Katkend novellist Pärituules allavoolu

Siin siis teile lugemiseks ka ajakirja Saladused septembrinumbrilugu "Pärituules allavoolu ehk lugu sellest, kuidas Janno kõrvalhüppes käis. Loo kirjutamiseks sain inspiratsiooni oma sõbrannalt, kes soovitas kirjutada teise ringi meestest.
Lugu iseenesest on lihtne - ikka tundub keelatud vili see magusam, iseäranis siis, kui naabrimees seda tuliselt takka kiidab. Mis ootamatuid pöördeid aga loo lõpp toob, loe ajakirja septembrinumbrist.

Janno nõjatus autoistme seljatoele ning puhus välja pika suitsusõõmu. Kätes oli veider vibratsioon ning põues põksus elevus.

Tuleb ta või ei? mõtles mees. Ma jõudsin pärale liiga vara. Ühest seiklusest ei ütle ta ometi ära!

Janno sundis end rahulikuks. Ta heitis pilgu oma õunrohelisele T-särgile ning lootis, et valitud värvitoon näeb välja piisavalt nooruslik. Päike lõõskas vananaistesuvele omase soojusega. Vahtralatvades pärlendas juba pisut punast ning bussijaama kõrval laadaplatsil träni laiali laotanud lillemüüjate topsikutes õilmitsesid violetsete ja vaarikaroosade kimpudena sügisesed astrid.

Janno kortsutas kulmu ning kruttis automakki. Mida tänapäeva noored üldse kuulavad? Pagan võtaks, ma ei tea neist midagi peale selle, et nad näevad põrgulikult head ning iseteadvad välja. Oleks mina omal ajal sellise suhtumisega olnud, ei peaks ma praegu palehigis tellingutel turnima ja oma valutavate põlvede pärast muret tundma, vaid võiks igal hommikul valge triiksärgiga tööle minna ja naist talviti Kanaaridele sõidutada. Nagu Tiit teeb. Mõistmine käest lastud võimalustest tegi korraks ta meele mõruks.

Janno surus alla pika ohke. Põrgusse see Tiit! Enda võrdlemine naabrimehega, kellel näis kõigis asjus märksa enam vedanud kui temal, oli tulutu tegevus.

Krista oli Jannole kohe meeldima hakanud. Päevitunud. Ilus. Noor. Erinevus aastatega ümaraks paisunud ja alati pisut väsinud moega Maretiga oli mäekõrgune.

Janno ei tahtnud praegu Maretist mõelda. Ta elututest, värvi kaotanud juustest, soonilistest kätest, murdunud küüntest ja aegamisi pettunuks veninud suujoonest. Janno ei teadnud kunagi päris täpselt, mida Maret sisimas tegelikult tahtis, ühine elu temaga meenutas üha enam igavapoolset näidendit, mitte päris elu.

Tunne, et ta oli tegemas midagi keelatut ja ahvatlevat, sootuks erinevat senisest, oli vallutanud Janno meeled. Teised teevad ju ka nõnda, julgustas ta end. Selliseid asju juhtub iga päev. Kusagil kellegi vahel, kes julgevad rutiinist välja astuda ja on endale natuke vaheldust lubanud.

«Sa ei kujuta ettegi, mees, millist vürtsi annab argielule üks väike kõrvalepõige,» oli Tiit talle ühel õhtul kuuri taga suitsu tehes kõrva hinganud. «Sa oled liiga kaua Mareti targutusi kuulama jäänud. Mis sind üldse seob selle matsaka naisega? Harjumus?»

Janno raputas häirivad mõtted peast ja heitis pilgu teisel pool tänavat seisva telliskivihoone poole, mis tukkus pärastlõunasoojuses. Kusagil, võib-olla just nende kollaste kardinate taga embab just praegu üks võõras maailm korraks teist ja mõlemad tunnevad end hetkeks jälle elusana. Või toimub see seal kolmanda korruse rulooga varjatud akna taga? Jah, kindlasti toimub see seal. Mõtte magusus tõi Janno näole uneleva ilme.

«Tere!» äratas teda korraga mõtisklustest tuttav hääl ja päevitunud käsi rebis autoukse lahti.

Lilleline kleidiserv lehvis tuules ja selle varjust paistsid saledad piimašokolaadikarva sääred, mida kaunistasid üksikud kuldsed karvaudemed.

«Oh, jah, tere,» kohmas Janno, pühkis uneluse näolt ja venitas näole muretu naeratuse.

Sale keha vupsas kõrvalistmele ning autosalongi ujutas üle õrn lillelõhn. Janno tõmbas seda naudinguga sõõrmetesse ja tundis ootamatust rahulolusööstust kerget pearinglust.

See see ongi, mõtles ta. Uudsuse võlu. Värskus, mis annab särtsu argipäeva. Kuidas ma küll varem polnud taibanud, kui lihtne on rutiinist välja astumine?

«Kõigest mõned kokteilid ja tüdrukud on valmis igale poole tulema,» oli talle öelnud kõiketeadva silmapilgutuse saatel Tiit. «Natuke pealehakkamist ja võimalused jooksevad sulle ise sülle.»

«Kuhu me läheme?» uuris Krista ja lükkas juuksed koketeeriva liigutusega tahapoole.

Janno vaatas, kuidas need läbi päikesekuldse õhu liikusid ja talle tundus, et blonde kiharaid oli korraga kõikjal: laotumas lämmatava tekina üle ta autoistme seljatoe, lainetamas põrandal ja mässides ta meeled pehmete liaanidena enda külge.

«Ma ei tea. Võib-olla mere äärde?» pakkus ta huupi välja esimese pähe turgatanud mõtte.

«Mere äärde?» tõmbas Krista nina kirtsu. «Ma just tulin sealt.»

«Arvata võib,» muigas mees. «Sa näed välja nagu šokolaaditüdruk. Lähme siis kohvikusse.»

«Okei,» oli Krista otsekohe päri.

Ta sättis end kõrvalistmel mugavalt istuma, Janno manööverdas parklast välja ning iga läbitud kilomeetriga kasvas temas pulbitsev võidurõõm.

«Taeva pärast, mis jampsi sa kuulad?» tõi korraga Krista rahulolematu hääl ta maa peale tagasi. Maniküüritud sõrmed sirutusid automaki nuppe klõpsima.

«Modern Talking, kaheksakümnendad on ju jälle moes,» püüdis Janno häälde sugenenud kohmetust naeratuse taha varjata.

«No kuule, anna kannatust!» porises Krista.

Leopardimustriliste küünte omanik leidis lõpuks sobiva raadiojaama ning kõlaritest hakkas kostma Janno kõrva ärritavat elektroonilist pininat.

«Seda nimetatakse ka muusikaks või?» naeris mees karedalt.

«Muidugi, Mt Eden Dubstep, hullult lahe. Ära nüüd ütle, et sa pole sellest kuulnudki!»

Nende sõnade peale lõi Janno enesekindlus korraks taas kõikuma. Mis põrgu «dabstep», mõtles ta. Mees kiikas silmanurgast naise poole, kes ümises meloodiale vaikselt kaasa ning trummeldas sõrmeotstega muusikarütmi taktis. Pruun põlv välkus seelikuserva alt, sätendav hõbekett lookles dekoltee sügavusse ja pani Janno neelatama.

Ta on nii noor, mõtles mees. Mis talle üldse meeldib? Mida ta süüa armastab? Millega oma päevi täidab? Kartulikrõpsud ja šoppamine? Maretile pole kunagi niisugused asjad meeldinud. Ja mis Modern Talkingil viga on? Meie kuulame seda alailma.

