «Paljud suhted katkevad pärast kooli, see
näib paratamatu.»
«Aga
sina? Miks sa Tallinnast ära kolisid?»
Taipan,
et mees hoiab viisakalt distantsi ega ürita mind puudutada ning
mõnes mõttes olen talle selle eest tänulik.
«Küllap
mulle siis sobib väikelinnaelu,» vastab Joonas muretul toonil.
«Tõesti?
Räägi mulle, mida sa teed päevad läbi.»
Joonas
muigab. «See kõlab nõnda, nagu oleks sul raske uskuda, et ka
väikelinnas võib inimene oma eluga rahul olla.»
Ta
pistab käed taskusse ja kõnnib sundimatul sammul mu kõrval, pikk
pehme helehall sall ümber kaela ja jopehõlmad valla.
«Sugugi
mitte. Pigem näib mulle siin,» vaatan ringi ja otsin sõnu,
«... tore, rahulik. Küllap elaksin ka ise kusagil märksa
rohelisemas paigas, kui vaid erialast tööd leiaks.»
«Või
on küsimus selles, kas sa oleks nõus oma elus muudatusi tegema,»
täpsustab mees.
«Võib-olla.
Arvatavasti ei teagi seda enne, kui olukorraga silmitsi seisad.»
Teeme
ringi ümber staadioni, parkimisplatsi ja jõuame kaubanduskeskuse
ette tagasi. Suured aknad on valgustatud ja reklaami punane
neoonvalgus peegeldub lompidelt tagasi.
«Aga
sina, Anna. Miks sa oled siin?» küsib Joonas korraga. Ta jääb
seisma ja vaatab mulle pika pilguga otsa.
«Sa
kutsusid.»
«Seda
küll. Aga päriselt, millest sul puudus on? Mida sa kõige enam
tahaksid?»
Küsimuse
tähelepanelik toon ja mehe siiras huvi liigutab mind.
Vaatan
Joonase ootavatesse silmadesse ja taipan korraga, et ma ei tea
vastust. Et ma pole tegelikult terve elu teadnud, mida ma tahan. Olen
läbinud nagu kohustusliku rõõmutu kadalipu alates algkoolist ja
põhikoolist kuni pikkade rutiinsete tööpäevadeni kontorilaua
taga. Mu mõte rändab enda argipäevale – hallidele ja tühjadele
õhtutele, millest igaüks kulmineerub suuremal või vähemal määral
teadmisega, et olen tüdinud telekavaatamisest, Andresega
päevasündmuste vahetamisest, telefonikõnedest ema või mõne
pooltuttavaga, kellega suhtlemine kujutab endast kõigest viisakat
teineteise sallimist ja kelle arvamus mulle suuremat korda ei lähe.
«Ma
ei tea,» vastan lõpuks ausalt.
«Sa
võiks endale uue lemmiklause välja mõelda,» muigab mees.
«Jah?
Aga kui ma ei tea neid?»
«Tead
ikka,» käib mees peale. «Mis sind
rõõmsaks teeb?»
«Sina.»
«Ja
veel?»
«Kas
sellest ei piisa?»
«Oleneb.»
Kõnnime
edasi ja ma tajun, et hoolimata vastuste puudumisest on mul mehe
seltsis kerge ja mugav olla. Tunnen põgusat tänulikkusesööstu ta
mõistvast ja tingimusteta lähedusest ja mu käsi poeb Joonase
pihku. Mees surub õrnalt mu sõrmi ja nende soojus levib aegamisi
üle kogu mu keha.
Me
Andresega ei kõndinud mitte kunagi käest kinni, käib mul taas läbi
pea tahtmatu võrdlusmoment.
«Ja
sina? Miks sa mind siia kutsusid?» uurin viimaks, silmad suurel
valgel hoonel, mis võib olla postkontor või kultuurimaja.
«Kas
nüüd olen mina see, kes peaks ütlema «ma ei tea»?» humooritseb
mees. Ta pikk kogu näib tänavalampide külmas kumas veel
kütkestavam ja ligitõmbavam kui ennist.
«Ütle,
nagu on,» lausun vaikselt ja taipan, et ei ootagi mingit romantilist
avaldust, kõigest tõde.
«Võib-olla
uudishimust,» ütleb ta lõpuks. «Võib-olla sellepärast, et
sinuga on hea rääkida. Või ka selle pärast, et vahel saab mul
üksiolemisest kõrini.»
