Kodukandi muuseumiöö ja minu ülestähendusi minevikust

Veel üks ülestähendus, nagu ma neid ikka siia keskkonda kokku olen kogunud.
14. mail toimus mu kodukandis Leevil taas üks ärksameelne üritus - kodukandi muuseumiöö, mille raames räägiti sedapuhku Kooli tänava majade lugusid. Inimestest, kes andsid oma olemusega päevadesse värvi ja omamoodi tonaalsust, eludest, mis olid kunagi selle paigaga seotud.

Pidamata end veel nii vanaks, et heldinult mineviku küljes rippuda, kuna olevik suurt enam midagi ei paku, tulin sellegipoolest mälestuste ülestähendamise ja vahendamise soovile vastu. Kuidagi tahtmatult said need kirja läbi huumoriprisma. Kusjuures ma ise otseselt ei leidnud, et mu lapsepõlv oleks olnud kuidagi eriliselt naljakas ja huumoriküllane, pigem sündmusterohke. Kuid kahtlemata annab üht-teist ka lõbusas võtmes mäletada. Lõppeks on kõik ikkagi hoiaku, suhtumise küsimus. Elu kätkeb eneses erinevat ja eelkõige mäletangi minevikust seda, et alailma toimus midagi ja igav ei olnud kunagi.
 

Kõik me olime kord lapsed. Mõneti kummastav tõdemus, kas pole? Tollal, sügaval nõuka-ajal, tundus kõik mõistagi märksa teisem. Päevad olid kõigest argipäevad, lihtne igapäevaelu, millel polnud küljes mälestuste kullahelki. Mälul on komme möödanikku edastada valikuliselt. Mäletada ainult halba, või, vastuoksa, vaid helget. Täismahus kirjateksti, mis sai ettekandeks ära saadetud, mida ma küll ise ei esitanud, kuid sai hääde inimeste poolt ette loetud, laadisin ka siia keskkonda üles. Seda saab meeldetuletuseks vaadata siit. Lisaks postitusse ka kaks illustratiivset fotot, üks minevikupilt ja teine reklaamiposter. Mina minevikupildil loomulikult oma palavasti armastatud mängujänesega.