Minu loomingu ülevaade Vaapo Vaheri kogumikus "Hiiumaa kirjanduse lugu"

Ilmunud on mahukas kaheosaline esseede ja uurimuste kogumik "Hiiumaa kirjanduse lugu", mille teises osas on ka minu loomingust üllatavalt pikk kokkuvõte. Eks ennast kusagilt sealt, kust leida ei oskakski, oli muidugi natuke ootamatu, aga faktiline täpsus loomingu osas on meeldiv. 

Olen Vaapole tänulik sõnade eest "Kiiri Saare produktiivsus on olnud silmapaistev, tosinkonna aastaga on ta avaldanud neliteist raamatut" (Vaapo Vaher "Hiiumaa kirjanduse lugu" lk. 832). Tõsi, raamatu ilmumise ajaks olin juba kuueteistkümne ilukirjandusteose autor.Isegi mu armsast ja ainsast luulekogust "Võillelein", mida jõudis müüki ja raamatukogudesse ainult valitud arv eksemplare, kuna see on ainuke teos, mille väljaandmist ma ise rahastasin ja raamat oli mõeldud eelkõige kinkimiseks, on sutsuke juttu ja seega kultuuriloos ära mainimist ning talletamist leidnud. Kogumik koondab endasse aastatetaguse väga isikliku hingevalu ja seda professionaalse kriitika vaatevälja tuua polekski ehk olnud kuigivõrd sobilik. Mul läks päris palju aega, et selle mõttega harjuda, samamoodi, nagu üleüldse harjuda kogu ülejäänud arvustusega. Vaapo ilmselgelt ei ole mu loomingu sihtgrupp, nagu seda ei ole enamik meestest. Mu raamatud pole neile mõeldudki. Teadlikult jäljendanud pole ma kunagi ühtegi autorit ega tema teost, küll aga saanud loetust inspiratsiooni, mis on kirjandusmaailmas täiesti tavapärane nähe. 

Kui me võtame poeriiulilt parfüümi, mis meile ei meeldi, on juhusena väga harv, kui keegi sellest oma raamatus kirjutada otsustab, pühendades sellele lausa mitu lehekülge. Niisamuti pole meil näiteks tavaks mõnitada käsitööpoes rippuvaid kauneid kampsuneid, millesse kuduja on kogu oma hinge ja värvirõõmu pannud, aga mille toonid või lõige vaatajale mingil põhjusel ei sobi. Kummaline on tõik, et loomingu puhul justkui on inimesel loomulik, lausa sünnipärane õigus oma arvamust nii otsekoheselt ja suisa pahatahtlikult väljendada. Ma polegi kunagi aru saanud, miks see nii on. Eestlane on julm ja kurb, et seda on oma saare inimene. Pärast loetut oli mul väga poriga määrida saanu tunne. Õnneks on see kõik vaid ühe inimese arvamus. Olen lasknud mööda minna ajal, et kirja pandusse pisut pehmemalt suhtuda. Küllap on oluline olla tänulik. Mille eest, küllap ma sellegi jõuan lõpuks välja mõeldud. 

Olen kogu südamest armastanud seda, mida olen teinud ja mingil eluetapil on see kõik olnud mulle vajalik hingeliseks kasvamiseks. Ma ei väida, et kui peaksin alles nüüd oma loometeed alustama, selle inimesena, kes ma praegu olen, teeksin kõike täpselt samamoodi. Et alustaksin intelligentsemat laadi naistekaga, kirjutaksin mõned ulmelood, mõned päris sisutihedad lasteraamatud ja liiguks tasaste sammude kaupa inimhingede keerdkäikudesse sukeldumise ning naudinguga nende lahtiharutamise poole. Kindlasti mitte. Vahepealne aeg on vorminud mind hoopis teistsuguseks persooniks. Mis olnud, see olnud. Õnnelik aeg ja meeldiva tähelepanu aeg. Toreda tagasiside aeg ja niisamuti mõistmise aeg, et läbi eneseteostuse on täiesti võimalik teenida.
Tõsi, hiiumaa-ainelist on mu loomingus vähe, kuid ega ma polegi seda senini kuidagi oluliseks pidanud, pole ma ju sünnipäraselt hiidlane. Tõik, et mind ilukirjanduse viljelejana hiiumaa-ainelisse raamatusse pandi, on käesoleva raamatu autori enda otsus. Siiski, Hiiumaa on mulle koduks juba palju aastaid ja ma ei välista, nagu ei võiks seda saart mu loomingusse edaspidi rohkem sattuda, küllap võiksin sellele eespidi rohkem tähelepanu pöörata. Sest hingele armast leidub siin minu jaoks tõepoolest igapäevaselt küllaldaselt ja mulle väga sobib väikelinnaelu. Oleksin eeldanud, et autor enne teose trükki saatmist minuga seonduva avaldatava elementaarse ja hea tava kohaselt minuga läbi arutaks, mida aga ei juhtunud. Mis kõik räägib üht-teist ka enda eest.