Hiljaaegu
avastasin, et Tallinna Keskraamatukogu haldab üht üpris asjalikku
noortele mõeldud keskkonda. Facebooki veebileht "Tallinna
Keskraamatukogu noortekas" tutvustab uusi, äsja ilmunud
noorteraamatuid, on elav, värviküllane ja vastukajaline. Kel huvi
sisututvustuse vastu, siis üpris detailse kokkuvõtte mu viimase
romaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem" sisust võib
leida ka sellelt lehelt, mida saad vaadata siin.
Tallinna
Keskraamatukogus sai käidud aastajagu päevi tagasi, seda
märtsikuus. Oli üks esimesi tõeliselt päikeselisi, ehkki veel
külmi päevi. Läksin kohtuma Tallinna koolilastega ja lähemalt
rääkima toona äsjailmunud lasteraamatust "Keteriin Salaaias"
ja avaldasin lootust, et peagi jõuab trükki ka teose teine
osa. Meeles on ruumikas õhuküllane saal, punased sametistmed, naeratav keskraamatukogu juhataja Anneli Kengsepp, kes oli koos lastega ette valmistanud hulgaliselt küsimusi, tänu millele oli lihtne lastega kontakti leida.
Siiski paneb pisut mõtlema, mida loeb tänapäeva laps? Kas mänguline sõnaderohkus, mis on
nii omane mu ühele lapsepõlve lemmikteosele "Alice imedemaal," millest on kantud ka Keteriini lood, väsitab tegelikult last, kelle tähelepanu püsib märksa
edulisemalt helendaval ekraanil hüplevate ja pinisevate
virtuaalmängude kui kirjasõna juures? Kas me tahamegi kõike
kiiresti ja natuke pealiskaudselt saada?
Nagu varemgi öeldud, on "Punamütsike kakssada aastat hiljem" noorteraamat, üks noortepärasuse ja kaasaja võtmesse väänatud teos, mida oli tore ja mänguline kirjutada.
Siinkohal suured tänud kõigile, kes pole pidanud paljuks mulle selle romaani kohta häid sõnu poetada!
Täname sooja ja toreda arvustuse eest! Soovitame Teie raamatuid noortele ka edaspidi.
VastaKustuta