Jälle see Maret, tabas Janno end häirivalt mõttelt. Justkui polekski teisi naisi olemas. Nagu oleks Maret see ainuke naise mõõdupuu. Ta sundis end vägisi muust mõtlema. Praegu jagan ma aega ainult Kristaga, ma olen selle pärast aastatepikkust leiges abielus vindumist igal juhul ära teeninud. Ma olen väärt sõõmukese vaheldust!

*

Baarileti ääres kissitas Janno kireva valiku ees silmi ja sisimas käärinud ebalus roomas uuesti lagedale.

Mis talle meeldib? Mida tänapäeva noored üldse joovad? Mingeid veidraid värvilisi segusid, mille nimegi keel ei paindu välja ütlema. Koorelikööri, seda Mareti lemmikut, pole ilmselt mõtet pakkuda. Teeksin ennast oma vanamoelisusega taas narriks.

«Mis sa soovid?» uuris ta lõpuks naise käest otsesõnu, ent piiga ei teinud talle olukorda sugugi lihtsamaks.

«Vali ise,» kinkis Krista mehele sädeleva ja pisut kiusliku naeratuse. Seejärel tippis naine ruumi nurka diivanile istuma ja viis endaga kaasa hoovuse värsket lillelõhna.

«Mida teile?» kummardus tumepruuniks võõbatud ja hoolikalt viimistletud kulmudega baaridaam Jannole lähemale. Janno vahtis kordamööda ootavat Kristat, kes näis oma lillelise suvekleidiga nagu õide puhkenud roosipõõsas, ja baaridaami, kelle hallidesse tülpinud silmadesse sugenes mehe nõutuse tõttu vaevuaimatav, ent siiski tajutav pilge.

Seda hoomanud, ajas Janno selja sirgu. Jajah, ma tean küll, mida sa mõtled – teise ringi mees ja nooruke plika. Ilmselt näed sa seesuguseid stsenaariume päevast päeva ja peaksid sellega harjunud olema. Kuigi tõtt-öelda pole teiste inimeste elu üldse sinu asi. Tee oma tööd ja hoia oma arvamus endale!

«Kaks majaveini,» otsustas Janno lõpuks kõige lollikindlama valiku kasuks ning õngitses taskust lagedale nahkse rahakoti.

Ma olen jälle elus, mõtles ta. Seda võimalust ma käest lasta ei kavatse. Plika on just seda sorti, kes ei paista millegi ees risti ette löövat. Hämaras ruumis jookidega Kristani manööverdades sihtis ta naise saledat pihta ning see tekitas temas taas elevusevõbeluse.

Vein oli hapu, ruumis valitses umbne palavus ning jutt ei sujunud eriti.

«Mida sa õhtuti teed? Mis muusikat sa kuulad? Kas sulle meeldivad koerad?» paiskas Janno üksteise järel õhku kõikvõimalikke küsimusi, et õhkkonda muretumaks muuta, ent millegipärast ei olnud sel märkimisväärset tulemust. Krista andis nappe vastuseid või piirdus õlgade kehitamisega. Maretiga oli kõik kuidagi lihtsam – kumbki nokitses omi asju teha ja oli ammu loobunud uurimast, mis teisele meeldib või korda läheb. Nende abielu oli justkui pärituules kulgev paat, mis triivis omal jõul tundmatuse poole.

«Lähme minu poole,» ütles Krista korraga ja pani tühja veinipokaali otsustavalt lauale.

Mees vahtis klaasi serva külge kleepunud erkpunast huulepulgajälge, mis näis talle ühtäkki hoiatava stopptulena, mis keelas edasi liikumast. «Sa polegi ju kooki proovinud,» püüdis ta aega võita.

«Ma olen süsivesikutevabal dieedil,» teatas naine ja välgutas taas oma valgeid hambaid.

«Mis asja?» imestas mees.

«Ah,» lõi Krista käega, nagu oleks millegi iseenesestmõistetava selgitamine talle ilmselge liig, ja venis püsti.

Janno maksis kiiruga arve ning järgnes naisele heledasse pärastlõunasoojusesse.