Õnneolemus kummitab mind kui autorit endiselt. Võib-olla eelkõige seetõttu, et sellest on lihtne kirjutada. Õnne otsimine, leida püüdmine, lahti mõtestamine ja end selle kõigega kuidagi seostada üritamine on inimloomusele ju väga tavaline ja omane.
Üksildases mereäärses külalistemajas kohtuvad vastu igasuguseid ootusi kaks väga erineva maailmavaatega inimest. Motelliomaniku boheemlasest sõbranna, kes loodab üksildast nädalalõppu ja konservatiivne ärimees, kes põgeneb iseenda leebema poole eest. Ootamatult tabanud torm hoiab neid kahte majas lõksus ja sunnib muu seltskonna puudumisel avameelsusele. Elektrita öö ja piiramatu juurdepääs maja veinivarudele kujuneb eelkõige pilguheiduks iseenesesse. Võib-olla on neil teineteise tarbeks tagataskus ka õnne valem?
Siinkohal pole tegu traditsioonilise armulooga ega üleüldse mingisuguse lembejutukesega. Peale tormi möödumist lähevad majaliste teed ilma draamade ja kahetsuspisarateta taas lahku, nagu viisakate võõraste puhul loomulik, kuid sellegipoolest on möödasaadetud tormiöö neis mõlemas midagi muutnud. Võib-olla vilksamisi näidanud teeviita, mille abil jõuda enesega rahutegemisele sammuvõrra lähemale või siis lihtsalt taipamiseni, et olemegi õnnelikud ilma enese teadmata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar