Pisuke pilguheit minult aprillikuus ilmuvale ilukirjandusele

Natuke heidan nüüd valgust sellele, millist lugemisvara on oodata minult sünnipäevakuul, aprillis. Märtsis saab lugeda ajakirja vahendusel lühilugu „Elu valu vangistuses”. Kuna toimetus kiitis idee heaks ja pani ette kirjutada loole järg, nii saaks lõpuks raamatu mahu kokku, siis kulgesin oma aprillilooga seda teed, kuigi alul mul sellist plaani polnud. Kõrvaltvaatajana on raske kirjutada millestki, mis  pole otseselt enda igapäevaelu, seetõttu tuli niiöelda rolli sisse elamiseks kõigepealt erinevate tõbede kohta pisut informatsiooni hankida, kujutamaks ette elu, mil järeleandmatu valu saadab igat päeva. 

Kõigepealt oli mul ainult kaks karakterit. Võimaliku ratastooli jäämise diagnoosiga haige naine ja tema terviseprobleemide suhtes mõistmatu ning üleolev maamees. Ning hall märtsipäev, mil loo peategelane Neti seisab silmitsi oma isikliku viletsusega külalisteta sünnipäeva ja täieliku eraldatuse näol. Ainus ere värvilaik tema tuhmis elus on kaks rääbakat nartsissiõit Ülo poolt, sest enamaks tema empaatiavõimetu küljeluu ei soostunud. Kolmanda lootegelasena sekkub dialoogi seltskonnadiivast  ema, kelle särav maneerlik natuur on sootuks teisest maailmast kui raskemeelsusele kalduva Neti oma. Emal pole kunagi austajatest puudus olnud ja enamasti ei suuda ta ka mõista enda matsaka ja elust irdunud, allaheitliku tütre mõtteviisi ning ajendeid. Siiski kujutab ema endast Netile ainukest inimest, kes talle mingil määral moraalset tuge pakub. Kolmapäevad on need päevad, mil Neti jätab oma armetu igapäevaelu sinnapaika ja läheb emale külla, et siis omavahel natuke juttu puhuda. Need sumbunud õhtud ema nipsasju ja luksust täis korteris kujutavadki endast Neti ainukest keskpärast meelelahutust. 

Aprillikuu loos tekib juurde kolm tegelast. Kaks matsakat ja tegusat külamoori, keda esiotsa ainult kaugelt näidatakse, ning kunagine kursusekaaslane, paabulinnuna kirev Merike, kes kalmupingil e-sigaretti pahvides räägib Netile, kes teda tegelikult sugugi kuulata ei taha, isevärki ilmutusest, mille ta hiljaaegu sai.
Niisiis, kõik karakterid on väga vastakad ja positiivset konflikti õhus omajagu, niisamuti on oma koht killukesel huumoril, millega annab musta päeva hoopis kirkamaks värvida. 


Pilt: internet

Ilmunud on ajakirja märtsilugu "Elu valu vangistuses"

Õhus on valgust palju rohkem, käes on krookusesinine kevad ning pildidki tulevad päikese jõul palju paremad. 

Ei saa neist tulpidestki kevaditi üle ega ümber. Ikka satub neist nii mõnigi pildile, selle mõnusa jaheda karguse pärast, mida need kevadised taimed endas kannavad.

Ajakirja „Saatus&Saladused” märtsilugu „Elu valu vangistuses” ootab lugema. Milline näeb välja inimese argipäev, kes heitleb igapäevaselt tervisehädade küüsis. Tõenäoliselt me ei kujuta seda ettegi. Ega loo tegelane Netigi sellega hästi toime ei tule. Kõik tundub lootusetu, kuni....

Ajakirja "Saatus&Saladused" märtsilugu

Ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarilugu

Karge hiiumaine looduse ilu

Veebruarikuu suhtelugu "Kõigest naabrinaine" on ilmunud

Lühke sisututvustus:
Darle kooselu Raneliga ei laabu kuigi hästi. Selleks meeldib mees liiga palju nende naabrinaisele. Ranelile seevastu ei tekita kahe kodu vahet käimine mingit probleemi. Loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist ja katkendit on võimalik lugeda ühest varasemast postitusest, mida saab teha siin.

Ilmunud on ajakirja veebruarilugu "Kõigest naabrinaine"

Ilmunud on ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumber... vähemasti ideaalis võiks see ju nii olla ja teoreetiliselt peakski olema. Ajakirja ennast pole ma Hiiumaal veel näinud ega leidu seda veel ka mu vihmamärjalt nukras postkastis. Seega uudist edasi anda on hetkel kuidagi kummaline, aga vähemasti võin selle ju ära mainida. Veebruarinumbri kaante vahel peaks siis leiduma ka minu uus suhtelugu "Kõigest naabrinaine", mille lühikokkuvõte võiks kõlada sedasi: Darle kooselu Raneliga ei laabu kuigi hästi. Selleks meeldib mees liiga palju nende naabrinaisele. Ranelile seevastu ei tekita kahe kodu vahet käimine mingit probleemi. Ivikat ja Ranelit seob pikk minevikusõprus, aga on see ka midagi enamat, selle ümber lasub kahtluse hall ämblikuvõrk, mis Darlet igapäevaselt lämmatab.

Veebiväljaande vahendusel on võimalik lugeda mu eelmise kuu lugu "Tööle eksi alluvusse", mida saab teha siin.

 
Märtsilugu kannab pealkirja "Elu valu vangistuses", mis pajatab sõltuvussuhtest ja terviseprobleemidest. Neti neljakümne seitsmes sünnipäev terendab tavalise halli märtsipäevana paljude teiste omasuguste seas. Laual tilpnevad kaks rääbakat nartsissiõit, enamaks ei täi lihtne maaamees Ülo vaevuda. Üleüldse näib, et küljeluu käekäik ei paista mehele suuremat korda minevat. Kogu Neti elu kulgeb igapäevase valu küüsis vaeveldes, mistõttu käivad talle mõnikord ka kõige lihtsamad toimingud üle jõu. Naine talub oma koormat vapralt, püüdes vaevusi Ülo eest varjata, seda enam, et mees tema hädasid ei mõista, vaid peab teda teesklejaks ja simulandiks. Elu haige kaasa kõrval polegi igamehele jõukohane, seda enam, kui empaatiat on kaasa antud vaid näputäis. Millise suuna elu keerdkäik võtab ja kas selles on ka helgemad momente, sellest juba märtsikuus. 


Pilt: favim.com

Nimilugu ilmunud novellikogumikust "Ella Ulrikese kadunud maailm"

Lõpuks jõuab iga inimene sellisesse ikka, et lapsepõlv ja selle jooksul toimunu hakkab talle üha olulisemaks muutuma. Minu jaoks isegi sedavõrd, et otsustasin oma kõige uuemale novellikogumikule anda nimiloo järgi pealkirja. Ei pea paljuks siinkohal kogu lugu blogi vahendusel teieni tuua. Võib-olla on teil õnne meenutada oma lapsepõlve sama suure nukruseseguse soojusega, nagu mina seda enda puhul teha saan.