«Miks
te üldse koos olete?»
«Arvatavasti
harjumusest. Ehk ka seetõttu, et Ragne vajab sadamat, kuhu peale
ärireise ennast laadima tulla. Talle on oluline teadmine, et kui tal
kõigist neist lennureisidest ja öödest võõrastes hotellides isu
täis saab ja tal on jälle aega korraks kodule mõelda, ootab teda
keegi siin ees.»
«Sellisel
juhul sobiks talle kilpkonn.»
«Võimalik.
Kuigi loomad pole talle kunagi eriti meeldinud. Tema asjalikus
materialistlikus maailmas ei ole nende jaoks ruumi.»
«Aga
sina, Joonas, mida sina vajad?»
«Miks
sa üldse arvad, et ma vajan midagi?»
«Igaüks
vajab midagi.»
«Uut
molbertit võib-olla,» muigab mees ja laveerib vastusest kõrvale.
«Auto tahaks ka tõtt-öelda välja vahetamist.» Ta teeb põgusa
pausi ja jätkab siis pisut teisel toonil: «Küllap sa arvad nüüd,
et elan temaga raha pärast. Aga ma ei pane sulle su arvamust
kaugeltki pahaks, sest mingis mõttes ongi see tõde.»
«Sa
abiellusidki temaga raha pärast?»
«Muidugi
mitte. Loomulikult ma armastasin teda. Säravamat ja energilisemat
inimest kui tema on raske ette kujutada ja keeruline oleks kellessegi
sellisesse mitte armuda. Kuid olemuselt oleme kahtlemata väga
erinevast maailmast ja ajapikku on see pigem lahutanud kui liitnud.
Praegu näibki mulle, et mingis mõttes vajab tema mind märksa
rohkem kui mina teda.»
«Kuidas
sa selle üldse välja kannatad?»
«Mille
«selle»?»
«Tunneteta
kooselu.»
«Võib-olla
nõnda, et käin vahel kohvikute ees öösiti merd vahtimas ja
kõnetan üksildasi nukraid daame.»
Naeratan
ja mu pilgu ette ilmub taas mälupilt meie kohtumishetkest: mere
soolane lõhn, öö niiske jahedus, üle lahe säravad külmad tuled
ja mu kõrval seisva tumeda kogu meeldiv madal hääl.
«Aga
tegelikult?»
«Ma
lihtsalt ei mõtle sellele, Anna. Suurema osa ajast ma töötan,
tegelen oma hobidega ja käin vahel mõnda näitust avamas. Mehed
üldjuhul ei tegele sellise sügava sisekaemusega nagu teile,
naistele, omane. Me teeme, mida meilt oodatakse ja oleme olemas.»
*
Tagasi
tuppa jõudes ei süüta Joonas tulesid, vaid lülitab hoopis teleka
mängima. Elutuba täidab ekraani sinakas valgus, mis visandab
põrandale pikki ähmaseid varje. Aknast immitseb tuppa novembriöö
kahkjas valgus, mis seguneb tänavavalgustuse kumaga. Mees paneb
diivanipadjad maha ja asetab veiniklaasid ja viinamarjad sinna
kõrvale.
«Mida
sulle vaadata meeldiks?» uurib ta külalislahkelt. «Kogu mu
filmikogu on sinu päralt.»
«Ma
ei tea, mõnda draamat võib-olla.»
«Draamat?»
Mees kortsutab kulmu ja sobrab natuke aega valikus. «Elu on nagunii
üksainus draama, võib-olla sooviksid midagi lõbusamat?»
«Mul
ükspuha,» vastan ma ja jätan valiku tema teha.
Nõjatun
patjade najale ja kerin põlved lõua alla. Joonas klõpsab filmi
käima, võtab mu koduselt embusesse ja ma lasen sel juhtuda.
Ülejäänud
õhtu me räägime. Mu huuled vormivad sõnu, mõtteid, unistusi –
kõike, mida ma seniajani vaikselt oma sisemuses olen kandnud.
Unistustest, mida mul pole olnud kunagi aega teoks teha. Mõtetest,
millest rääkimiseks enamasti nappis julgust või mõistvat
kuulajat.
Meie
jutule taustaks helendab film. Kaadrid vahetuvad, sündmused
hargnevad, näitlejad ekraanil elavad väljamõeldud elu, aga me
kumbki ei pööra sellele suuremat tähelepanu. Öö võtab võimust
ja mu jutul ei näi lõppu tulevat, just nagu oleks see paisu tagant
valla pääsenud tulvavesi, mida pole enam võimalik ohjes hoida.
