Novell "Haldjatants"
Kogumikust "Õnn algab homme" lk.10
Ta oli hea ja lahke. Sõbralik ning humoorikas. Hoolimata küpsusest vaatas ta maailma ikka veel pisut üllatunud lapse silmadega, justkui ootaks igalt päevalt mingit erilist kingitust, mille eest tänulik olla. See kõik takistas mind ta vastu hoolimatu ja jäme olemast, hoidis mu nagu eksinud metslooma oheliku otsas, kus ma ühtaegu olla ihkasin ja põgeneda soovisin.
Kogumikust "Õnn algab homme" lk.10
Ta oli hea ja lahke. Sõbralik ning humoorikas. Hoolimata küpsusest vaatas ta maailma ikka veel pisut üllatunud lapse silmadega, justkui ootaks igalt päevalt mingit erilist kingitust, mille eest tänulik olla. See kõik takistas mind ta vastu hoolimatu ja jäme olemast, hoidis mu nagu eksinud metslooma oheliku otsas, kus ma ühtaegu olla ihkasin ja põgeneda soovisin.
Ta
armastas mind puudutada, emmata. Mulle lilli kinkida. Ma ei osanud neid kuhugi panna. Veidrad lopsakad taimed, mille nimegi ma ei teadnud,
ummistasid mu aknalaudu ja täitsid mu tolmused ilmetud toad
raske magusa lõhna ning erksate värvidega. Vahel jätsin lilled
lihtsalt esikukapile surema ja avastasin nad sealt nädalapäevad
hiljem, et närbunud õielehti kingadest kokku pühkida.
Talle
meeldis mu parfüüm. Iga kord, kui ta minu juurde tuli, vaatas ta mu
sinakat klaaspudelit, ainsat, mis mul oli, vastu valgust, nagu oleks
tegu mingi haruldase vääriskiviga. Ta armastas mu lõhna enda
randmele või salvrätile piserdada, pabrernutsaku käekotti pista ja koju kaasa
viia. Mul polnud aimugi, mida ta seal sellega tegi. Võib-olla
unustas niisamuti nagu mina tema lilled.
Novell "Hetked unenäolinnuna”
Kogumikust "Õnn algab homme" lk.19-20
Kogumikust "Õnn algab homme" lk.19-20
„Näed,
see on just nagu sinu unenägu,“ osutab Inga paar päeva hiljem ühe
vaskses raamis maali suunas.
Kõnnime
ringi mingis kõledas muuseumis ja vaatame näitust, mille nime ma
juba unustada olen jõudnud. Mul on külm ja pea valutab pisut. See
on nii Inga moodi – talutada mind kuhugi, kus ma end võõrkehana
tunnen ja loota, et mulle meeldib seal. Üksik päikeselaik libiseb
üle Inga põse ja peatub ta pärlikarva pitskindal.
„Mis?“
pööran end segaduses ringi.
„Sinu
unenägu,“ kordab Inga, hääl rahulik, jahe, peaaegu emotsioonitu.
Vahin
taiest, mille sügavsinised värvitoonid näivad raamidest otsekui
välja valguvat ja ruumi nurkadesse laiali voolavat, ise üllatunud,
et me nädalatagune, peamiselt ühepoolne vestlus Ingal üldse meeles paistab olevat. Puurin pilguga lõuendit, millest poolt katavad maali
sisse taotud naelad, suutmata sealt parimagi tahtmise korral leida
midagi enda unenäole sarnanevat. Pildi jõulised tumedad toonid
mõjuvad pigem pelutavate kui millegagi seostuvatena.
„Sa
ihaled kõrgusi, aga kardad kukkuda. Kahtled endas alailma. Teed
end meelega väiksemaks, kui tegelikult oled. Püüad olla nähtamatu,
et inimesed ei pööraks sulle tähelepanu ega mõistaks, kui andekas
sa tegelikult oled. Milline tarbetu, piinarikas peitusemäng. Kes
näeb, näeb nagunii.“ Pehme käsi langeb mu õlale. „Sa võid ta
endale saada.“
„Mille?
Maali?“ Mu hämmeldus süveneb. „Minu teada pole
muuseumieksponaadid müügiks.“
Inga
toob kuuldavale madala naeru, milles pole kübetki rõõmu. „Ma ei
räägigi maalist.“
Novell "Saialilletüdruk”
Kogumikust "Õnn algab homme" lk. 27-28
Kogumikust "Õnn algab homme" lk. 27-28
Esimest
korda nägin teda poes. Ta töötas kassas ning mingil veidral moel
meenutas pisut hiirt. Tüdruku ebamäärast värvi juuksed olid
lohakasse patsi köidetud ja kakaopruun T-särk matsaka keha ümber
natuke liiga maitsetult pingul. Ta ei paistnud midagi teadvat
jumestamisest ega maniküürist, kuid näis ehteid armastavat.
Värvilised klaas- ja plastmasshelmed olid kirevate madudena ta
töntsakate randmete ümber põimunud ja kõlisesid iga liigutuse
peale. Ta oli heas mõttes tavaline, säärane inimtüüp, kes ealeski meelde ei jää, ja see rahustas mind. Tüdruk hakkas mulle
otsekohe meeldima.
„Seitse
viiskümmend,“ viskas ta mulle närvilise pilgu, ise mõtetes
mujal.
Poetasin
raha kuulekalt letile.
„Kas
teil jooksukingadele sisetaldu ka leidub?“ küsisin millegipärast.
Mulle ei meenunud, et oleksin varem jooksukingade sisetaldade vastu
mingit märkimisväärset huvi ilmutanud, aga korraga tundus mulle sellekohane info väga oluline.
Pilvehallid
silmad peatusid minul. „Ei tea, minge vaadake müügisaalist ise,“
ühmas ta vähimagi vastutulelikkuseta.
„Aga
kõrvaklappe? Ma ei mõtle neid, millega muusikat kuulatakse, vaid
selliseid karvaseid asjandusi, teate küll, mis müra summutavad.“
„Pole
aimugi.“ Tüdruk haigutas laialt ega teinud katsetki seda varjata.
Ilmselgelt
oli ta kõige viletsam teenindaja, keda annab ette kujutada, kuid
sellest hoolimata olin ma vaimustuses.
„Võin
ma su õhtul koju saata?“ jätkasin. Kuulsin selja tagant mitut
kannatamatut köhatust ja taipasin, et minu järel lookleb
mitmemeetrine järjekord pahuraid inimesi, kes kõik ootasid
kannatamatult, millal ma oma möla lõpetan, et nad saaks koju õlle
ja jalgpalli seltsi jõuda. Mõistagi ei ajendanud see mind
kiirustama. Mind valdas kartus, et kui ma tüdrukult nõusolekut ei
saa, ei näe ma teda enam kunagi.
„Milleks?“
uuris kassapidaja. Ta silmad tõmbusid pilukile ja ilme muutus
kahtlustavaks. Veerisin tema rinnasildilt nime „Miia.“
„Noh,
ee…“ hakkasin millegipärast kogelema. „Võib-olla on sul koti
kandmisel abi vaja või midagi niisugust.“
Selja
taga turtsuti taas. Kui mul olnuks valikuvõimalus, oleksin
kahtlemata soovinud, et mu hädisel kurameerimiskatsel poleks
pealtnägijaid, kuid ma ei saanud midagi parata. Ma ootasin ja
viisteist inimest minu selja taga ootas samuti.
Mõtlemine
näis Miiale raskusi valmistavat.
„Ütle
siis juba „jah“, põrgu päralt,“ porises jäme mehehääl
järjekorra lõpust. Rääkijaks oli priske punasenäoline sell,
kellele paistis mu erakordne saamatus nalja valmistavat. Kusagil
tõmbas keegi endale kolinal midagi kaela, kostis riidleva naise
häält ja lapse nuttu. Olukord oli kõike muud kui romantiline.