Vahel öösel näeb Ella Ulrike üht ja sedasama und. Ta seisab vanaema talu tubade hämaruses ja vaatab ringi. Millegipärast valitseb tema unenägudes alati videvik. Ella Ulrikesel pole aimugi, kas on öö või päev, aga sellel polegi tähtsust. Tegu on minevikuhämarusega, mis ongi enamasti ühesugune – tume, raske ja natuke tintjas. Kadunud maailm, mis püsib suures osas muutumatuna.

Ella Ulrike kõnnib tubades ringi. On vaikne, väga vaikne, nagu ikka ühes kaua aega elanikuta seisnud majas. Kell ei tiksu ja hiir ei krõbista diivani taga. Ella Ulrikest ümbritsevad kõigest asjad, raskepärased minevikuesemed. Needki asetsevad täpipealt sedaviisi, nagu ta lapsepõlvest mäletab. Massiivne kummut ja suur ümmargune söögilaud. Rohelisekirju tapeet ning põrandal pikk kootud mustriga vaip, mille punase-pruunikirjud värvitoonid on ajaga igasuguse värskuse kaotanud.
Kõige tihemini satub Ella Ulrike vanaema tuppa. Ta ei tee seal suurt midagi, lihtsalt seisab ja vaatab. Vahel tõmbab riidekapi uksed valla ja uurib selle sisu. Kuigi ta on seda und mitmeid kordi näinud ja kapisisugi nõnda päris pähe jäänud, tekitab asjade ülevaatamine sellegipoolest alati hetkelist hingerahu. Et kui mitte ilmsi, on uneski asjad veel vanaviisi. Nõnda, nagu kunagi ammu.
Kapp on vanaaegne, pärit esimese vabariigi aegadest, nagu kogu ülejäänud maja mööbelgi. Ühel pool kätt ripuvad riided, teisal paiknevad ruumikad riiulid, mis mahutavad rohkesti kõikvõimalikku elutarvilikku pudi-padi.
Ega kapis midagi hinnalist muidugi pole. Tavaline vanainimese kraam. Käterätikud, padjapüürid, põlled ja särgid. Kõik kenasti triigitud. Ella Ulrike pole selline inimene, kes uudistaks elamist kasusaamise eesmärgil, tulles midagi hinnalist otsima. Tema jaoks seisneb väärtus hoopistükkis muus. See on emotsionaalne ja kaugeltki mitte rahas mõõdetav.
Hinnaliseks teeb kapisisu hoopis asjaolu, et pudukraam on kadunud vanaema oma. Tema ainukese vanaema, keda ta tavatses vanaemaks pidada. Selliseks tõeliseks, ehedaks maavanaemaks, kes küpsetas lõhnavaid pannkooke, tegi imehäid lihatükkidega ahjukartuleid ning Mulgi korpe, millele ligilähedasi ta kunagi hiljem enam maitsta pole saanud, poputas oma hellikut lambakarja, laulis vahel omaette vanu kirikulaule ja kudus praksuva ahjutule saatel sokke. Ella Ulrike usub, et kõik väärtuslik, kogu tema ainulaadne emotsionaalne pagas ja hingeline rikkus, loomade ja maaelu piiritu armastus, kõik see, mis teeb temast praeguse hetke Ella Ulrikese, on temasse sügavuti juurdunud suuresti tänu vanaemale.

Kapi all hoidis vanaema lambaraudu. Neid vanamoelisi lammaste pügamise asjandusi, mida tänapäeval ilmselt enam kusagil ei kasutata, sest on hõlpsamad ajad. Ella Ulrike kummardub unes uurima, kas rauad on veel alles. On küll. Seegi väike tõdemus teeb heameelt.
Ella Ulrike seisab kaua vanaema toas. See on paik, kus talle meeldib unes kõige rohkem viibida. Ta teab muidugi suurepäraselt, et teda ümbritseval pole mingisugust võimu minevikku tagasi tuua. Ilma vanaemata puudub esemetel tegelik tähendus ja otstarve, ent sellegipoolest leevendab nende nägemine pisut kõrvetavat igatsust. Kahetsust, kurbust ning kahjutunnet teadmisest, et kõik, mis on olnud, on jäädavalt möödas. Ta ei ole enam kunagi laps, kes huviga uurib, kuidas metsik kass Aadu lüpsisooja piima limpsib ja teda oma kollaste kriimuliste silmadega kahtlustavalt altkulmu piidleb, endal vurrud piimavahused. Ta ei söö enam kunagi aia ääres kasvavatelt kõrgetelt põõsastelt musti marju, mida muslideks kutsuti. Ta ei kuula enam kunagi, kuidas tuttava pärnapuu otsas sumistavad õitseajal sajad mesilased, ei pikuta puu all võrkkiiges ega käi vanaema pikalt maasikapeenralt esimest punast marja otsimas. Ta ei tee enam kunagi noore kasesalu ääres oma esimest rattasõitu, mis tipnes juubeldava mõistmisega, et ta tõepoolest oskabki ilma kukkumata sadulas püsida. Ta ei lükka enam kunagi sepikoja rasket ust lahti, et hingata sisse ruumi rõsket salapärast õhku. Ta ei otsi enam kunagi niidulillede seast seda uhket kummalist valget lille – ööviiulit – mille ta ükskord pooljuhuslikult leidis ega kõnni kunagi suure kaseni, mille kõrval kasvas veidi väiksem mänd ja asetses ka tilluke veesilm. Seda kõike lihtsalt enam ei ole.

Ella Ulrike teab tuttavas toas kinnisilmigi asjade asukohta. Kõrge, pehme vatiteki ja roosaka päevatekiga reformvoodi, tilluke tumepruun öökapp ja selle peal piibel. Mõnikord meeldis Ella Ulrikesele öökapi ust paotada. Sealt tulvas talle alati vastu imelikku rohulõhna. Ella Ulrike ei teadnud, mis rohi see on, aga omapärane kirbe lehk meeldis talle, kuna see seostus vanaemaga.
Vanaema toa aken asetseb madalal, üsna põranda lähedal. See meeldib Ella Ulrikesele. Suviti piilusid püsililled alati aknast sisse. Valged floksid ja käokingad, mis vohasid suurte lopsakate põõsastena. Akna kõrval nurgas asus väike ruudukujuline laud ja laua kohal seinal rippus peegel, mis oli pisut oskamatult naela otsa kinnitatud. Sealt ei näinud ennast kuigi hästi, aga seegi oli omamoodi paeluv. Sättida peeglit õige nurga alla ja ennast sellest poolkükakil uurida. Voodi juures maas oli pajuvitstest punutud korv lõngakeradega. Tavalised lambavärvi toonid – valge, hall, tumepruun. Karedad ja toredad nagu lambad ise. Soemüüril seisid reas tikutopsid ja lahtised seebid, suured nagu tükk telliskivi. Kui köögis pliiti köeti, muutus seep soojaks. Seda oli põnev katsuda. Seep kujutas endast ehedat pruuni maaseepi, mis lehkas natuke lammaste ja petrooleumi järele. Miks, seda Ella Ulrike ei teadnud. Äkki seetõttu, et vanaema armastas oma lambaid ja kõigel temaga seonduval oli küljes natuke lambalõhna.

Vahel seisab Ella Ulrike ka suure elutoapeegli ees ja kammib vanaema kammiga oma juukseid. Vanaema kamm oli omapärane kumer, mida sai ilukammina juustesse jätta. Sellest peeglist näeb ennast palju paremini. Juuksed on Ella Ulrikesel paksud ja lopsakad. Ella Ulrike eelistab mõelda, et tal on vanaema moodi juuksed, kuigi ta päris hästi ei tea, milline oli tema vanaema noorena. Seda on ta näinud ainult mõne mustvalge foto pealt, mis ei anna inimesest päris täit aimu. Vahel uuris Ella Ulrike vanu albumeid. Need seisid külalistetoas laua all. Suur virn tumedate nahksete kaantega raskeid papist lehtedega albumeid. Lappas pilte võõrastest inimestest, keda ta enamasti ei tundnud. Mõnda tundis ka. Oma ema ja tädi noorena, veidrad vanamoelised riided seljas, ise alles koolilapsed. Paksude pruunide sukkade ja rõõmsate nägudega, selja taga lai lumelagendik ja raagus õunapuud.
Ella Ulrike ei tea, kas tema vanaema oli noorpõlves õnnelik. Ta loodab, et oli. Oli ta ju samamoodi noor, nagu Ella kunagi, täis õhevil lootust mõtte üle, mida erilist on elul talle pakkuda. Midagi ju pidi olema, mistarbeks muidu siia ilma sünnitakse. Ikka midagi erakordset leidma või endast andma. Nii Ella Ulrike arvab. Tal pole küll täit aimu, kas see läikiva mootorrattaga pikk sirgeselgne noormees, kellest hiljem sai tema vanaisa, tegi ta ikka piisavalt õnnelikuks. Neist asjust lapsepõlves ei räägitud. Võib-olla olid tollal muud asjad tähtsamad. Toimetulek ja hakkamasaamine. Elu oli ju raske, otsatu töö ja suur majapidamine. Raske on nüüdki, kuigi sootuks teisiti.
Peeglilaual seisab suur lõhnaõlipudel, peaaegu midagi karahvinitaolist. See on välismaa sugulase saadetis. Ella Ulrike avab mõnikord pudeli ja nuusutab. Lõhn on pentsik, pärit kusagilt teisest maailmast, võõrast elust, mida tema ei tunne ega tea. Parfüümi ei kasutanud kunagi keegi, aga see seisis alati peeglilaual aukohal kui väärtuslik mälestusese.
Talumaja tubades on muudki paeluvat. Ella Ulrikesele meeldib külalistetoa jahedus. Lainelise uksega kahe poolega heledast puidust riidekapp, kus seisis virnas lumivalge voodipesu ja pehmed flanellist öösärgid, mille sisse oli nii mõnus pugeda. Rohelise sirmiga põrandalamp, mille soe valgus ujutas õhtuti toa üle õdusa roheka valgusega. Puhvetkapis leidus tihtipeale küpsiseid või komme, mis olid kohviserviiside taha heidetud. Kas siis peitu või niisama käest pandud. Vanaema ei keelanud Ella Ulrikesele kunagi midagi. Ella Ulrike oli vanaema lemmiklapselaps ja võis süüa head-paremat, palju tahtis. Klaasuste tagant vaatasid vastu tumedakaanelised juturaamatud. Vahel võttis Ella Ulrike mõne raamatu riiulist välja ja sirvis sealsamas püstijalu. Tema lemmik oli Fr. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, mida ta võis omal ajal lõpmatuseni lugeda. Ka raamatu illustratsioonid meeldisid talle. Need olid kõhedusttekitavalt meeliköitvad. Ella Ulrike uskus terve lapsepõlve, et dinosauruse mõõtu kuri Põhja konn on päriselt olemas. Kõik koolivaheajad veetis Ella Ulrike selles vaikses ja kargevõitu külalistetoas, kusagil mujal kui vanaema pool ta olla ei tahtnudki. Elu maal oli mõnus.

Ella Ulrikesele meeldib ka vanaisa tuba. Meeldib vaadata süsimusta kirjutuslauda, avada aeglaselt sahtleid. Vanaisa asjad olid hoopis teistsugused kui vanaema omad. Erinevad tööriistad ja põnevad pisividinad, mille täit otstarvetki ta ei teadnud. Mõni koltunud kiri Kanadast, mida auga alles hoiti.
Talu taga laiusid lahmakad viljapõllud ja heinamaad ning silmapiiril lookles kruusane maantee, millel Ella Ulrike tihti jalgrattaga sõitis. Õhtuhämaras meeldis Ella Ulrikesele seista vanaisa pimedas toas ja vaadata aknast kaugele teele. Talle meeldis üksisilmi jälgida, kuidas aeg-ajalt mõni harv auto möödus. Kaks öös siravat valgustäppi, mis silmapiiril pikkamisi pimedusse kadusid. Ikka Vinsost Põlva poole, vahel ka teises suunas. Siis tundis Ella Ulrike end iseäranis kaitstuna. Võõras maailm ei saanud teda siit, talu turvaliste seinte vahelt kätte. Palju hiljem, täiskasvanueas, avastas Ella Ulrike, et talle meeldib üsna sarnasel moel pulbitsevat elu kõrvaltvaatajana jälgida, ilma selles otseselt osalemata. Tänu oma visadusele ja sihikindlusele on Ella Ulrike nüüd see, kelle peos on nii mõnedki olulised võtmed, kuid ta ei salli endiselt rambivalgust. Ella Ulrike eelistab nüüdki seista märkamatuna varjus ja samas olla nähtamatu niiditõmbaja; isik, kes kindlakäeliselt kontrollib olukorda, nautides samal ajal teadmist oma mõjujõust.

Edasi rändab Ella Ulrike oma unenäos õuele ja seisab natuke aega keldrisuu ees. Keldrit Ella Ulrike lapsena kartis. Krutskeid täis tädipoeg rääkis, et ükskord olla nastik keldrilae alla roninud ja end keldrisse minejale kaela kukutanud. Sestap vaatas Ella Ulrike ikka alati enne keldrisseminekut hirmunult üles, ega jälle kusagil nastikut näha pole. Parema meelega hoidis ta tollal keldrist üldse eemale.
Nüüd aga seisab Ella Ulrike oma unenäos keldriläve ees ja vaatab selle pimedat sisemust kui midagi hingele iseäranis armast. Keldris hoidis vanaema moose ja talvekartuleid. Sügiseti oli keldrisuu ees suur kartulikuhil, mis enne varju alla talletamist sorteerimist tahtis.
Talutöödel polnud otsa ega äärt, aga Ella Ulrike oli siis alles laps ega teanud suurte asjatoimetustest ega eluvaevast midagi. Suuremaks sirgudes tuli muidugi nii kartulivõtul kui heinateo ajal täiskasvanu eest väljas olla, mullaseid ämbreid tassida ja kõrte kriipimisest hoolimata tolmkuiv hein lakapealsele laiali hanguda, kuni lõpuks sai varjualune räästatipuni heina täis ja heinamüüride vahel kõndimiseks jäi vaid kitsas põnev teerada.

Ella Ulrike kõnnib üle õue ja seisatab viivuks mõtlikult ka garaažiuste ees. Uks on puidust ja roostepruun, seda mäletab Ella Ulrike hästi. Ukseesine oli alati soe ja päikeseline, varakevaditi esimene koht, kust rohelised rohulibled oma uudishimulikud ninad välja pistsid. Vanaisa tegi vahel sepatööd ja jahtunud põletusanumas leidus tihtipeale sõrmi määrivat musta mahlakat sütt, millega oli nii tore garaažiustele joonistada. Ukse sisemised pooled olid Ella Ulrikese pilte tihedalt täis kritseldatud. Vahel kustutas keegi üht-teist maha või kulusid pildid ajaga iseenesest tuhmiks, aga sellest polnud midagi, siis sai jälle uuesti joonistada. Ella Ulrike arvas, et võib-olla saab temast tulevikus kunstnik, aga päris nii ei läinud. Hoopis kirjanik sai.

Ella Ulrike astub garaažist välja ja suleb korraks silmad. Isegi unenäos tabab teda õdus soojalaine. Ta tunneb ka lõhna – meelikõditavat lapsepõlvest tuttavat garaažilõhna – omapärast segu tööriistadest ja poolkuivanud värvidest, läbisegi põranda mullalõhna ja päikesepaistega. Ella Ulrike armastas sageli garaažis mängida ning erinevaid tööriistu käes hoida. Võimalik, et just seetõttu pole ta hilisemaski elus ühegi tööriista käsitsemisega hätta jäänud. Ta käed on kindlad ja osavad ning oskavad kõike täpselt samamoodi nagu vanaisagi kunagi. Ella Ulrike ei osta poest kunagi ühtegi valmiskardinat ega voodipesukomplekti, samuti ei tule tal pähegi kutsuda remondimeest vannitoa lage pahteldama või saunatreppi valama. Ta saab päris paljude töödega ise suurepäraselt hakkama, kuna on lapsest saati pealt näinud ja hiljem ka katsetanud, kuidas töötegemine käib. Vikatiga heina niitmise õppis ta näiteks puhtalt lõbu pärast selgeks ja niitis lammastele hea meelega pikka lopsakat heina.
Lõpuks läheb Ella Ulrike väravast välja ning vaatab talutee servas lösutavat suurt auguga kivi. Sellel kivil tavatses Ella Ulrike lapsena tihti istuda. Pärast vihma oli kivi sees olev lohk triiki vett täis. Selles oli tore mängusuppi keeta, pudistada maitseaineteks vette kõrreliste seemneid ja õistaimede kroonlehti. Ella Ulrike istuks nüüdki kivil hea meelega, tema unenäos on kivi sammaldunud ja päikesesoe, aga ta ei saa. Nimetu kurbus rõhub hinge. See kõik on Ella Ulrikese kadunud maailm, mida päriselt enam olemas ei ole. Maailm, mis eksisteerib ainult unenägudes ja mälestustes.

Ella Ulrike vaatab hoopis metsa suunas. Lapsena tundus mets hirmutav. Selline suur tume kuusemets, kus Ella Ulrikese arvates elasid kindla peale hundid. Päeval polnud vigagi, aga õhtuhämaras hakkas mets kuidagi iseenesest talule lähemale nihkuma. Seetõttu jooksis Ella Ulrike alati varakult väravaid sulgema, siis ei saanud hundid sisse. Kui õnnestus haak ruttu aasa lükata, oli jälle kindel ja hea tunne. Päeviti Ella Ulrike metsa eriti ei kartnud. Päeval oli üldse kõik teistmoodi. Taimed õitsesid ja lõhnasid, Ella Ulrike rändas mööda rohtunud teeradu, mille servades kasvas lõhnava müürina metskummeleid, kellukaid, oblikaid ja väriheina ning otsis looduse imesid, üle selle kõige siras kuum suvepäike. Vahel jooksis ta läbi rukkipõllu, kartmata rästikuid või puuke ning korjas enne taluni jõudmist suure kimbu rukkililli. Nende ergas taevakarva värv muudab Ella Ulrikese unenäogi eretavalt siniseks, nii et Ella Ulrike peab korraks unes silmi pilgutama. Kimbu andis ta linnatädile kaasa, sest palju seal kivimajade vahel ikka looduse ilu leidub.

Sügiselgi oli metsas tore. Niisked samblamättad olid täis tumepunaseid jõhvikaid, metsad seeni. Rabalaukad olid küll ohtlikud, aga kitsukesel libedal purdel, mis viis üle märja koha, oli kõditekitavalt põnev seista ja tõrvapruuni samblast vett jägida. Ja lilled! Villpeade valge meri, mis varasuviti alati lopsakalt õitses. Ella Ulrike tavatses villpäid jänkulilledeks kutsuda. Ta ei kartnud soo salalikku vetruvat pinnast, vaid hüppas muretult mättalt mättale ja noppis iga kord laugaste vahele sattudes kaasa suure peotäie. Vaasis hakkasid taimed küll kiiresti pudenema, aga Ella Ulrikesele meeldis väga õite villataoline kõditav pehmus. Hiljem leidis Ella Ulrike end eelistamas ainult pehmeid, nahka paitavaid kangaid, ajamata ealeski ühtegi koredat rõivaeset selga. Jänkuvilla puudutus püsib visalt meeles ja Ella Ulrike leiab end otsimast seda kõikjalt mujaltki. Isegi inimsuhetest. 

Lõpuks peab Ella Ulrike oma unenäost ärkama, kuigi üldse ei taha. Ärgates on alati pisut nukker ja raske tunne. Vanaema maja tume sügavus ja mõõtmatu kodune soojus püsib veel kaua peale ärkamist meeles ja käib terve hommikupooliku visalt kannul nagu kaotsi läinud armastus.

Raamat on saadaval nii Rahva Raamatus kui Apollos.
Väljaandja: Kirjastus Kentaur, 2019
Kaanekujundus: Margus Leibak
Fotod: erakogu

Valminud on ajakirja märtsilugu "Elu valu vangistuses"

Valminud on ajakirja märtsilugu "Elu valude vangistuses", millele panin punkti sellel nädalalõpul. Kujutage endale ette eksisteerimise viisi, milles pole peaaegu ühtegi valuvaba hetke. Kuidas see ajapikku võiks mõjutada mõtteviisi ja takkatipuks kogu elukvaliteeti.
Loo peategelane Neti on veendunud, et saatusel temaga häid plaane ei ole. Eluaeg on talle kätte jooksnud vaid kõige nigelamad kaardid ja see on ajapikku kinnistanud temas veendumuse, et paremat ta väärt ei olegi.

Neti tervis pole kiita, vana seljavigastus segab teinekord kõige tavalisemaidki igapäevatoimetusi tegemast, rääkimata mingisugusest täiel rinnal elamisest ja elu nautimisest. Suhe lihtsakoelise, alatasa näägutava ja napsilembese Üloga pole samuti kergete killast. Toetuse ja abi asemel jagub mehel enamasti vaid süüdistusi.
Neti neljakümne seitsmes sünnipäev kujuneb iseäranis nukraks. Naine tunneb end terve maailma poolt hüljatuna. Keegi ei helista ega pea meeles; elukaaslasel jätkub lahkust vaid kahe rääbaka nartsissiõie jagu ja noomida saab naine nagunii. Elu valude vangistuses pole lihtne, eriti veel siis, kui teine kannatajat poolt simulandiks peab, olles veendunud, et naine käib arstilkäikude asemel salaja hoopis linnas teise mehega kohtamas. Ainuke tugi Netile on ema, aga ka tema on isevärki puust, hoopis teistsugusest materjalist kui Neti. Mine tea, ehk ongi see hea.
Kas olukorrast on väljapääs, või ongi mõne inimese elu üksainus kannatus, sellest saab lugeda märtsikuus ajakirjast "Saatus&Saladused". 


Ema kõverdas halvakspanuga oma õhukesi värvitud huuli. Austajatest polnud tal kunagi puudus olnud ja nood olid teda eluaeg kätel kandnud. Netil oli kogu sellele meeletule populaarsusele vastu panna üksainuke kavaler, traktorist Ülo, ja seegi oli oma mõlkis südame tema ette porri pillanud mõtlematult ning purjuspäi. Tegu, mida mees tõenäoliselt õige varsti kahetsema hakkas. Aga veidral kombel polnud tal ka äraminekuga kiire.


Pilt: internet (favim.com)

Ilmumas on uus ajakirjalugu "Kõigest naabrinaine"

                                                                                                                                                                                                                                 

Veebruarikuu toob teieni uue suhteloo "Kõigest naabrinaine".

Kuidas taluda olukorda, kui teie kaasa ja naabrinaise vahel valitseb mingi seletamatu side, mida te kuidagi mõista ega samas hästi ka aktsepteerida ei suuda. Ehkki tegu olla väidetavalt vanade tuttavatega, heidab niinimetatud sõprussuhe naabrinaise Ivikaga sünget varju Raneli kooselule Darlega ja mürgitab päev päeva haaval vaikselt kuid visalt nende ühise elu rõõme.

Eeltutvustuseks väike katkend.

Päevakest paar valitses Raneli ja Darle vahel üksmeel, siis sai kodurahu jälle otsa. Ühelt pärastlõunaselt poeskäigult naastes põrkasid nad välisukse ees ootamatult Ivikaga kokku. Naise kõrval seisis heledapäine poisike, pisike punane mänguauto pihus.
„Oih, tere, Ranel!“ kukkus Ivika otsekohe flirtima. „Kohtusimegi just õigel ajal!“ Darlest libises üle põlglik pilk, kuid tervituse vääriliseks teda ei peetud.
Naabrinaise ümaratel põskedel läikis kalli jumestuskreemi õrn helk ja Darle pidi vastumeelselt ja isegi pisut kadedalt tõdema, et omal moel oli Ivika üpriski sarmikas naine. Pisut pontsakas küll, aga selle väikese vea korvas hoolitsetud ja maitsekas välimus. Tänagi kandis Ivika lõbusat retrolikku talvemantlit ja sellega suurepäraselt sobituvat baretti ning kalleid talvesaapaid, mis kõik kokku andsid talle julge, isikupärase ja huvitava väljanägemise.
 „Tõin maalt paar mööblitükki, äkki aitad üles tassida? Üks vana kummut on kole raske, kardan, et üksipäini ei saa ma sellega kuidagi hakkama.“
„Muidugi,“ oli Ranel otsekohe nõus.
„Ma loodan, et su proual pole selle vastu midagi,“ jätkas Ivika, andes sõnale „proua“ meelega mürgise kõrvalvarjundi.
„No mis tal selle vastu ikka olla saab,“ kostis Ranel oma naise eest.
„Tore lugu küll, paistab, et mina olen siin täiesti nähtamatu!“ nõelas Darle, haaras mehe käest poekoti ja pühkis pahaselt trepist üles, seljal Ivika söövitav pilk.
Ülejäänuil ei paistnud asjade tassimisega mingit kiiret olevat, nagu Darle köögiaknast välja vaadates peagi veendus. Juttu jätkus kauemaks. Alles hulga aja pärast suundus mees naise auto järelkäru juurde ja õngitses sealt nagu muuseas välja kaks taburetti. Mingit kobakat kummutit ei paistnud kärus olevatki. Ivika õgis tema kaasat oma jääsiniste silmadega, noogutas iga Raneli öeldud lausejupi peale ja koos kadusid nad trepikotta. Poisike lentsis neil sabas, mängitades õhus oma tillukest lelu, mis paistis olevat kogu tema maailm. 

Täispikk lugu ilmub veebruarikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".
Pilt: internet

Katkend minu uuest lasteraamatust "Panter Pauli pole olemas"

Lamantiin Lonni

Oma armsast uuest lasteraamatust olen ma kirjutanud oma blogis seni kahetsusväärselt vähe. Mulle on alati meeldinud veealune maailm ja selle asukatest on raamatus päris mitu juttu.
Raamatututvustuseks toon siinkohal ära katkendi. 

Käimas on Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt korraldatud laste lemmikraamatu konkurss, kus saab hääletada ka minu lõbusa ja õpetliku loomaraamatu poolt. 

LAMANTIIN LONNI OTSIB INTERNETISÕPRU

Lamantiin Lonni oli Aafrika vetes uus ega tundnud kedagi. Kuna ta oli loomult väga vaikne ja tasane, ei läinud tal sõpruse sobitamine lihtsalt. Aidanud emal asjad kastidest välja tõsta ja lahti pakkida, jäi ta huviga ringi vaatama. Uus elamine oli muidugi vägev – iga klaasseina taga loksus sügavsinine merevesi, tihedate kardinatena õõtsusid edasi-tagasi kõikvõimalikud veetaimed ja kirevate parvedena möödus palju erisuguseid kalu.
„Nii uhket kodu pole meil varem olnud!” rõõmustas lamantiin Lonni.
Ta käis toast tuppa ja imetles vaadet.
„See on tõsi,” naeratas ema. „Isa sai ametikõrgendust ja seepärast saame seda endale lubada.”
Õhtuti jättis Lonni põlema maheda väikese lambikese ja vaatas selle valgel väljas ujuvaid elukaid igatseval pilgul. Kodu oli küll tore, aga üksi oli siiski igav.
„Sa võiksid minna välja ja tutvuda ümberkaudsete veeloomadega,” pakkus ema.
„Kuhu minusugune paks merilehmake ikka läheb,” vastas Lonni ega söandanud ennast kellelegi tutvustada.
Ema ainult naeris ja vangutas pead. Ta ise oli veel matsakam kui Lonni ega teinud sellest mingit numbrit. Isagi armastas teda sellisena väga, järelikult oli kõik hästi.
Järgmisel õhtul küpses lamantiin Lonni peas väärt plaan.
„Kust mujalt siis uusi tutvusi leida kui internetist,” ümises ta ja tõmbas enda ette sülearvuti, mille oli äsja kingiks saanud. See oli ilus ja kallis ning Lonni hoidis seda hoolega nagu kõiki teisigi asju. Ta otsis üles koha, kus veeolevused omavahel suhtlesid, tegi endale konto ja jäi põnevusega jälgima. Portaali külastajateks oli palju ilusaid kalu, üks erilisem ja kaunim kui teine. Lonni leidis palju pilte kaheksajalgadest, krabidest, krevettidest, korallidest, merisiilikutest, delfiinidest ja isegi paarist vaalast, kellel olid põnevad hobid.
Ma olen alati teadnud, et vaalad on targad, mõtles ta, kuid suhtlema ta nendega igaks juhuks siiski ei hakanud.
„Küll siin on palju rahvast,” rõõmustas lamantiin Lonni. „Pole vaja õue minnagi, kogu seltskond istub internetis!”
Kõige rohkem meeldis lamantiin Lonnile meduus Milvi, kes väitis, et ta oskab klaverit mängida. Peale selle nägi ta välja väga ilus ja õhuline, nagu tõeline veeprintsess.
Arvuti teel on hea suhelda ja samas peidus olla, mõtles Lonni. Ega keegi ei pea ju teadma, et ma näen välja nagu paks hall sardell!
Õige pea hakkas temaga kirjutama üks merisiilik. Lamantiin Lonnil oli selle üle hea meel ja ta tippis õhinal vastu. Peagi aga selgus, et siilik on üsna rumal ega teadnud ilmaasjadest midagi. Talle meeldis muudkui liiva süüa ja millestki muust ta rääkida ei osanudki. Lonnil hakkas igav.
Kirjutan õige ise meduus Milvile, turgatas lamantiin Lonnile pähe hea mõte. See oli natuke hirmutav ettevõtmine, sest kuidas kirjutada võõrale, kes sulle väga meeldib? Äkki peaksin ütlema enda kohta midagi head? Kui ma väidan, et olen huvitav ja sõbralik, siis tahab ta kindlasti minuga suhelda.
Aga mida kirjutada? Mu nina on paks ja karvane? Ei, see ei sobi. Ma olen suur ja kohmakas? Kindlasti mitte. Mu nahk on krobeline ja kortsus? Ei. Mu hääl meenutab nuuksumist? Noh, see on veel imelikum. Äkki Milvi arvab, et ma nutan kogu aeg?
Lõpuks kirjutas ta lihtsalt: „Tere, meduus Milvi. Mina olen lamantiin Lonni. Ma elan koos ema ja isaga suures klaasist majas ja ma sooviksin sinuga tuttavaks saada. Sa oled väga ilus,” ja saatis kirja ära.
Ei läinudki palju aega, kui meduus talle vastas. Ta kirjutas ainult: „Tere, mina olen Milvi,” aga Lonni rõõmustas selle vähesegi üle väga.
Sellest õhtust peale polnud lamantiin Lonnil enam igav. Ta suhtles Milviga tihti ja see oli põnev. Meduus Milvi tundus tark ja huvitav, võib-olla isegi huvitavam, kui see vaal, kes tahtis kosmonaudiks hakata.
„Kas me võiksime kokku saada?” küsis Lonni ühel päeval.
Millegipärast meduus Milvi eriti ei tahtnud, vaid puikles vastu, aga õnneks jäi lõpuks siiski nõusse.
Lonni tegi end kohtumise jaoks nii ilusaks kui oskas. Ta pani kaela peene siidsalli, tilgutas nina peale piisakese ema kallist lõhnaõli ja lootis, et merevesi seda minema ei uhu. Hing täis elevust, ujus ta kokkulepitud kohta. Seal aga ei olnud kedagi. Lamantiin Lonni ootas ja ootas ning pidi juba pettunult lahkuma, kui märkas kivi varjus konutamas vana koledavõitu kaheksajalga.
„Tere päevast,” ütles lamantiin Lonni viisakalt. „Ega sa juhuslikult ei ole siin kusagil ühte ilusat meduusi näinud? Tema nimi on Milvi.”
„Mina olengi meduus Milvi,” kihistas kole kaheksajalg naerda, hambutu suu pärani.
„Pole võimalik!” ehmus lamantiin Lonni. „Ma tean väga hästi, milline meduus välja näeb. Sina pole üldse tema moodi.”
„Ei ole jah,” nõustus kaheksajalg. „Aga Milvi olen ma küll. Vähemasti internetis. Minu pärisnimi on Kaarel.”
„Kas ma kirjutasin siis kogu aeg hoopis sinuga?” kogeles lamantiin Lonni.
„Minuga jah,” mugistas kaheksajalg Kaarel naerda ja keerutas ühte oma napalist jalga. „Ma võin sulle isegi klaverit mängida.”
„Aitäh, aga ma lähen parem tagasi koju,” ütles pettunud lamantiin Lonni.
Pärast seda juhtumit ei puutunud lamantiin Lonni mitu päeva arvutit. Ta sättis hoopis plaate riiulisse, aitas emal uusi kardinaid ette panna ja vaatas televiisorit. Kuid varsti hakkas igavus teda taas kimbutama. Ühel õhtul, kui see eriti suureks muutus, tõmbas ta jälle arvuti sülle ja otsustas tuttava koha üle vaadata.
Lonni oli jõudnud veeloomade portaalis vaid natuke aega olla, kui keegi teda kõnetas.
„Tere, mina olen krevett Konrad,” ilmus ekraanile kiri.
Usun ma jah, mõtles lamantiin Lonni, kes oli korra juba petta saanud ja seetõttu ettevaatlikum. Kuid krevett tundus meeldiv ja rahulik ning pikapeale said nad jutule.
Mis siis, kui ta on tegelikult näiteks hoopis vaal Villem, mõtles lamantiin Lonni. Kohtuma ma temaga igatahes enam ei lähe.
Jutustada oli õnneks tore ja nad leppisid kokku, et räägivad mõnel õhtul veel.
„Kus sa elad?” küsis ühel õhtul krevett Konrad.
„Suures klaasist majas,” vastas lamantiin Lonni. „Meie kodul on kõik seinad läbipaistvad, kas tead. Õhtuti on väga ilus vaadata, kuidas meri tasakesi maja ümber loksub.”
Ka krevett Konradi arvates oli see väga äge. 

Mis edasi sai, sellest loe minu uuest lasteraamatust "Panter Pauli pole olemas" (Helios, 2019). Raamat on saadaval nii Rahva Raamatu kui ka Apollo müügiketis, niisamuti soodsa hinnaga kirjastuses Helios. Illustratsioonid on loonud Andres Kuura. 

Kas Panter Paul on siis päriselt olemas või ei?

Aafrika on värviline!

Lõbus lastelugu: tüügassiga Timmu hakkab modelliks!

Minu loomingu ülevaade Vaapo Vaheri kogumikus "Hiiumaa kirjanduse lugu"

Ilmunud on mahukas kaheosaline esseede ja uurimuste kogumik "Hiiumaa kirjanduse lugu", mille teises osas on ka minu loomingust üllatavalt pikk kokkuvõte. Eks ennast kusagilt sealt, kust leida ei oskakski, oli muidugi natuke ootamatu, aga faktiline täpsus loomingu osas on meeldiv. 

Olen Vaapole tänulik sõnade eest "Kiiri Saare produktiivsus on olnud silmapaistev, tosinkonna aastaga on ta avaldanud neliteist raamatut" (Vaapo Vaher "Hiiumaa kirjanduse lugu" lk. 832). Tõsi, raamatu ilmumise ajaks olin juba kuueteistkümne ilukirjandusteose autor.Isegi mu armsast ja ainsast luulekogust "Võillelein", mida jõudis müüki ja raamatukogudesse ainult valitud arv eksemplare, kuna see on ainuke teos, mille väljaandmist ma ise rahastasin ja raamat oli mõeldud eelkõige kinkimiseks, on sutsuke juttu ja seega kultuuriloos ära mainimist ning talletamist leidnud. Kogumik koondab endasse aastatetaguse väga isikliku hingevalu ja seda professionaalse kriitika vaatevälja tuua polekski ehk olnud kuigivõrd sobilik. Mul läks päris palju aega, et selle mõttega harjuda, samamoodi, nagu üleüldse harjuda kogu ülejäänud arvustusega. Vaapo ilmselgelt ei ole mu loomingu sihtgrupp, nagu seda ei ole enamik meestest. Mu raamatud pole neile mõeldudki. Teadlikult jäljendanud pole ma kunagi ühtegi autorit ega tema teost, küll aga saanud loetust inspiratsiooni, mis on kirjandusmaailmas täiesti tavapärane nähe. 

Kui me võtame poeriiulilt parfüümi, mis meile ei meeldi, on juhusena väga harv, kui keegi sellest oma raamatus kirjutada otsustab, pühendades sellele lausa mitu lehekülge. Niisamuti pole meil näiteks tavaks mõnitada käsitööpoes rippuvaid kauneid kampsuneid, millesse kuduja on kogu oma hinge ja värvirõõmu pannud, aga mille toonid või lõige vaatajale mingil põhjusel ei sobi. Kummaline on tõik, et loomingu puhul justkui on inimesel loomulik, lausa sünnipärane õigus oma arvamust nii otsekoheselt ja suisa pahatahtlikult väljendada. Ma polegi kunagi aru saanud, miks see nii on. Eestlane on julm ja kurb, et seda on oma saare inimene. Pärast loetut oli mul väga poriga määrida saanu tunne. Õnneks on see kõik vaid ühe inimese arvamus. Olen lasknud mööda minna ajal, et kirja pandusse pisut pehmemalt suhtuda. Küllap on oluline olla tänulik. Mille eest, küllap ma sellegi jõuan lõpuks välja mõeldud. 

Olen kogu südamest armastanud seda, mida olen teinud ja mingil eluetapil on see kõik olnud mulle vajalik hingeliseks kasvamiseks. Ma ei väida, et kui peaksin alles nüüd oma loometeed alustama, selle inimesena, kes ma praegu olen, teeksin kõike täpselt samamoodi. Et alustaksin intelligentsemat laadi naistekaga, kirjutaksin mõned ulmelood, mõned päris sisutihedad lasteraamatud ja liiguks tasaste sammude kaupa inimhingede keerdkäikudesse sukeldumise ning naudinguga nende lahtiharutamise poole. Kindlasti mitte. Vahepealne aeg on vorminud mind hoopis teistsuguseks persooniks. Mis olnud, see olnud. Õnnelik aeg ja meeldiva tähelepanu aeg. Toreda tagasiside aeg ja niisamuti mõistmise aeg, et läbi eneseteostuse on täiesti võimalik teenida.
Tõsi, hiiumaa-ainelist on mu loomingus vähe, kuid ega ma polegi seda senini kuidagi oluliseks pidanud, pole ma ju sünnipäraselt hiidlane. Tõik, et mind ilukirjanduse viljelejana hiiumaa-ainelisse raamatusse pandi, on käesoleva raamatu autori enda otsus. Siiski, Hiiumaa on mulle koduks juba palju aastaid ja ma ei välista, nagu ei võiks seda saart mu loomingusse edaspidi rohkem sattuda, küllap võiksin sellele eespidi rohkem tähelepanu pöörata. Sest hingele armast leidub siin minu jaoks tõepoolest igapäevaselt küllaldaselt ja mulle väga sobib väikelinnaelu. Oleksin eeldanud, et autor enne teose trükki saatmist minuga seonduva avaldatava elementaarse ja hea tava kohaselt minuga läbi arutaks, mida aga ei juhtunud. Mis kõik räägib üht-teist ka enda eest. 

Katkend ajakirja jaanuariloost "Tööle eksmehe alluvusse"

Orman tahtis teda tagasi. Mitte küll kaasana, vaid alluvana, aga võib-olla tegi see lõppeks ühe ja sama välja. Ursula ei teadnud, mida asjast arvata. Palk meelitas, Orman ise aga mitte. Mees tekitas temas vastumeelsust nagu alati. 

„Saame kõigepealt kokku, räägime,“ otsustas Ursula lõpuks, soovimata sülle langenud pakkumist ka niisama kergekäeliselt kõrvale lükata.
„Minugipoolest,“ oli mees asjaga päri.
Orman oli vahepeal asutuse tegevdirektoriks saanud. Ega see Ursulat ei üllatanudki. Mees oli alati ambitsioonikas olnud. Ja haritud. Eelistades rääkida asjadest, mis Ursulale une peale ajasid. Majandus oli tema jaoks surmigav ja ta ei suutnud mõista, kuidas sellest võis sedavõrd entusiastlikult jahuda, nagu mees seda tegi.
Orman veeres ette uhiuue musta maasturiga, mis rääkis selget keelt muretust elujärjest. Tervitus oli soe ja samas mittemidagiütlev. Mehe tihedad turris juuksed olid mööda lennanud aastate jooksul päris halliks tõmbunud, aga tal oligi sellele kummaline varajane kalduvus.
„Kena sind näha. Tule, ma näitan sulle maja,“ haaras Orman kohe ohjad. Temast hoovas meeldivat maskuliinset parfüümilõhna. See oli midagi uut. Nende kooselu ajal ei lõhnastanud Orman end kunagi.
Ursula lasi end kaasa talutada ja kõndis pisut vastumeelselt ruumides ringi. Maja nagu maja ikka. Isikupäratud kontoriruumid, vahakarva seinad ja heledad ribirulood, siin-seal mõni roheline taimeke värvilaiguks. Mugav puhkenurk uue läikiva kohvimasinaga, kallid nahkdiivanid ja kaasaegne bürootehnika. Vaikne ja puhas. Kõik vajalik olemas ning enamgi veel.
„Kohvi? Teed?“ oli Orman külalislahke.
„Mmm… jah, ükskõik,“ pillas Ursula ja vahtis hiigelsuurt valget õunalogoga kuvarit, mille ta pidi asjaga päri jäämise korral enda käsutusse saama. Töölaud oli klaasist, ilus ja modernne, iga kontoritöötaja unistus. Asjaolu, mis naisele vastukarva käis, oli see, et tema eeldatav töökoht asus täpselt Ormani kabineti kõrval, mis tõotas bossiga igapäevast tihedat lävimist. Ursula oli ette kujutanud, et sellise suure asutuse puhul põrkavad nad mehega heal juhul korra nädalas kokku, kui sedagi. Selle oleks ta ehk isegi välja kannatanud, aga paistis, et nii hõlpsalt ta ei pääse. Orman otsis endale käepikendust. Ja kes teab, mida veel.
„Et siis kumba?“ naeratas mees.
„Teed,“ lausus Ursula, mõtted endiselt mujal.
Orman otsis teepuru välja ja asus köögipoolel askeldama. Ursula jälgis teda silmanurgast, suutmata muiet alla suruda. Mõnes mõttes polnud mees üldse muutunud. Koguka soliidse oleku ja asjalikkuse maski taga peitus endiselt isekas laps, kes arvas, et talle on kõik lubatud. Isegi püksirihma pannalt polnud mees vahepeal õppinud korralikult otseks sättima, ikka seisis see kuidagi imelikult viltu. Asjaolu, mis Ursulat alati ärritas.
„Ongi valmis, istume korraks,“ teatas Orman ja viskus mugavasse tugitooli. Ursula sättis end ettevaatlikult diivaniservale.
„Su juuksed on teistmoodi,“ nentis mees.
Ursula libistas sõrmedega läbi oma sirgete liivakarva kahlude. „Lasin värvida.“
„Muidu oled ikka sama kenake. Pisut lopsakam ehk. Sobib sulle.“
Naine taipas häiritult, et mehe pilk oli peatunud tema büstil ja küsis kähku: „Kuidas su perel läheb?“
„Hästi, ma arvan.“
„Sa arvad?“ üllatus Ursula. „Mida see peaks tähendama?“
„See tähendab, et lapsed elavad emaga,“ kostis Orman rahulikult.
„Olete lahus? Ma ei teadnudki.“
„Mitte päris,“ nentis mees. „Aeg-ajalt käin neid vaatamas. Mulle meeldib sõltumatus.“
Ja endiselt need matsakad suurerinnalised rumalad tüdrukud, keda sul oli tavaks taga ajada, tahtis Ursula lisada, kuigi jättis ütlemata. Ormanil oli alati olnud halb maitse. Plikadel polnud ei tegu ega nägu, mõistusest rääkimata. Ära rääkida seevastu lasid nad end meeleldi.
„Kuidas siis jääb? On sind esmaspäeval oodata? Paremat palka ei paku sulle keegi, selles võid kindel olla.“
Ursula viskas uuesti pilgu ümbrusele. Kõik nägi välja täpipealt nagu nende suhegi – pealtnäha laitmatu, aga ei toiminud sellegipoolest.
„Et peaksin sinu kirjavigu parandama?“
„Mitte päris. Sinu peamine tööülesanne oleks dokumentatsioonil silma peal hoidmine, et kõik oleks korrektselt vormistatud ja keeleliselt tipp-topp. Midagi sellist sa ju teed?“
Ormani arusaam ajakirjanikutööst oli Ursulale peaaegu solvav. Talle meeldis tema enda kitsas töönurgake ja kolleegide sõbralik tögamine. Lehetoimetus oli talle nagu teine kodu, mille energeetikat Ursula suurepäraselt mõistis, olles selle loomulik igapäevane osake. Hea tööõhkkond oli Ursulale oluline. Kas see valitseks ka Ormani alluvuses, selles oli naine üha vähem kindel. Õhus heljus midagi jäika, paindumatut ja rõõmutut. See oli imbunud seintesse ja kallisse büroomööblisse. Ilmeksimatu veendumus, et ta ei kuulu oma olemuselt siia, tõsiste, asjalike ja igavate äriinimeste maailma.
Orman mõistis naise kõhklust ja keelitas: „See on just täpipealt see, mida sa alati teha oled tahtnud.“
Naine vahtis meest, pilgus tumm hämmeldus. Tõde oli see, et Orman polnud kunagi teadnud, mida Ursula tegelikult tahab, vajab või ootab. Puhevil kesta alt joonistus üha selgemini välja jäärapäine memmepoeg, kes arvas endal kõiges õiguse olevat. Isegi selles osas, mida teised tahta või vajada võisid.
„Tumesinine sobib sulle,“ oli kõik, mida ta lõpuks öelda oskas.
Orman vahtis juhmilt oma päevasärki.
„Kes sul neid triigib, kui sa naisega koos ei ela? Või eeldad, et ka see käib minu töökohustuste hulka?“
Mees põrnitses teda läbitungimatu pilguga. „Ma ei eelda midagi, Ursula, aga mul on hea meel, et sa oled siin.“
„Ja sellegipoolest ei taipa sa isegi huvi tunda, kuidas mul läheb?“
„Ma ju tean, kuidas sul läheb,“ muigas mees. „Ajakirjaniku elu on nii või naa avalik.“
„Niipaljukest võiksid siiski teada, et ma ei kirjuta enda eraelust,“ nähvas Ursula.
„Ole mureta, ma tean täpipealt nii palju nagu vaja. Ka seda, et sul on hädasti tarvis paremat palka, kui sulle ja su kolleegidest tindinäppudele makstakse. Naljanumber see ajakirjanike töötasu.“
„Ja sa arvad, et raha eest saab mind ära osta?“
„Minu teada pole sul raha vastu kunagi midagi olnud. Eks sa selle pärast minuga omal ajal koos elama hakkasidki, kas pole? Aga mina armastasin sind, Urri.“

Täispikk lugu ootab lugema ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarinumbris.

Ilmunud on ajakirja jaanuarilugu "Tööle eksmehe alluvusse"

Uus aasta on käes, vihmane, tuuline, tormituuled vuhisevad üle maja. Ja nii päevast päeva. Maa ja taevas on ühtlaselt hall, nagu "Tõe ja õiguse" kõige süngemates stseenides. Aga eks seegi ole omamoodi kodune ja armas. Selline ebamäärane aastaaeg. Täpselt nagu oleminegi. Hall ja piiratud nähtavusega, seda nii mitmeski mõttes. Merevesi on raudkülm ja sopakarva, korraks tekkis kiusatus jalgupidi sees käia, mis oli kehale paras šokk, hoolimata mõningasest karastatusest. Aga olen kade küll, vaadates, kuidas talisuplejad reipalt kümblevad ja ilma kiidavad. Paras rannahooaeg veel, eks. Pole jääd ega midagi. Küllap see kõik ole kättevõtmise asi, nagu enamasti elus ikka. Kui vaid indu on. 

Uudses kuues ajakiri ka siis müügil olemas, kenasti värviline ja minu suhtejutt, mis pidi algse prognoosi kohaselt ilmuma detsembris, on nüüd mõningaste vangerduste tulemusena jaanuarikuu jooksul lugemisjärge ootamas. Lugu ise on minevikusügavusest välja kaevatud mälestus, tõsi, seda küll vaid osaliselt. Eksi alluvusse pole ma ise kunagi tööle läinud, küll aga on prototüübid võetud elust enesest, mõningate ilukirjanduslike täienduste ja liialdusetega mõistagi. Suured heledad ruumid, täis modernset kontoritehnikat, paljulubav palk ja eksi iseteadev naeratus. Kas läheksite õnge?

Uue aasta esimesed hetked

Siis, kui lihtsalt peab roosa olema...

Ka kodutaevas on temaatiliselt roosa

Ilus vaikne õhtu - tuleks terve aasta selline!

Loojang läbi metsviinapuuväätide