Jõululaadale
lähen miskipärast alati mingi pisukese elevuseseguse ootusega.
Rahvast tulvil kitsastes vahekäikudes kulgedes kipub meel ikka salamisi ootama, et nendesinaste kõikvõimalike käsitööehete, vormi
valatud vahaküünalde ning maataimetega värvitud lõngakuhilate
vahel ärkaks ellu ka mingi pisuke jõulutundmus. Kergendus.
Rahulolu. Kas seda üldse saabki osta, müntidena letile poetada ja kotipõhjas koju viia?
Laadale ei pruugigi minna midagi saama, võib ka minna lihtsalt tundma, kogema ning tõdema. Teadmist ühest järjekordsest aastalõpust ja kõigest muust sinna juurde kuuluvat.
Rahuloluks pole ju tegelikult vaja kõiki neid otsatuid kulinaid, käsitsi vormitud puuviljaleibu, merevaigukarva meepotte, savikeraamikat ja looduslikke hästilõhnavaid ihuhooldustopsikuid. Seda enam, kui neid eelnevatel aastatel nagunii otsatult ostetud. Kõige magusam kingitus on selles vaikses rahuajas hoopis puhkus. Hetk tagasivaateks ja pilguks eesootavale. Aga käimata jätta ka ei saa. Kohalik käsitöö-jõululaat on siiski vältimatu osa pühadeootusest. Ning isetehtud esemed ja valmistatud taiesed kätkevad eneses mingit omamoodi maalähedast võlu, mida on hää korraks tunnetada.
Laadale ei pruugigi minna midagi saama, võib ka minna lihtsalt tundma, kogema ning tõdema. Teadmist ühest järjekordsest aastalõpust ja kõigest muust sinna juurde kuuluvat.
Rahuloluks pole ju tegelikult vaja kõiki neid otsatuid kulinaid, käsitsi vormitud puuviljaleibu, merevaigukarva meepotte, savikeraamikat ja looduslikke hästilõhnavaid ihuhooldustopsikuid. Seda enam, kui neid eelnevatel aastatel nagunii otsatult ostetud. Kõige magusam kingitus on selles vaikses rahuajas hoopis puhkus. Hetk tagasivaateks ja pilguks eesootavale. Aga käimata jätta ka ei saa. Kohalik käsitöö-jõululaat on siiski vältimatu osa pühadeootusest. Ning isetehtud esemed ja valmistatud taiesed kätkevad eneses mingit omamoodi maalähedast võlu, mida on hää korraks tunnetada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar