Katkend minu uuest lasteraamatust "Panter Pauli pole olemas"

Lamantiin Lonni

Oma armsast uuest lasteraamatust olen ma kirjutanud oma blogis seni kahetsusväärselt vähe. Mulle on alati meeldinud veealune maailm ja selle asukatest on raamatus päris mitu juttu.
Raamatututvustuseks toon siinkohal ära katkendi. 

Käimas on Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt korraldatud laste lemmikraamatu konkurss, kus saab hääletada ka minu lõbusa ja õpetliku loomaraamatu poolt. 

LAMANTIIN LONNI OTSIB INTERNETISÕPRU

Lamantiin Lonni oli Aafrika vetes uus ega tundnud kedagi. Kuna ta oli loomult väga vaikne ja tasane, ei läinud tal sõpruse sobitamine lihtsalt. Aidanud emal asjad kastidest välja tõsta ja lahti pakkida, jäi ta huviga ringi vaatama. Uus elamine oli muidugi vägev – iga klaasseina taga loksus sügavsinine merevesi, tihedate kardinatena õõtsusid edasi-tagasi kõikvõimalikud veetaimed ja kirevate parvedena möödus palju erisuguseid kalu.
„Nii uhket kodu pole meil varem olnud!” rõõmustas lamantiin Lonni.
Ta käis toast tuppa ja imetles vaadet.
„See on tõsi,” naeratas ema. „Isa sai ametikõrgendust ja seepärast saame seda endale lubada.”
Õhtuti jättis Lonni põlema maheda väikese lambikese ja vaatas selle valgel väljas ujuvaid elukaid igatseval pilgul. Kodu oli küll tore, aga üksi oli siiski igav.
„Sa võiksid minna välja ja tutvuda ümberkaudsete veeloomadega,” pakkus ema.
„Kuhu minusugune paks merilehmake ikka läheb,” vastas Lonni ega söandanud ennast kellelegi tutvustada.
Ema ainult naeris ja vangutas pead. Ta ise oli veel matsakam kui Lonni ega teinud sellest mingit numbrit. Isagi armastas teda sellisena väga, järelikult oli kõik hästi.
Järgmisel õhtul küpses lamantiin Lonni peas väärt plaan.
„Kust mujalt siis uusi tutvusi leida kui internetist,” ümises ta ja tõmbas enda ette sülearvuti, mille oli äsja kingiks saanud. See oli ilus ja kallis ning Lonni hoidis seda hoolega nagu kõiki teisigi asju. Ta otsis üles koha, kus veeolevused omavahel suhtlesid, tegi endale konto ja jäi põnevusega jälgima. Portaali külastajateks oli palju ilusaid kalu, üks erilisem ja kaunim kui teine. Lonni leidis palju pilte kaheksajalgadest, krabidest, krevettidest, korallidest, merisiilikutest, delfiinidest ja isegi paarist vaalast, kellel olid põnevad hobid.
Ma olen alati teadnud, et vaalad on targad, mõtles ta, kuid suhtlema ta nendega igaks juhuks siiski ei hakanud.
„Küll siin on palju rahvast,” rõõmustas lamantiin Lonni. „Pole vaja õue minnagi, kogu seltskond istub internetis!”
Kõige rohkem meeldis lamantiin Lonnile meduus Milvi, kes väitis, et ta oskab klaverit mängida. Peale selle nägi ta välja väga ilus ja õhuline, nagu tõeline veeprintsess.
Arvuti teel on hea suhelda ja samas peidus olla, mõtles Lonni. Ega keegi ei pea ju teadma, et ma näen välja nagu paks hall sardell!
Õige pea hakkas temaga kirjutama üks merisiilik. Lamantiin Lonnil oli selle üle hea meel ja ta tippis õhinal vastu. Peagi aga selgus, et siilik on üsna rumal ega teadnud ilmaasjadest midagi. Talle meeldis muudkui liiva süüa ja millestki muust ta rääkida ei osanudki. Lonnil hakkas igav.
Kirjutan õige ise meduus Milvile, turgatas lamantiin Lonnile pähe hea mõte. See oli natuke hirmutav ettevõtmine, sest kuidas kirjutada võõrale, kes sulle väga meeldib? Äkki peaksin ütlema enda kohta midagi head? Kui ma väidan, et olen huvitav ja sõbralik, siis tahab ta kindlasti minuga suhelda.
