Pildigalerii: Kärdla linn 80

Ilm küll udutas ja piserdas korraks hajusa vihmasagaragi, aga pildid said tänu inimeste ärksale kohalolule erksad ning värvirõõmsad. Iga linn on natuke nende endi elanike nägu ning tegu. Kärdla on meie kõigi, kes me siin elame, nägu ja tegu. On põhjust olla rõõmus ning tänulik, sest linn on tõepoolest ilus ja ajaga üha enam heakorrastatud. Hinnatud turismipiirkond ja muidu mõnus ning turvaline elupaik. Üritus algas avakõne ning Kärdla XXVIII linnajooksuga. Hiljem toimusid linnaringkäigud ning meeleolu loomiseks astusid üles erinevad bändid. Palju õnne meile kõigile!

Valmimas on ajakirja juunilugu - paras ports närvikõdi

Aprilli viimasel päeval tegin algust uue ajakirjaloo kirjutamisega. Kuna mailoo "Kooselu kummitustega" põgus eeltutvustus tekitas teis üllatavalt elavat huvi, mis oli tõtt-öelda viimane, mida ma õigupoolest lootsin, ja ainest jagub teisekski looks, tallan juulinumbris sarnast rada. Pealkirja osas kahtlen, võib-olla "Kolm ööd Kalmu tänaval" või "Koolivaheaeg Kalmu tänaval". Kogu kirjapandu on tõestisündinud ja tegelikkuses aset leidnud, ainuke väljamõeldis loo puhul saab olema tänava nimi, mis sobib tegeliku asemel palju paremini. 
Võib-olla peaksin olema endas pisut pettunud, et lähen korraks seda teed ja kirjutan sedapuhku mitte endale, vaid publikule meelepärast materjali, aga kes ütleb, et need kaks ei või ka ühte jalga käia ja ma ise seeläbi mingit kergendust kogeda. Pealegi on elust enesest kirjutada lihtne, väga lihtne. Lihtsalt lase sõnadel voolata.

Kunagi sai küll tehtud kindlameelne otsus müstitsismi viljelemine täielikult kõrvale jätta, kuid siin ma nüüd olen. Siinkohal meenutuseks, et tegu on siiski kõigest üürikese žanrilise kõrvalepõikega ja edaspidi jätkan ilma igasuguse kahtluseta realismiga. Kas nüüd just seepärast, et olla loomingulises mõttes mingi tõsiseltvõetav(am) kirjanik ja kas nii saab üldse öelda, kuna ulmevallas on sulesepad läbi aegade suuri tegusid teinud. Ütleme, et ma lihtsalt otsustasin ühel päeval sedaviisi, ja ma arvan, et ma ei pea isegi põhjendama, miks. Olen oma loomingu puhul alati lähtunud põhimõttest, et kirjutatav peab mulle endale pakkuma sisemist rahulolu, olenemata, millest ma kirjutan. Selles suhtes pole ma endale kunagi hinnaalandust teinud ega küllap tee ka edaspidi. 

Kuigi jah, kogu toimunu keskel tekib vahel küll tunne, et piirid kahe maailma vahel kuluvad õige õblukeseks, kui näed kapiuksi iseenesest avanemas, televiisoreid meelevaldselt tööle lülitumas ja oma kasse kujuteldavate või siis inimsilmale lihtlabaselt nähtamatute sõpradega mängimas ning muul moel meeldivalt aega veetmas. Veidraid juhtumeid lisandub veelgi, mida kõike ette ära rääkida mul, mõistagi, ei ole kavatsust. Kõigest lähemalt juba juuniloos.
Hetkel toob maikuu ajakiri "Saatus&Saladused" teieni värske õuduste hakatuse pealkirjaga "Kooselu kummitustega". Hääd lugemist.


Pilt: internet

Pildigalerii: Kevadine Kärdla

Kärdla keskväljak

Rookopli lilleäri

Park Rannapaargu lähistel

Restoran Rannapaargu

Kärdla sadam

Niisiis, sünnipäevahetk

Küllap on inimene niiviisi loodud, et ta lihtsalt peab millessegi uskuma. Eelkõige muidugi iseendasse ja sellesse potentsiaali, mida tal on teistele anda. Väärtust, mida jagada ja mis õnnetunde päikesekiirena tagasi peegeldab. Poolvääriskivid, need on eelkõige silmailuks, aga kui nad taskupõhjas ka midagi head endaga kaasa toovad, siis minugipoolest. Mingi magnetiline tõmme mul nende poole igatahes on. Kivid, ka täiesti lihtsad maakivid, on mulle lapsest saati meeldinud. Uurida nende kuju, värvust, seda, kuidas nad vette kastetuna hoopis teistsuguseks muutuvad. Roheline aventuriin olla selleks aastaks eriti soovituslik, väga minu.
Aitüma kõigile headele inimestele!

Pakk Omnivast

Roosid kaasalt

Üllatus La Tene butiigist

Lihvimata päikesekivi tsitriin

Küllusekivi roheline aventuriin

Kaart emalt - kevadiselt karge ja ilus

Lopsakas asalea asutuse poolt

Kõik need eelmised kevaded... aastad 2014 - 2017

Vahepeal tekkis tahtmine nostalgialainel kulgeda ja vanades piltides sobrada. Meenutasin, mis oli ligikaudu samal ajal, eelmistel kevadetel ja varasuvel. Mingisugune valik, mis ei kajasta mõistagi kogu tegelikkust, vaid ainult valitud hetki, jäi sõelale. Võib-olla polegi seejuures iseenesest oluline foto ise, vaid emotsioon, mis sai koos sellega talletatud. Mis üldse on oluline? See, kui õnnelik või ennast teostanud keegi antud hetkel oli? Seegi on nii muutuv väärtus ja aeg ning elukogemus sunnib vahel nii mõndagi ümber hindama. Peamine on siiski jääv, õnneks. Andmisrõõm muutub topeltsuureks, kui seejuures näed, kui palju reaalset head see kallitele teeb.

Siis, kui lumi polnud veel läinud

Meelevaldselt vohavad krookused

Kompositsioon urbade ja küünaldega

Kaks maasikablondi

Suveterrassil päikesevarjus

Õitseb vanaema mälestuseks

Üks tähendusega ajakirjalugu

Persoonilugu "Eesti Naises"

Navitrollalik Hiiu olustik

Õitseb maas ja puus

Siis, kui lõhnas lavendel...

Mereteel

Kärdla Baptistikogudus

Hellamaal

Panoraamvaade

Peegelduse peegeldus

Lähemalt sellest, mis on minult ilmumas sel aastal

Raamatu-uudist momendil niipaljukest, et minu kolmas novellikogu "Ella Ulrikese kadunud maailm" on toimetamisel ja ilmub juba sel kevadsuvel kirjastuselt Kentaur. Raamat saab olema sama ilus ja kõvakaaneline, nagu kaks mu eelmistki novellikogumikku. Teos sisaldab kuutteist lühilugu, autobiograafiline nimilugu "Ella Ulrikese kadunud maailm" eristub teiste seast ja on tonaalsuselt vaieldamatult kõige tundlikum ning emotsionaalsem. Kuid kogumikust leiab muudki. Näiteks paar hoogsat krimilugu, mis räägivad sellest, mis võib juhtuda nurka surutud ja äärmuseni viidud inimesega. Ning sekka ikka elu ja inimsuhteid kas siis värskes või hapnema läinud mahlas, kuidas kunagi. Kaanekujundus tuleb seekord hoopis isesugune. Ei mingit romantilist naistekat, mida sisuliselt ka kaks mu varasemat kogumikku olnud ei ole. Kunstnik Margus Leibakile on vastav soov ka edastatud ja kui mul on teile juba midagi konkreetsemat näidata, siis seda ka teen. 

