Valminud on augustilugu "Kingitus vanaemalt"

Täna andsin viimase lihvi oma uuele lühiloole ja saatsin toimetusse ära. Eeltutvustuseks väike katkend, mis peaks kogu loo üldist tonaalsust üsna tabavalt edasi andma. Täispikk novell "Kingitus vanaemalt" on leitav augustikuu ajakirjast "Saatus&Saladused". 

Mis saab siis, kui ühel hetkel me ei suuda enam reaalsust välja kannatada? Milliseks meeleheitlikuks teoks võib olla valmis viimase piirini viidud ja nurka surutud inimene? Käesolev lugu on üks võimalikke variante, mis võib juhtuda siis. Ja see ei ole sugugi lugu vanaemast, vaid ühest pealtnäha täiesti tavalisest ja normaalselt kulgevast paarisuhtest. 




“Kohvi?“
Paap raputas pead. Reete kergitas kulmu ega öelnud midagi, valas hoopis endale suure tassitäie. Mõru maitse oli kohvi seest kadunud. Reete armastas kohvi ja võis seda juua päevad läbi. Paabule tegi naine teed. Piparmündiga. Paap jõi alati piparmünditeed. Paap võis igal ajal ja iga ilmaga juua piparmünditeed. Reete vihkas kuivatatud taimelehtede vänget lõhna, kuigi kannatas selle alati vaikselt ära ega teinud teist nägugi. Paap ilmselt ei teadnudki, kui väga Reete piparmünti vihkas. Ja meest takkapihta.


Pilt: internet