Hommikune
ärkamine on samamoodi veider. Kui ma silmad avan, märkan, et me
lebame ikka veel põrandal, kollased padjad pea all, täies riides,
teineteise ümber põimununa. Mu jalad embavad Joonase omi, ta käed
on ümber minu. Mees hingab mulle kõrva ja ta pikad tumedad ripsmed
heidavad ta kahvatutele põskedele võluva varju. Meest vaadates
tajun temast hoovavat magaja lapselikku kaitsetust ja see vallandab
minus õrnusepuhangu.
Alla
tõmmatud ruloode vahelt sirab tuppa soe päevavalgus. Üksik
päikesekiir on peatunud mooniga maalil ja pannud selle erkpunase
värvitooni intensiivselt särama. Tolmuhelbed tantsisklevad õhus ja
ma taipan, et nädalaid kestnud vihm on viimaks otsa saanud.
«Hommikust!»
Mees avab silmad, hõõrub nägu ja vaatab kerge üllatusega ringi.
«Ma pole vist elu sees nii hästi maganud,» tunnistab ta.
Naeran
ja märkan, et tumedad varjud on ta silme alt tõepoolest kadunud.
«Siis
peaksid vist järele mõtlema, kas mitte põrandale magama kolida,»
soovitan ma ja ei kiirusta üles tõusma.
*
Joonas
tuleb mind bussijaama saatma.
«Ma
võin su vabalt linna ära visata,» pakub ta veel kord, aga ma ei
lase end ümber veenda.
«Pole
mõtet. Pealegi mulle meeldib bussiga sõita.»
«Kellelegi
ei meeldi bussiga sõita.»
«Mulle
meeldib.»
«Kuidas
arvad,» naeratab mees leplikult.
Ta
kaelas lehvib tumevioletne sall, mis rõhutab tema sügavsiniste
silmade tumedust ja salapära. Ta juuksed on pisut sassis, huultel
mängleb peaaegu poisikeselik naeratus ja seda nähes valdab mind
soov see endaga kaasa võtta. Taipan, et peale me ühist ööd on
miski temas teisiti. Otsin mõttes õiget sõna. Rahulolevam?
Õnnelikum?
«Sa
teed häid pannkooke,» tunnistan siiralt.
«Perekonnaviga,»
naeratab mees. «Mu ema on eluaeg kondiiter olnud, ta ei suutnud
hoiduda kiusatusest mulle põll juba üpris varakult ette siduda.»
«Ja
õigesti tegi. Sinust saaks suurepärane kokk.»
«Arvad?»
«Mhmh.
Üldse, ma arvan, et sul õnnestub kõik, mida sa ette võtad. Sa
lihtsalt oled seda tüüpi.»
«Veider,
aga ma tahtsin just täpselt sama sinu kohta öelda.»
Naerame.
Jääme
muust rahvast pisut eemale seisma ja vaatame, kuidas valge buss nagu
suur kohmakas loom aegamisi peatusesse keerab. Uksed avanevad ja
tolmuhallis mantlis memmeke hakkab peale ukerdama.
«Tänan,
et sa tulid,» sosistab mees mulle juustesse.
Ta
mehelik lõhn uhab minust üle ja tekitab nõrga kurbusepiste nagu
lahkumiste puhul ikka.
«Tänan
sind samuti kõige eest. Mul oli väga
tore.»
«Minul
ka. Helistame, eks?»
«Muidugi.»
Joonase
huuled peatuvad mu põsel ja libisevad põgusalt minu omadele.
Sügavsinine pilk riivab mind, justkui püüaks mu meelde jätta,
siis pöörab mees end ringi ja kõnnib minema. Vaatan ta eemalduvale
kogule järele, talletan endasse ta vaba kõnnaku, ta salli violetse
värvitooni, sest tean, et me ei kohtu enam kunagi.
Mu
jalge ees mängleb soe päikesevalgus, mis kuldab bussipeatuse servas
kasvavat vana viirpuuhekki, mille oksad pärlendavad öisest vihmast.
Mu pilk püsib üksikutel kollastel lehtedel ja pruuniks tõmbunud
marjadel ja korraga tean ma midagi veel.
Ma
tean lõpuks, mida ma tahan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar