Ilmumas on uus ajakirjalugu "Kõigest naabrinaine"

                                                                                                                                                                                                                                 

Veebruarikuu toob teieni uue suhteloo "Kõigest naabrinaine".

Kuidas taluda olukorda, kui teie kaasa ja naabrinaise vahel valitseb mingi seletamatu side, mida te kuidagi mõista ega samas hästi ka aktsepteerida ei suuda. Ehkki tegu olla väidetavalt vanade tuttavatega, heidab niinimetatud sõprussuhe naabrinaise Ivikaga sünget varju Raneli kooselule Darlega ja mürgitab päev päeva haaval vaikselt kuid visalt nende ühise elu rõõme.

Eeltutvustuseks väike katkend.

Päevakest paar valitses Raneli ja Darle vahel üksmeel, siis sai kodurahu jälle otsa. Ühelt pärastlõunaselt poeskäigult naastes põrkasid nad välisukse ees ootamatult Ivikaga kokku. Naise kõrval seisis heledapäine poisike, pisike punane mänguauto pihus.
„Oih, tere, Ranel!“ kukkus Ivika otsekohe flirtima. „Kohtusimegi just õigel ajal!“ Darlest libises üle põlglik pilk, kuid tervituse vääriliseks teda ei peetud.
Naabrinaise ümaratel põskedel läikis kalli jumestuskreemi õrn helk ja Darle pidi vastumeelselt ja isegi pisut kadedalt tõdema, et omal moel oli Ivika üpriski sarmikas naine. Pisut pontsakas küll, aga selle väikese vea korvas hoolitsetud ja maitsekas välimus. Tänagi kandis Ivika lõbusat retrolikku talvemantlit ja sellega suurepäraselt sobituvat baretti ning kalleid talvesaapaid, mis kõik kokku andsid talle julge, isikupärase ja huvitava väljanägemise.
 „Tõin maalt paar mööblitükki, äkki aitad üles tassida? Üks vana kummut on kole raske, kardan, et üksipäini ei saa ma sellega kuidagi hakkama.“
„Muidugi,“ oli Ranel otsekohe nõus.
„Ma loodan, et su proual pole selle vastu midagi,“ jätkas Ivika, andes sõnale „proua“ meelega mürgise kõrvalvarjundi.
„No mis tal selle vastu ikka olla saab,“ kostis Ranel oma naise eest.
„Tore lugu küll, paistab, et mina olen siin täiesti nähtamatu!“ nõelas Darle, haaras mehe käest poekoti ja pühkis pahaselt trepist üles, seljal Ivika söövitav pilk.
Ülejäänuil ei paistnud asjade tassimisega mingit kiiret olevat, nagu Darle köögiaknast välja vaadates peagi veendus. Juttu jätkus kauemaks. Alles hulga aja pärast suundus mees naise auto järelkäru juurde ja õngitses sealt nagu muuseas välja kaks taburetti. Mingit kobakat kummutit ei paistnud kärus olevatki. Ivika õgis tema kaasat oma jääsiniste silmadega, noogutas iga Raneli öeldud lausejupi peale ja koos kadusid nad trepikotta. Poisike lentsis neil sabas, mängitades õhus oma tillukest lelu, mis paistis olevat kogu tema maailm. 

Täispikk lugu ilmub veebruarikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".
Pilt: internet