„Kas
sa tead, mida inimesed surivoodil kõige enam kahetsevad?“
Margaret kraapis rehaga poolkülmunud maad ja mühatas vastuseks: „Ei tea.“
Häli tippis mõõdetud sammul lähemale, kohvitass näpus ja manas ette kõiketeadva ilme. „Seda, et nad rohkem ei puhanud. Elust rõõmu ei tundnud. Selline värk.“
Margaret ei lausunud musta ega valget. Aed ägas leheuputuse all ja oli suisa õnn, et see talv lumi ja krõbedamad külmad ennast veel oodata lasid. Ehk jõuab siiski suurema korralageduse enne ära likvideerida, lootis ta.
„Sa ei kuulnud või?“ teeskles Häli imestust ja krimpsutas jahtunud kohvi peale nina. Ta kaalus, kas võtta veel lonksuke, kuid mõtles ümber ja valas järele jäänud sortsukese raagus sõstrapõõsa alla. Põõsas oli veel nüüdki, detsembrikuus, punaseid marju täis. Isegi linnud ei täinud kibehaput suutäit tahtvat ja nõnda need rippusid seal mustadel okstel nagu klaashelmed Häli käevõru küljes.
Margaret ei kuulnud või siis ei teinud kuulma. Vana hallikaspruun jope seljas, lasi naine odaval plastmassrehal kärmelt välkuda. Lehehunnik kasvas kiiresti. Kui see sai piisavalt suur, ammutas Margaret krabiseva kuhila lombakale aiakärule ja vedas aianurka kompostiks.
Häli lasi igavleval pilgul üle krundi rännata – õunapuud ja marjapõõsad, koltunud püsilillepuhmad, pori ja sopp, kõige selle kohal madalal rippuv hall taevas, mis ähvardas pähe kukkuda. Puhas needus kõige ehedamal kujul. Parema meelega oleks Häli oma korteris edasi elanud. Seal, kõpsuvad sussid varvaste otsas ja peen poolsiidist hommikumantel üll, tundis ta ennast vähemasti inimesena. Eriti veel siis, kui Aap teda imetleva pilguga vaatas. Jah, asjad oleksid võinud hoopis teistmoodi olla, nentis ta mõttes. Hoopis teistmoodi. Ta oleks pidanud teadma, et abielumehega jändamisest ei tule midagi head, kuigi eeldas mehel rohkem selgroogu olevat.
„Kolime memme majja,“ käis Margaret ühel samasugusel hallil troostitul päeval välja äkilise ettepaneku. „Mis see ikka niisama tühjana seisab.“
Häli tilgutas ehmatusest tulikuuma kohvi sõrmedele. Ta vaatas õe tikrivärvi silmadesse ja püüdis aru saada, teeb teine nalja või ei.
„Sinna osmikusse? Arust ära oled või?“ naeris ta Margareti plaani sealsamas välja. „Hiired jooksevad põrandaid pidi nagu koduloomad ja hallituselehka ei saa ealeski elamisest välja, küta palju tahad.“
„Just nimelt,“ nõustus Margaret. „Küta palju tahad. Puukuur on pilgeni puid täis. Kaua me oma korterites külmetame? Maksame hingehinda ja sooja ikka ei saa. Vanniski ei ole võimalik käia, kui just talisupleja ei juhtu olema. Vesi on alailma kõigest poolleige.“
Häli vedas nina vingu ja sinnapaika see jutt tookord jäi. Margaret peale ei käinud, aga memme maja juures käis ta küll. Niitis ja rohis. Vahtis kasvõi niisama ringi, pilk unistav ja rahulolev. Niisugune rahulolu käis Hälile üle mõistuse. Temas tekitasid rahulolu hoopis teistsugused asjad. Kõrghooned. Kiired autod. Ilusad riided. Kallid ehted. Aga sellest kõigest polnud mõtet Margaretiga rääkida.
Margaret kraapis rehaga poolkülmunud maad ja mühatas vastuseks: „Ei tea.“
Häli tippis mõõdetud sammul lähemale, kohvitass näpus ja manas ette kõiketeadva ilme. „Seda, et nad rohkem ei puhanud. Elust rõõmu ei tundnud. Selline värk.“
Margaret ei lausunud musta ega valget. Aed ägas leheuputuse all ja oli suisa õnn, et see talv lumi ja krõbedamad külmad ennast veel oodata lasid. Ehk jõuab siiski suurema korralageduse enne ära likvideerida, lootis ta.
„Sa ei kuulnud või?“ teeskles Häli imestust ja krimpsutas jahtunud kohvi peale nina. Ta kaalus, kas võtta veel lonksuke, kuid mõtles ümber ja valas järele jäänud sortsukese raagus sõstrapõõsa alla. Põõsas oli veel nüüdki, detsembrikuus, punaseid marju täis. Isegi linnud ei täinud kibehaput suutäit tahtvat ja nõnda need rippusid seal mustadel okstel nagu klaashelmed Häli käevõru küljes.
Margaret ei kuulnud või siis ei teinud kuulma. Vana hallikaspruun jope seljas, lasi naine odaval plastmassrehal kärmelt välkuda. Lehehunnik kasvas kiiresti. Kui see sai piisavalt suur, ammutas Margaret krabiseva kuhila lombakale aiakärule ja vedas aianurka kompostiks.
Häli lasi igavleval pilgul üle krundi rännata – õunapuud ja marjapõõsad, koltunud püsilillepuhmad, pori ja sopp, kõige selle kohal madalal rippuv hall taevas, mis ähvardas pähe kukkuda. Puhas needus kõige ehedamal kujul. Parema meelega oleks Häli oma korteris edasi elanud. Seal, kõpsuvad sussid varvaste otsas ja peen poolsiidist hommikumantel üll, tundis ta ennast vähemasti inimesena. Eriti veel siis, kui Aap teda imetleva pilguga vaatas. Jah, asjad oleksid võinud hoopis teistmoodi olla, nentis ta mõttes. Hoopis teistmoodi. Ta oleks pidanud teadma, et abielumehega jändamisest ei tule midagi head, kuigi eeldas mehel rohkem selgroogu olevat.
„Kolime memme majja,“ käis Margaret ühel samasugusel hallil troostitul päeval välja äkilise ettepaneku. „Mis see ikka niisama tühjana seisab.“
Häli tilgutas ehmatusest tulikuuma kohvi sõrmedele. Ta vaatas õe tikrivärvi silmadesse ja püüdis aru saada, teeb teine nalja või ei.
„Sinna osmikusse? Arust ära oled või?“ naeris ta Margareti plaani sealsamas välja. „Hiired jooksevad põrandaid pidi nagu koduloomad ja hallituselehka ei saa ealeski elamisest välja, küta palju tahad.“
„Just nimelt,“ nõustus Margaret. „Küta palju tahad. Puukuur on pilgeni puid täis. Kaua me oma korterites külmetame? Maksame hingehinda ja sooja ikka ei saa. Vanniski ei ole võimalik käia, kui just talisupleja ei juhtu olema. Vesi on alailma kõigest poolleige.“
Häli vedas nina vingu ja sinnapaika see jutt tookord jäi. Margaret peale ei käinud, aga memme maja juures käis ta küll. Niitis ja rohis. Vahtis kasvõi niisama ringi, pilk unistav ja rahulolev. Niisugune rahulolu käis Hälile üle mõistuse. Temas tekitasid rahulolu hoopis teistsugused asjad. Kõrghooned. Kiired autod. Ilusad riided. Kallid ehted. Aga sellest kõigest polnud mõtet Margaretiga rääkida.
Täispikk lugu ilmub ajakirja "Saatus ja Saladused" detsembrinumbris.
Pilt: internet
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar