Nüüd vist natuke seda nägu, et lõppeks ma siiski tean, kuidas elu käib. Et lõppude lõpuks, võimalik, et läbi oma arvukate lugude, mida aastaid ajakirjandusväljaannete tarbeks olen kirjutanud, olen ma selle ka iseenda jaoks selgeks mõelnud ja tunnen seeläbi teatavat kergendust, et kõik on arvatust palju-palju lihtsam. Või on mul siis eelkõige lihtsalt hea meel puhkuse ja ilusate ilmade üle ning selle üle, et olen saanud teha täpipealt seda, mida hing enim ihaldas. Ujuda. Sõita jalgrattaga maha pikki maid. Hingata sisse looduse lõhnu, teha mõni pilt. Suhelda nendega, kellega seni selleks aega nappis. Ja loomulikult kirjutada. Lõpetada pooleliolevat ja keskenduda uuele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar