Sõnarändurite seltsis sellesügisesest kirjaniketuurist osa saamas

Triin Soomets

Koostöös Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühinguga toimub 14. korda kirjaniketuur "Sõnaränd - Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes". Hiiu Valla Raamatukogus käisid sedapuhku külas sõnarändurid Kaur Riismaa, Igor Kotjuh, Triin Soomets ja Carolina Pihelgas.

Eks see ole omamoodi väljakutse iseenesele - jätta kõik muu ja tõtata kesk rõskevõitu hilissügist sõõmukest kultuuri sisse hingama. Tuleb siiski mõnevõrra tahtejõudu ilmutada, et harjumuspärasest töö-kodu-rutiinist välja astuda. Alati see pole lihtne ja eks sestap meid oligi vähe. Kas just häirivalt ja ebaviisakalt vähe, aga mitte ka palju. Võrust ja Tallinnast esinema tulnuid see ei seganud. Kohal olid need, kes soovisid olla ja elamust saada ning seda sedavõrd intensiivsemalt.

"Noored loevad väga palju", nendib Kaur Riismaa kuulajapoolse mõnevõrra nördinud arvamuse peale, et palju (väärt)kirjandust läheb neist lihtviisil mööda ja nad justkui ei hooli. "Nad lihtsalt ei loe neid asju, mida te tahate, et nad loeksid. Vaadake ringi, noored on pidevalt oma telefonides ja loevad."
"Facebooki?"
Kaur Riismaa raputab pead. "Sugugi mitte ainult."


"Ükski tõeline talent ei jää avastamata," nendib kultuuriajakirja "Värske Rõhk" luulerubriigi toimetaja ja noorte talentide avastaja, mitmekülgne luulespetsialist ning tõlkija Carolina Pihelgas veendunult küsimuse peale, kuivõrd suurt rolli edukuse juures mängib asjaolu, kui elada kultuurivoolu tuiksõlmes ja tunda arvukalt loomeinimesi ning lävida Kirjanike Liidu liikmetega või nokitseda kusagil metsade sees oma asja teha ja teada kusagil sisimas, et oled hea, kuid võid sellegipoolest jääda märkamata, kuna su eelistus pole elada Tallinnas.
"Eesti on nii väike," jätkab Kaur Riismaa julgustava avaldusega. "Kui oled avaldatud, oledki tuntud. Kuidas saada müüdud, on muidugi iseasi. Meil pole agente, kes teoste promomisega tegeleksid."
Selleni, et müügitulemus ei näita kaugeltki loomingu väärtust, olen ise jõudnud. Nende kahe vahele ei saa panna võrdusmärki. 

"Milleks on luulet vaja?" kõlab publiku hulgast järgmine, pisut provotseerivat laadi küsimus, mille peale algab elav arutelu.
"Luule läbi pääseb paikadesse, kuhu muul moel ei pääse," kinnitab veendunult arvukalt luulekogumikke välja andnud poetess Triin Soomets. "Luule on viis, kuidas pääseda ligi iseendale."
"Nii see on," nõustub Võrus elav ja võru keelt armastav Igor Kotjuh. "Luule aitab meil olla meie ise. Luule aitab Kauril olla Kaur." Sinises villases kampsunis ja lopsaka habemega Kaur Riismaa kõlgutab koduselt jalga ja noogutab vastuseks.

"Kas luuletajad püstitavad sambaid sõnadele?" uuritakse publiku hulgast taas.
"Luuletajad püstitavad küsimusi, millele proosakirjanikud vastavad," muigab Kaur Riismaa.