Ilmunud on novell "Hetked unenäolinnuna"

Kõigile neile, kes soovivad sukelduda suhtepsühholoogiasse, mis näib vaikselt kujunevat mu eelistatuimaks kirjutamisžanriks, on mul hea meel teada anda, et on ilmunud novell "Hetked unenäolinnuna."

Mulle meeldib kirjutada inimestest. Mitte sellest maskilaadsest palgest, mida nad maailmale oma tegeliku loomuse asemel näidata tavatsevad, vaid pigem sellest, mida nad sügaval sisimas tunnevad ning endid oskuslikult varjavat arvavad. Olgu selleks siis mõni must südamemure või hoolikalt peidetud salakirg. Me igatsused kujundavad meid rohkem kui me arvata oskame ja annavadki inimesele teatud omapära. See lugu on just üks sellistest.

Postitan tutvustuseks kaks katkendit, mille leiab ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumbrist lk. 6-7 ja 9. Täismahus loo leiad ajakirjast.

Kangutan kohviku välisukse lahti ja kõnnin trepist alla. Tänavale jõudnud, leiab jahe kevadtuul minus otsekohe tervitatava märklaua ning virutab mulle mõnuga peent liiva- ja tolmuprügi vastu vahtimist. Nühin silmi ja surun käed pahaselt taskutesse varjule. On just üks seesuguseid ilmasid, mida ma südamepõhjani vihkan. Kahtlemata on veel palju muudki, mis mulle meelepärast pole, ent mida ma siivsalt viisakusega rüütama olen õppinud. Seegi kuulub paratamatult ellujäämisoskuste hulka.
 „Kaarin, kuhu sa tormad?“ Enne, kui arugi saan, kõnnib Inga mu kõrval, granaatõunapunased juuksed õlgadel lehvimas ja täpselt sama värvi kingad asfaldi kõval kattel kõpsumas.

„Ma pean tööle tagasi minema.“

„Mina ka, kahjuks.“

Tema väledus suuta kõigest mõne sekundi jooksul arve maksta, mantel käigu pealt selga ajada, sall hooletult ümber kaela kerida ja mulle välgukiirul järgneda, seejuures oma võluvusest grammigi kaotamata, teeb mu vahel suisa kadedaks. Isegi kui ma raatsiks enda sättimisele mõne vaevarikka tunni kulutada, oleks tulemus sellegipoolest ei midagi enamat kui keskpärane.

Kõnnime vaikides kõrvuti, meie ümber mühab suurlinn nagu tormakas hiiglane, kes eales ei maga, ning ma tunnen pisukest heameelepuhangut Inga läheduse üle. Ingasse ei saagi muudmoodi suhtuda. Inga meeldib kõigile, see on üks universumi lahendamatuid saladusi. Miks alati tema ja ei iial mina. Miks? Miks?

„Kuidas Markol läheb?“ küsin viimaks, aga mitte selleks, et me vahelt vaikust murda. Ma võin Inga kõrval tunde vaikida, end seepärast põrmugi räbalalt tundmata. Pealegi tahan ma tõesti teada, kuidas Markol läheb. Siiski hoidun seda targu liiga tihti küsimast. Tahan Markost teada kõike, kuulda tema isegi kõige tühisematest toimingutest, kasvõi sellest, kuidas ta mõtlikuna töölaua taga istub, kuidas endale teed kallab või habet ajab. Ent paraku pole Ingal kalduvust laskuda detailidesse, mis on tema jaoks tüütud ja ebavajalikud, ja nõnda hoian oma apla uudishimu vapralt vaos.

„Markol? Tavaliselt.“ Inga näoilme isegi ei muutu. Nii igapäevane, rutiinne ja üksluine tundub talle elu oma imelise mehe seltsis, et ta ei paista oskavatki seda väljendada mingi muu omadussõnaga kui „tavaline.“

Muidugi mõista ei kiirusta ma sel teemal ühtki etteheitvat märkust poetama. Vaatan, kuidas Inga trammile vupsab, mulle korraks sõbralikult viipab ning läinud ta ongi.

Leian end taas vintsutava tuule haardes, mis mind maadligi painutada üritab, ja mu pähe trügivad töömõtted, mis mind millegipärast masendavad. Peale Inga lahkumist poeb mu hinge alati seletamatu üksildus.

/.../

„Näed, see on just nagu sinu unenägu,“ osutab Inga paar päeva hiljem ühe vaskses raamis maali suunas.

Kõnnime ringi mingis kõledas muuseumis ja vaatame näitust, mille nime ma juba unustada olen jõudnud. Mul on külm ja pea valutab pisut. See on nii Inga moodi – talutada mind kuhugi, kus ma end võõrkehana tunnen ja loota, et mulle meeldib seal. Üksik päikeselaik libiseb üle Inga põse ja peatub ta pärlikarva pitskindal.

„Mis?“ pööran end segaduses ringi.

„Sinu unenägu,“ kordab Inga, hääl rahulik, jahe, peaaegu emotsioonitu.

Vahin taiest, mille sügavsinised värvitoonid näivad raamidest otsekui välja valguvat ja ruumi nurkadesse laiali voolavat, ise üllatunud, et me nädalatagune, peamiselt ühepoolne vestlus Ingal üldse meeles näib olevat. Puurin pilguga lõuendit, millest poolt katavad maali sisse taotud naelad, suutmata parimagi tahtmise korral leida sealt midagi enda unenäole sarnanevat. Pildi jõulised tumedad toonid mõjuvad pigem pelutavate kui millegagi seostuvatena.

„Sa ihaled kõrgusi, aga kardad kukkuda. Sa kahtled endas alailma. Teed end meelega väiksemaks, kui tegelikult oled. Püüad olla nähtamatu, et inimesed ei pööraks sulle tähelepanu ega mõistaks, kui andekas sa tegelikult oled. Milline tarbetu, piinarikas peitusemäng. Kes näeb, näeb nagunii.“ Pehme käsi langeb mu õlale. „Sa võid ta endale saada.“

„Mille? Maali?“ Mu hämmeldus süveneb. „Kahju küll, aga minu teada pole muuseumieksponaadid müügiks.“

Inga toob kuuldavale madala naeru, milles pole kübetki rõõmu. „Ma ei räägigi maalist.“