Eesti naiskirjanik kui dominantne Must lesk

Põnevus püsib, oma uut vastilmunud raamatut "Tupiktänavas" ma polegi veel näinud, kuid tõenäoliselt saab homme ette võetud käik postkontorisse ja autorieksemplaride pakk ära toodud. Küllap saab olema järjekordne, sedapuhku juba neljateistkümnes, omaette elamus puudutada teose siledat läikivat kaant ja hingata sisse värskelt trükist tulnud raamatu lõhna. Igatahes, meel on ootel.

Peatudes põgusalt trükki läinud ajakirja augustilool "Kingitus vanaemalt", küsis minult kirjastaja ühe eriskummalise ja tabava küsimuse – miks paljud Eesti naiskirjanikud tapavad tihtipeale oma lugudes mehe? Et millele selline tendents meie ühiskonnas viitab?
Ons see teatav lõbu, mille autor saab ilukirjanduslikust nüpeldamisest? Kuidas kellelegi muidugi, kuid ilukirjanduslik nüpeldamine on kohati väga meeltlahutav. Turvaline meelepaha välja elamise viis.
Kas on tegu sügava rahulolematusega keskpärase, küündimatu ja igavavõitu Eesti mehe suhtes, kes enamasti on endaga nii neetult rahulolev? Oleneb. Kohe kindlasti ei saa kõiki ühe mütsiga lüüa, see oleks sulaselge rumalus. On olemas igati vahvaid mehi, aga samas vohab keskpärasus meesliigi hulgas nagu nõges aia ääres.
On Eesti naisautor justkui kardetav ämblikuline must lesk, tugev ja kõike teelt pühkiv persoon, kes mehe kui ebavajaliku olevuse peale seda, kui too armetuke on oma rollisooritusega kuidagiviisi hakkama saanud, südamerahuga surmab? Mine tea. Mõelgem, mehed. Miski ei saa alguse tühjalt kohalt. 


Pilt: internet