„Ma
lõpetan pool kümme,“ ütles Miia lõpuks, kuigi tundus, et ainult
selleks, et ma ta rahule jätaks.
Noppisin
letilt vahetusraha pihku, viskasin oma kauba kilekotti ja lahkusin
juubeldades.
Novell "Nagu lepatriinud vees"
Kogumikust "Õnn algab homme" lk.81-82
Kogumikust "Õnn algab homme" lk.81-82
Telefon
heliseb edasi. Kuus, seitse, kaheksa korda. Vaatan ikka veel oma
käekoti poole, mis lebab suure kivi kõrval maas ja näen
vaimusilmas, kuidas Tormis oma peent valget mobiili teatraalselt oma
pikkade sõrmede vahel hoiab ja ootab. Uurib kulmu kortsutades taas
midagi ühtviisi süvenenult kui ka eemalolevalt. Või seisab enda
väikeses kunstnikukorteris akna all ja sõrmitseb puidust
ribikardinat, nagu tal kombeks.
Helin
jätkub. Kaksteist, kolmteist, neliteist korda, loendan millegipärast
automaatselt.
Rea silmitseb mind uurival pilgul ja sumab ühe koha peal rahutuna ringi. „Mida sa ootad? Seda sa ju tahtsidki!“
Vaatan oma sõbranna tedretäpilisse sooja, lahkesse ja mõistvasse näkku ega suuda paigast liikuda.
Rea silmitseb mind uurival pilgul ja sumab ühe koha peal rahutuna ringi. „Mida sa ootad? Seda sa ju tahtsidki!“
Vaatan oma sõbranna tedretäpilisse sooja, lahkesse ja mõistvasse näkku ega suuda paigast liikuda.
„Mine!
Ta ju ootab, põrgu päralt!” ärgitab mind Rea. „Võib-olla ma
tõesti eksisin ja kõik teie vahel saab olema imetore. Saate palju
erakordsete silmadega lapsi ja toote nad suveks minu juurde maale.
Siin on neil ju pööraselt palju ruumi ringi lipata. Muinasjutte
juhtub.“
Kuid korraga, Rea rutakat sisendavat häält kuulates nihkub miski minus oma kohale tagasi. Nähtamatu mäeraskune koorem libiseb mu õlgadelt maha, prantsatab vette ja kaob tumedasse keerisesse silmist, justkui poleks seda kunagi olnudki.
Kuid korraga, Rea rutakat sisendavat häält kuulates nihkub miski minus oma kohale tagasi. Nähtamatu mäeraskune koorem libiseb mu õlgadelt maha, prantsatab vette ja kaob tumedasse keerisesse silmist, justkui poleks seda kunagi olnudki.
Hingan
sügavalt välja, pööran end ringi ja ütlen ühtäkki sootuks
teisel toonil: „Tead, mis, Rea?“
„Ei tea.“
„Teeme õige selle vana kaseni võidu.“
„Ei tea.“
„Teeme õige selle vana kaseni võidu.“
„Tõesti?“
„Jah.
Ma olen alati tahtnud kellegagi võidu ujuda.“
Rea vaatab arupidavalt kaske ja seejärel mind. Ja aegamisi, väga aegamisi valgub ta näole taas mõistev sõbranaeratus. „Kindel?“
„Täiesti.“
Telefon heliseb ja heliseb – nõudlikult, rahutult, ootavalt ja vaikib viimaks. Tajun selles kõrvulukustavas vaikimises helistaja-poolset sügavat hämmeldust, mis viivuks kogu mu hingamisruumi täidab. Aga korraga pole see enam oluline. Kallas rannalinade, rohelise käekoti ja üllatunult vaikinud telefoniga kaugeneb üha, justkui miski vähetähtis ning ebaoluline.
Rea vaatab arupidavalt kaske ja seejärel mind. Ja aegamisi, väga aegamisi valgub ta näole taas mõistev sõbranaeratus. „Kindel?“
„Täiesti.“
Telefon heliseb ja heliseb – nõudlikult, rahutult, ootavalt ja vaikib viimaks. Tajun selles kõrvulukustavas vaikimises helistaja-poolset sügavat hämmeldust, mis viivuks kogu mu hingamisruumi täidab. Aga korraga pole see enam oluline. Kallas rannalinade, rohelise käekoti ja üllatunult vaikinud telefoniga kaugeneb üha, justkui miski vähetähtis ning ebaoluline.
Rea
patsist lahti pääsenud valged juuksed lainetavad vee sillerdaval
pinnal. Vaatan neid ja mu pea käib kergendusest ringi, kui ma
mõistan, et olen end lõpuks üheainsa hingetõmbega kogu
valutegevast nõidusest vabaks rebida suutnud.
Me
sumame läbi mustja järvevee vastaskalda poole. Sinna, kus kollaste
vesikuppude vahel kasvab vana valgetüveline kask, latv pilvedes ja
juured sügaval niiskes maapinnas. Vesi pritsib kahte lehte ja ma
olen paari tõmbe jagu Reast ees.
Kõik
katkendid pärinevad novellikogumikust
"Õnn
algab homme".
Autoriõigus:
Kiiri Saar ja Läänetasandiku OÜ.
Raamat
on kõvakaaneline ja mahult 204 lk.
Saadaval
nii Rahva Raamatu kui Apollo müügiketis.
Novellikogumiku
teine osa ilmub uuel aastal. Ehk siis valik aastate vältel
kirjutatud lühijuttude paremikust,
mis jäi oma järge ootama uue kogumiku kaante vahel.
mis jäi oma järge ootama uue kogumiku kaante vahel.
Good morning, how are you?
VastaKustutaMy name is Emilio, I am a Spanish boy and I live in a town near to Madrid. I am a very interested person in knowing things so different as the culture, the way of life of the inhabitants of our planet, the fauna, the flora, and the landscapes of all the countries of the world etc. in summary, I am a person that enjoys traveling, learning and respecting people's diversity from all over the world.
I would love to travel and meet in person all the aspects above mentioned, but unfortunately as this is very expensive and my purchasing power is quite small, so I devised a way to travel with the imagination in every corner of our planet. A few years ago I started a collection of used stamps because through them, you can see pictures about fauna, flora, monuments, landscapes etc. from all the countries. As every day is more and more difficult to get stamps, some years ago I started a new collection in order to get traditional letters addressed to me in which my goal was to get at least 1 letter from each country in the world. This modest goal is feasible to reach in the most part of countries, but unfortunately, it is impossible to achieve in other various territories for several reasons, either because they are very small countries with very few population, either because they are countries at war, either because they are countries with extreme poverty or because for whatever reason the postal system is not functioning properly.
For all this, I would ask you one small favor:
Would you be so kind as to send me a letter by traditional mail from Estonia? I understand perfectly that you think that your blog is not the appropriate place to ask this, and even, is very probably that you ignore my letter, but I would call your attention to the difficulty involved in getting a letter from that country, and also I don’t know anyone neither where to write in Estonia in order to increase my collection. a letter for me is like a little souvenir, like if I have had visited that territory with my imagination and at same time, the arrival of the letters from a country is a sign of peace and normality and an original way to promote a country in the world. My postal address is the following one:
Emilio Fernandez Esteban
Avenida Juan de la Cierva, 44
28902 Getafe (Madrid)
Spain
If you wish, you can visit my blog www.cartasenmibuzon.blogspot.com where you can see the pictures of all the letters that I have received from whole World.
Finally, I would like to thank the attention given to this letter, and whether you can help me or not, I send my best wishes for peace, health and happiness for you, your family and all your dear beings.
Yours Sincerely
Emilio Fernandez