kolmapäev, 9. detsember 2015

Täismahus artikkel Postimehele



Lasteraamatu "Sirelini kümme katsumust" kokkuvõte:

Sirelin on mures oma vanemate pärast, kes tihti tülitsevad, kuigi püüavad tema eest omavahelisi ebakõlasid varjata. Ühel ööl näeb Sirelin kummalist und, mis juhatab ta vanasse kasvuhoonesse. Päeval asja uurima minnes ja kõrgete kurgivarte vahel mängides märkab tüdruk, et klaasmaja tagumises seinas asuv üks klaasruut on teist värvi, pisut rohekam ja paksemast klaasist kui ülejäänud. Seda lähemalt uurides mõistab ta, et tegu on hoopistükkis tillukese uksega. Uudishimust kannustatuna võtab Sirelin nõuks järele vaadata, mis on ukse taga. Ta teab, et peale rohtukasvanud aiasopi ja vana õunapuu, mille õunad talle eriti ei maitse, ei saa seal midagi olla.
Kui uks avaneb, on aga üllatus suur – tuttava aianurga asemel avaneb tema pilgu ees hoopistükkis salatee tundmatusse maailma, mille sarnast tüdruk kunagi varem pole näinud – taevas kumab veidralt roosakana, kõikjal kasvab kummalisi jõulukuusesarnaseid küünlapuid, läbi õhu sõuab kirkaid kalaparvi, vee all ujub kassisuurusi punaseid mesilasi, eemal terendavad lustima kutsuvad triibulised batuudimäed ja jalge all krabisevad suhkrumagusad merekivikommid.
Võluriigis omandab tema mängujänes ootamatult kõnevõime ja osutub pikal teel asendamatuks seltsiliseks. Koos mängusõbraga lähevad nad tundmatut maailma avastama. Nõnda tutvub Sirelin peagi kaunikesti iseäraliku seltskonnaga – sääriksääse, kompotilooma, jõehobupõrnika, juusturebase, tomatikonna ja paljude teistega, kellelt igaühelt on midagi õppida. Teejuhiks ja nõuandjaks rännakul on Sirelinile kuldpõrnikas, kes ilmub öösiti tema unenägudesse ja tunneb tüdruku käekäigu ning koduse olukorra pärast muret. Sirelin usub, et kui ta kümme päeva tundmatus ja põnevusterohkes maailmas vastu peab, saab hakkama kõigi teele sattuvate katsumustega ja lahendab põrnika antud mõistatuse, lepivad tema vanemad jälle ära.
Fantaasiarohke lugu heidab pilgu lapse mõttemaailma ja pajatab sellest, kuivõrd oluline on väikesel inimesel tunda end armastatu, võrdväärse ning vajalikuna.




Autorilt teosele kommentaariks: 

Minu kolmas lasteraamat „Sirelini kümme katsumust“ kajastab kaudselt mu enese lapsepõlve värvilist ja seiklusterohket fantaasiamaailma, mis mind toona ümbritses. Raamatu kaante vahel saavad võimalikuks nii mõnedki mu tollase aja unistused – võime lennata ja seigelda paika, kus maapinda kataks isuäratav paks jäätisekiht.
Teose on toimetanud Piret Ruustal ja pildid joonistanud Epp Marguste.
Koostöös Argokirjastusega on minu sulest varem ilmunud lasteraamatud „Keteriin Salaaias“ 1. ja 2. osa ning noorteromaan „Punamütsike kakssada aastat hiljem.“  


Raamatukatkend:

Suured inimesed arvavad, et väike olla on hirmus tore. Neil pole õrna aimugi, kuidas nad eksivad. Küllap on nad ära unustanud selle aja, mil nad ise väikesed olid ja keegi neid tõsiselt ei võtnud. Tegelikult on mul oma ema ja isa pärast suur mure – nad on riius. Ka mina olen vahel sõpradega tülitsenud ja tean, et see on väga paha –  meel muutub nukraks ja tuju kehvaks, nagu oleks päike kogu aeg pilve taga. Leppimine on suurte inimeste puhul aga tihti keeruline. Mispärast küll, seda ma tõesti ei tea.
See on minu lugu ja ma tahan teile jutustada sellest, kuidas ma oma vanemaid aidata püüdsin.



Autor endast:

Kirjutamine on minu jaoks võimalus Sirelini kombel enda igapäevaelu värvilisemaks ja elamusterohkeks muuta. Seni on minu sulest ilmunud kümme ilukirjandusteost, nii luulet kui proosat, lisaks lehelugusid, novelle perioodikaväljaannetele ja mõned näidendid, mis ka lavastamist leidnud ja publiku ette jõudnud.
Kirjanikukingadesse astumine juhtus minu puhul kuidagi iseenesest, nagu ikka juhtuvad asjad, mis on mõeldud juhtuma. Algul polnud mul kavatsustki kirjapandut laiema üldsusega jagada, kuid pikapeale sai sellest igapäevane eneseteostus, mis pakub rohkesti rahulolu.
Pärit olen Põlvamaalt, koolis käisin Tartus ja Tallinnas. Elan Hiiumaal, töötan lasteaiaõpetajana, õpin jälle ülikoolis ja panen kokku järgmise novellikogu materjali. Uue aasta plaani mahub võib-olla veel üks lasteraamat. 
Kirjutan meelsasti nii lastele, noortele kui täiskasvanutele, sest minu jaoks on igas eas inimesed paeluvad ning inspireerivad. Kirjutamine on minu jaoks just see salapärane maitseaine, mis annab elule vajaliku vürtsi, värvi ja magususe. 



Loe lisaks: kiirisaar.blogspot.com












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar