Siin siis teile lugemiseks ka ajakirja Saladused septembrinumbrilugu "Pärituules allavoolu ehk lugu sellest, kuidas Janno kõrvalhüppes käis. Loo kirjutamiseks sain inspiratsiooni oma sõbrannalt, kes soovitas kirjutada teise ringi meestest.
Lugu iseenesest on lihtne - ikka tundub keelatud vili see magusam, iseäranis siis, kui naabrimees seda tuliselt takka kiidab. Mis ootamatuid pöördeid aga loo lõpp toob, loe ajakirja septembrinumbrist.
Lugu iseenesest on lihtne - ikka tundub keelatud vili see magusam, iseäranis siis, kui naabrimees seda tuliselt takka kiidab. Mis ootamatuid pöördeid aga loo lõpp toob, loe ajakirja septembrinumbrist.
Janno
nõjatus autoistme seljatoele ning puhus välja pika suitsusõõmu.
Kätes oli veider vibratsioon ning põues põksus elevus.
Tuleb
ta või ei? mõtles mees. Ma jõudsin pärale liiga vara. Ühest
seiklusest ei ütle ta ometi ära!
Janno
sundis end rahulikuks. Ta heitis pilgu oma õunrohelisele T-särgile
ning lootis, et valitud värvitoon näeb välja piisavalt nooruslik.
Päike lõõskas vananaistesuvele omase soojusega. Vahtralatvades
pärlendas juba pisut punast ning bussijaama kõrval laadaplatsil
träni laiali laotanud lillemüüjate topsikutes õilmitsesid
violetsete ja vaarikaroosade kimpudena sügisesed astrid.
Janno
kortsutas kulmu ning kruttis automakki. Mida tänapäeva noored üldse
kuulavad? Pagan võtaks, ma ei tea neist midagi peale selle, et nad
näevad põrgulikult head ning iseteadvad välja. Oleks mina omal
ajal sellise suhtumisega olnud, ei peaks ma praegu palehigis
tellingutel turnima ja oma valutavate põlvede pärast muret tundma,
vaid võiks igal hommikul valge triiksärgiga tööle minna ja naist
talviti Kanaaridele sõidutada. Nagu Tiit teeb. Mõistmine käest
lastud võimalustest tegi korraks ta meele mõruks.
Janno
surus alla pika ohke. Põrgusse see Tiit! Enda võrdlemine
naabrimehega, kellel näis kõigis asjus märksa enam vedanud kui
temal, oli tulutu tegevus.
Krista
oli Jannole kohe meeldima hakanud. Päevitunud. Ilus. Noor. Erinevus
aastatega ümaraks paisunud ja alati pisut väsinud moega Maretiga
oli mäekõrgune.
Janno
ei tahtnud praegu Maretist mõelda. Ta elututest, värvi kaotanud
juustest, soonilistest kätest, murdunud küüntest ja aegamisi
pettunuks veninud suujoonest. Janno ei teadnud kunagi päris täpselt,
mida Maret sisimas tegelikult tahtis, ühine elu temaga meenutas üha
enam igavapoolset näidendit, mitte päris elu.
Tunne,
et ta oli tegemas midagi keelatut ja ahvatlevat, sootuks erinevat
senisest, oli vallutanud Janno meeled. Teised teevad ju ka nõnda,
julgustas ta end. Selliseid asju juhtub iga päev. Kusagil kellegi
vahel, kes julgevad rutiinist välja astuda ja on endale natuke
vaheldust lubanud.
«Sa
ei kujuta ettegi, mees, millist vürtsi annab argielule üks väike
kõrvalepõige,» oli Tiit talle ühel õhtul kuuri taga suitsu tehes
kõrva hinganud. «Sa oled liiga kaua Mareti targutusi kuulama
jäänud. Mis sind üldse seob selle matsaka naisega? Harjumus?»
Janno
raputas häirivad mõtted peast ja heitis pilgu teisel pool tänavat
seisva telliskivihoone poole, mis tukkus pärastlõunasoojuses.
Kusagil, võib-olla just nende kollaste kardinate taga embab just
praegu üks võõras maailm korraks teist ja mõlemad tunnevad end
hetkeks jälle elusana. Või toimub see seal kolmanda korruse rulooga
varjatud akna taga? Jah, kindlasti toimub see seal. Mõtte magusus
tõi Janno näole uneleva ilme.
«Tere!»
äratas teda korraga mõtisklustest tuttav hääl ja päevitunud käsi
rebis autoukse lahti.
Lilleline
kleidiserv lehvis tuules ja selle varjust paistsid saledad
piimašokolaadikarva sääred, mida kaunistasid üksikud kuldsed
karvaudemed.
«Oh,
jah, tere,» kohmas Janno, pühkis uneluse näolt ja venitas näole
muretu naeratuse.
Sale
keha vupsas kõrvalistmele ning autosalongi ujutas üle õrn
lillelõhn. Janno tõmbas seda naudinguga sõõrmetesse ja tundis
ootamatust rahulolusööstust kerget pearinglust.
See
see ongi, mõtles ta. Uudsuse võlu. Värskus, mis annab särtsu
argipäeva. Kuidas ma küll varem polnud taibanud, kui lihtne on
rutiinist välja astumine?
«Kõigest
mõned kokteilid ja tüdrukud on valmis igale poole tulema,» oli
talle öelnud kõiketeadva silmapilgutuse saatel Tiit. «Natuke
pealehakkamist ja võimalused jooksevad sulle ise sülle.»
«Kuhu
me läheme?» uuris Krista ja lükkas juuksed koketeeriva liigutusega
tahapoole.
Janno
vaatas, kuidas need läbi päikesekuldse õhu liikusid ja talle
tundus, et blonde kiharaid oli korraga kõikjal: laotumas lämmatava
tekina üle ta autoistme seljatoe, lainetamas põrandal ja mässides
ta meeled pehmete liaanidena enda külge.
«Ma
ei tea. Võib-olla mere äärde?» pakkus ta huupi välja esimese
pähe turgatanud mõtte.
«Mere
äärde?» tõmbas Krista nina kirtsu. «Ma just tulin sealt.»
«Arvata
võib,» muigas mees. «Sa näed välja nagu šokolaaditüdruk. Lähme
siis kohvikusse.»
«Okei,»
oli Krista otsekohe päri.
Ta
sättis end kõrvalistmel mugavalt istuma, Janno manööverdas
parklast välja ning iga läbitud kilomeetriga kasvas temas pulbitsev
võidurõõm.
«Taeva
pärast, mis jampsi sa kuulad?» tõi korraga Krista rahulolematu
hääl ta maa peale tagasi. Maniküüritud sõrmed sirutusid automaki
nuppe klõpsima.
«Modern
Talking, kaheksakümnendad on ju jälle moes,» püüdis Janno häälde
sugenenud kohmetust naeratuse taha varjata.
«No
kuule, anna kannatust!» porises Krista.
Leopardimustriliste
küünte omanik leidis lõpuks sobiva raadiojaama ning kõlaritest
hakkas kostma Janno kõrva ärritavat elektroonilist pininat.
«Seda
nimetatakse ka muusikaks või?» naeris mees karedalt.
«Muidugi,
Mt Eden Dubstep, hullult lahe. Ära nüüd ütle, et sa pole sellest
kuulnudki!»
Nende
sõnade peale lõi Janno enesekindlus korraks taas kõikuma. Mis
põrgu «dabstep», mõtles ta. Mees kiikas silmanurgast naise poole,
kes ümises meloodiale vaikselt kaasa ning trummeldas sõrmeotstega
muusikarütmi taktis. Pruun põlv välkus seelikuserva alt, sätendav
hõbekett lookles dekoltee sügavusse ja pani Janno neelatama.
Ta
on nii noor, mõtles mees. Mis talle üldse meeldib? Mida ta süüa
armastab? Millega oma päevi täidab? Kartulikrõpsud ja šoppamine?
Maretile pole kunagi niisugused asjad meeldinud. Ja mis Modern
Talkingil viga on? Meie kuulame seda alailma.
Jälle
see Maret, tabas Janno end häirivalt mõttelt. Justkui polekski
teisi naisi olemas. Nagu oleks Maret see ainuke naise mõõdupuu. Ta
sundis end vägisi muust mõtlema. Praegu jagan ma aega ainult
Kristaga, ma olen selle pärast aastatepikkust leiges abielus
vindumist igal juhul ära teeninud. Ma olen väärt sõõmukese
vaheldust!
*
Baarileti
ääres kissitas Janno kireva valiku ees silmi ja sisimas käärinud
ebalus roomas uuesti lagedale.
Mis
talle meeldib? Mida tänapäeva noored üldse joovad? Mingeid
veidraid värvilisi segusid, mille nimegi keel ei paindu välja
ütlema. Koorelikööri, seda Mareti lemmikut, pole ilmselt mõtet
pakkuda. Teeksin ennast oma vanamoelisusega taas narriks.
«Mis
sa soovid?» uuris ta lõpuks naise käest otsesõnu, ent piiga ei
teinud talle olukorda sugugi lihtsamaks.
«Vali
ise,» kinkis Krista mehele sädeleva ja pisut kiusliku naeratuse.
Seejärel tippis naine ruumi nurka diivanile istuma ja viis endaga
kaasa hoovuse värsket lillelõhna.
«Mida
teile?» kummardus tumepruuniks võõbatud ja hoolikalt viimistletud
kulmudega baaridaam Jannole lähemale. Janno vahtis kordamööda
ootavat Kristat, kes näis oma lillelise suvekleidiga nagu õide
puhkenud roosipõõsas, ja baaridaami, kelle hallidesse tülpinud
silmadesse sugenes mehe nõutuse tõttu vaevuaimatav, ent siiski
tajutav pilge.
Seda
hoomanud, ajas Janno selja sirgu. Jajah, ma tean küll, mida sa
mõtled – teise ringi mees ja nooruke plika. Ilmselt näed sa
seesuguseid stsenaariume päevast päeva ja peaksid sellega harjunud
olema. Kuigi tõtt-öelda pole teiste inimeste elu üldse sinu asi.
Tee oma tööd ja hoia oma arvamus endale!
«Kaks
majaveini,» otsustas Janno lõpuks kõige lollikindlama valiku
kasuks ning õngitses taskust lagedale nahkse rahakoti.
Ma
olen jälle elus, mõtles ta. Seda võimalust ma käest lasta ei
kavatse. Plika on just seda sorti, kes ei paista millegi ees risti
ette löövat. Hämaras ruumis jookidega Kristani manööverdades
sihtis ta naise saledat pihta ning see tekitas temas taas
elevusevõbeluse.
Vein
oli hapu, ruumis valitses umbne palavus ning jutt ei sujunud eriti.
«Mida
sa õhtuti teed? Mis muusikat sa kuulad? Kas sulle meeldivad koerad?»
paiskas Janno üksteise järel õhku kõikvõimalikke küsimusi, et
õhkkonda muretumaks muuta, ent millegipärast ei olnud sel
märkimisväärset tulemust. Krista andis nappe vastuseid või
piirdus õlgade kehitamisega. Maretiga oli kõik kuidagi lihtsam –
kumbki nokitses omi asju teha ja oli ammu loobunud uurimast, mis
teisele meeldib või korda läheb. Nende abielu oli justkui
pärituules kulgev paat, mis triivis omal jõul tundmatuse poole.
«Lähme
minu poole,» ütles Krista korraga ja pani tühja veinipokaali
otsustavalt lauale.
Mees
vahtis klaasi serva külge kleepunud erkpunast huulepulgajälge, mis
näis talle ühtäkki hoiatava stopptulena, mis keelas edasi
liikumast. «Sa polegi ju kooki proovinud,» püüdis ta aega võita.
«Ma
olen süsivesikutevabal dieedil,» teatas naine ja välgutas taas oma
valgeid hambaid.
«Mis
asja?» imestas mees.
«Ah,»
lõi Krista käega, nagu oleks millegi iseenesestmõistetava
selgitamine talle ilmselge liig, ja venis püsti.
Janno
maksis kiiruga arve ning järgnes naisele heledasse
pärastlõunasoojusesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar