Katkend peagi ilmuvast novellist "Õnne valem"

Järgmisel hommikul olin varakult jalul. Ma ei maganud võõras kohas kunagi kaua, kuigi voodi oli mõnus ja mugav. Taevas siras hele päike, mis tõotas ilusat ilma. Ennustatud tormist polnud mingit märki. Mähkisin ennast kergelt kopitanud õlasalli sisse, mille leidsin ukse kõrval nagis rippuvate tormikuubede kõrvalt, ja otsustasin pisut rannal uidada. Tuul lõõtsus ja lained peksid kaldale vahusülemeid. Oli soe. Korjasin ajupuujuppe ning kaalusin mõttes, kuidas neid töödelda ja mida neile hiljem maalida. Liiv sätendas nagu lumi. Olin ainus, kellest jäi randa maha jäljerida. Üksindus rahustas. Ma ei vajanud enda ümber inimesi, et end hästi tunda.
Külalistemajas oli kõik alles vaikne. Vana maja hingas omas rütmis, naksus ja kägises. Mees tõenäoliselt magas veel. Panin kohvi hakkama ja valmistasin suure kannutäie apelsinimahla. Kella vaadates üllatusin, see oli vaevu pool kaheksa.
Mulle meeldis see maja, oli alati meeldinud. Need tuules kolisevad aknaluugid, vanad kriuksuvad põrandalauad, söögisaali ukse ees sätendavad odavast plastist pärliimitatsioonidega kardinad, mille päike helklema pani, meeldis hommikute rahu ja vaikus.
„Võta kõike, mis meeldib,“ oli J. lahkesti lubanud. „Ära koonerda.“
J. suuremeelsus ei pannud mind imestama. Ta oligi selline.
Mees oli täna jutukam. Ta valis välja koha akna all, mille taga sillerdas meri kogu oma mõõtmatuses. Rääkis oma tööst, ärist, asjadest, mis mind eriti ei huvitanud. See polnud minu maailm. Tundsin end oma pisikeses katusekorteris hästi ja vajasin rahuloluks väga vähe. Sellegipoolest kuulasin viisakalt, sest mõistsin, et rääkimine teeb võõrale head. Ta oli seda nägu, nagu poleks ta ammu niiviisi kõneleda saanud. Mees nägi välja rikas, väga rikas, isegi niimoodi, neis pisut kortsus vabaajarõivastes. Temast hoovas selgesti tajutavat mõjujõudu, millest ta oli ilmselt vägagi teadlik. Suujoone karmid kurrud lasid aimata pikaajalist ületöötamist ja rõõmutut elu. Mõtlesin, kui erinevad me küll oleme. Mu kahjutunne tema suhtes süvenes.

Torm tabas külalistemaja ootamatult. Tumedad pilved saabusid ida poolt nagu kurjad hiiglased ja vallutasid kiiresti kogu laotuse. Kõigest loetud minutitega muutus ilm jahedaks ja pimedaks. Peagi tabasid verandatreppi kõvad raheterad nagu kõrisevad suhkruherned. Jooksin toast tuppa ja tirisin aknaluuke ette, et hullemat ära hoida. Maja kolises, vappus ja värises tuules, nagu ähvardaks kohe kokku kukkuda. Söögitegemisest ei tulnud suurt midagi välja, sest elekter kadus ja kõik mu katsed seda tagasi saada, keldri jääkülmas vees käsikaudu kobades ja logu generaatoriga võideldes, luhtusid. Läitsin paar lohmakat, pooleldi ärapõlenud küünalt ja õngisesin kappidest toidupoolise lagedale. Sõime võileibu ja konservtomateid, ananassiviile ning marineeritud seeni. Veinivalik oli õnneks korralik. Mees ei nurisenud millegi üle.
Vihm trummeldas, maja ragises. Külalist ei paistnud ilmamuutus häirivat. Pärast kesist õhtusööki lõi ta lahti ajalehe ja püüdis seda küünlavalgel lugeda. Pikapeale tuule lõõtsumine vähenes, alles jäi vaid aknaluukide krigin ja vihma raevukas müha. Küünal vilkus põleda ja joonistas ajalehele ning seintele hüplevaid varje. Sel õhtul ei kiirustanud mees oma tuppa varjuma. Ka mina ei tahtnud üksi olla. Kallasin veini juurde ja ootasin tormi möödumist.
Mingil viivul pani mees ajalehe kõrvale ja hakkas rääkima. Oma tööst, võetud riskidest, õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, peresuhetest, nende jahenemisest ja lagunemisest. Pojast, kes elas kaugel, naisest, kes keeldus temaga suhtlemast. Ostetud mõisakompleksist, mis pidada välja nägema muljetavaldav, ent kuhu ta sattus harva. Miskipärast kahvatusid minu silmis kõik mehe edusammud tema logiseva isikliku elu taustal.
Mul ei olnud omalt poolt suurt midagi öelda. Pooleli jäänud ülikooliharidust ja keskpärast töökohta videolaenutuses ei saanud mingiks märkimisväärseks eduks pidada. Lapsi mul polnud, meest ammugi mitte. Mu telekas näitas vaid mustvalget pilti ja diivan oma kriimuliste käetugede ja lohku istutud polstriga kuulus pigem prügimäele kui elutoanurka.

Ma kadestan sind,“ ütles mees järgmisel hommikul, kui me köögipoolel kohtusime.
Tõstsin pilgu pooleldi hakitud tomatitelt. „Mind?“ üllatusin.
Elekter oli tagasi ja möödunud torm toonud endaga kaasa värske, külma ja karge õhu.
„Jah,“ ütles mees ja astus lähemale. Täna kandis ta jälle triiksärki. Selle veatu valevus lausa lõikas silma. Heleroosa lipsu asemel oli sedapuhku lavendlisinine. Mees nägi jälle välja tõsine, kindlameelne, autoritaarne ja kergelt hirmutav. Täpselt samasugune nagu esimesel õhtul.
„Sa oled õnnelik, eks?“
Küsimus tundus mulle kummaline. „Võib-olla küll,“ naersin. „Ma pole sellele mõelnud.“
„Sa näed välja nagu õnnelik inimene.“
„Tõesti?“ Vaatasin oma tomatiplekilisi teksapükse, luitunud särgikut ja panin noa käest. „Sinust on kena sedasi arvata. Ega elul pole viga tõesti.“
„Siis on päris hea, et siia sattusin. Nüüd võin väita, et tunnen vähemasti ühte õnnelikku inimest.“
Pistsin tomativiilu suhu. See oli hapukas ja kuidagi maitsetu. Silm otsis pipratopsi.
„Ainult ühte?“ jahmusin. „Kas rikas olla on siis nii hirmus?“
Mees kallas endale mahla ja raputas ebamääraselt pead.