Aga mida kirjutada? Mu nina on paks ja karvane? Ei, see ei sobi. Ma olen suur ja kohmakas? Kindlasti mitte. Mu nahk on krobeline ja kortsus? Ei. Mu hääl meenutab nuuksumist? Noh, see on veel imelikum. Äkki Milvi arvab, et ma nutan kogu aeg?
Lõpuks kirjutas ta lihtsalt: „Tere, meduus Milvi. Mina olen lamantiin Lonni. Ma elan koos ema ja isaga suures klaasist majas ja ma sooviksin sinuga tuttavaks saada. Sa oled väga ilus,” ja saatis kirja ära.
Ei läinudki palju aega, kui meduus talle vastas. Ta kirjutas ainult: „Tere, mina olen Milvi,” aga Lonni rõõmustas selle vähesegi üle väga.
Sellest õhtust peale polnud lamantiin Lonnil enam igav. Ta suhtles Milviga tihti ja see oli põnev. Meduus Milvi tundus tark ja huvitav, võib-olla isegi huvitavam, kui see vaal, kes tahtis kosmonaudiks hakata.
„Kas me võiksime kokku saada?” küsis Lonni ühel päeval.
Millegipärast meduus Milvi eriti ei tahtnud, vaid puikles vastu, aga õnneks jäi lõpuks siiski nõusse.
Lonni tegi end kohtumise jaoks nii ilusaks kui oskas. Ta pani kaela peene siidsalli, tilgutas nina peale piisakese ema kallist lõhnaõli ja lootis, et merevesi seda minema ei uhu. Hing täis elevust, ujus ta kokkulepitud kohta. Seal aga ei olnud kedagi. Lamantiin Lonni ootas ja ootas ning pidi juba pettunult lahkuma, kui märkas kivi varjus konutamas vana koledavõitu kaheksajalga.
„Tere päevast,” ütles lamantiin Lonni viisakalt. „Ega sa juhuslikult ei ole siin kusagil ühte ilusat meduusi näinud? Tema nimi on Milvi.”
„Mina olengi meduus Milvi,” kihistas kole kaheksajalg naerda, hambutu suu pärani.
„Pole võimalik!” ehmus lamantiin Lonni. „Ma tean väga hästi, milline meduus välja näeb. Sina pole üldse tema moodi.”
„Ei ole jah,” nõustus kaheksajalg. „Aga Milvi olen ma küll. Vähemasti internetis. Minu pärisnimi on Kaarel.”
„Kas ma kirjutasin siis kogu aeg hoopis sinuga?” kogeles lamantiin Lonni.
„Minuga jah,” mugistas kaheksajalg Kaarel naerda ja keerutas ühte oma napalist jalga. „Ma võin sulle isegi klaverit mängida.”
„Aitäh, aga ma lähen parem tagasi koju,” ütles pettunud lamantiin Lonni.
Pärast seda juhtumit ei puutunud lamantiin Lonni mitu päeva arvutit. Ta sättis hoopis plaate riiulisse, aitas emal uusi kardinaid ette panna ja vaatas televiisorit. Kuid varsti hakkas igavus teda taas kimbutama. Ühel õhtul, kui see eriti suureks muutus, tõmbas ta jälle arvuti sülle ja otsustas tuttava koha üle vaadata.
Lonni oli jõudnud veeloomade portaalis vaid natuke aega olla, kui keegi teda kõnetas.
„Tere, mina olen krevett Konrad,” ilmus ekraanile kiri.
Usun ma jah, mõtles lamantiin Lonni, kes oli korra juba petta saanud ja seetõttu ettevaatlikum. Kuid krevett tundus meeldiv ja rahulik ning pikapeale said nad jutule.
Mis siis, kui ta on tegelikult näiteks hoopis vaal Villem, mõtles lamantiin Lonni. Kohtuma ma temaga igatahes enam ei lähe.
Jutustada oli õnneks tore ja nad leppisid kokku, et räägivad mõnel õhtul veel.
„Kus sa elad?” küsis ühel õhtul krevett Konrad.
„Suures klaasist majas,” vastas lamantiin Lonni. „Meie kodul on kõik seinad läbipaistvad, kas tead. Õhtuti on väga ilus vaadata, kuidas meri tasakesi maja ümber loksub.”
Ka krevett Konradi arvates oli see väga äge. 

Mis edasi sai, sellest loe minu uuest lasteraamatust "Panter Pauli pole olemas" (Helios, 2019). Raamat on saadaval nii Rahva Raamatu kui ka Apollo müügiketis, niisamuti soodsa hinnaga kirjastuses Helios. Illustratsioonid on loonud Andres Kuura. 

Kas Panter Paul on siis päriselt olemas või ei?

Aafrika on värviline!

Lõbus lastelugu: tüügassiga Timmu hakkab modelliks!