Suure tõenäosusega olen ka selles osas valiku teinud, milline kirjastus kirjastab mu järgmise lasteraamatu. Kuni leping pole veel päris pihus, kuigi käsikiri ühe paljutõotava kirjastuse poolt heaks kiidetud ja suurepärane illustraatorgi leitud, siis sellest ma praegu pikemalt ei räägiks, käsikirjast aga küll. Siinkohal palju tänu kõigile teistele huvi ilmutanuid kirjastustele, aga ma teen valiku alati sisetunde järgi. Eelmisel kevadsuvel ilmus minult lasteraamat "Maailma parim dingo", mis annab läbi lõbusate loomalugude ülevaate väga erinevatest Austraalia asukatest, nende eripäradest ja eluviisidest. Järgmine lasteraamatu käsikiri, millest momendil jutt, "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" jutustab lastele sarnaste lõbusate lugude toel Aafrika looma- ja linnuriigist. Kas mul on edaspidine plaan just kõigi maailmajagude loomadest pajatada, selles suhtes ei ole ma veel mingit otsust vastu võtnud, vaid vaatan, kuidas kirjutamisjärg kujuneb. Ajakirjalugude kirjutamisega tahaks igakuiselt jätkata, seega leidkem ikka poodidest üles ajakiri "Saatus&Saladused".

Lähemalt ka sellest, miks mu uue lasteraamatu käsikiri sai just sellise pealkirja. Algselt oli mul plaanis panna oma lasteraamatule ühe loo pealkiri, nagu tegin "Ella Ulrikese" puhul. Kuid ükski neist ei tundunud otseselt päris see õige ning kõnetav. Seega valitses mõnda aega kummaline olukord - käsikiri oli ammuilma valmis, aga pealkirja polnud ega paistnud ka kusagilt tulevat. Mu lapsepõlve üks vaieldamatu lemmik lasteraamatute hulgas oli Heljo Männi lastenäidendite raamat "Mõmmi, sabata krokodill ja teised", mida sai korduvalt suure huvi ja põnevusega loetud. Lugupidamisest enda kunagise lapsepõlvelemmiku vastu tuletasin selle teose järgi enda uue lasteraamatu pealkirja. Žanrilt saab "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised"  muidugi Heljo Männi loodust olema täielikult erinev teos - mitte näidendid, vaid lõbusad lookesed lasteaiaealistele ja nooremale koolieale koos värvirõõmsate fantaasiaküllaste piltidega, mis tulevad kahtlemata väga pilkupüüdvad. Usun inimestesse, kellega teen koostööd ning hindan neid, kes minusse ja mu loomingusse usuvad. 
Minu uus lasteraamat "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" ilmub samuti selle aastanumbri sees.


Pilt on illustratiivne ja pärit internetist. 

Kannikesekarva õnnekevad

Varjukannike, mu aastatagune sünnipäevalill, ajastab end jällegi õitsele. Üsna õigel ajal pealegi, nagu oleks tal mu sünnidaatum tõepoolest meeles. Karvaste lehtede varjus on peidus hulgaliselt puhkemisahneid õienuppe. Eksootilised roosaõielised, mida ma igapäevaselt pilguga ei puutu, pole olukorraga kaugeltki rahul ja eelistavad järjekindla visadusega kiratseda. Mis siis, et neidki kastmas käin ja mõttes nurisen, et nad ka vähesemaga ei lepi. Lausa kahju, et armastust ja hoolt, seda kvaliteetkaupa, ei jagu piisavalt kõigile, kes seda vajavad. 


Endalegi üllatus, millas ma ise sedavõrd tugevaks sain ja juured kõigi külmade tormituulte kiuste kindlalt mulda suutsin ajada, et jaksan nüüd hoida teiste, hapravarreliste, õnne elujõulisena, kuna nad nii meeleheitlikult ihkavad puhkeda. Õnn ja elu loomulik kulg ei küsi kaugeltki luba, kui ta tulla tahab ja tulema peab. Vaatab sulle ühel päeval lihtsalt pruunisilmselt otsa, naerab oma meeldivat madalahäälset naeru ja ootab toitmist hõrkude üleplaadipitsade, suši ning jäätisega, unustab end mereääsesse ergavpunasesse päikeseloojangusse ja soojades kastanpruunides toonides külalistetuppa pikki kosutavaid unesid magama. Taipab sulle endale üsnagi sarnasel moel, et armastab seda soolakat õhku ja aegamisi üha rohetavamaks muutuvat maad. 

Ühegi teise aasta jooksul polegi vist elu rohkem muutunud kui nüüd. Ühe pereliikme teispoolsusesse lahkumine oli pikk, kuude viisi vältav õõnes pimedus, teise ootamatu tulek suur hele rõõm. Mitte ühegi aasta jooksul pole ma olnud korraga nii otsatult kurb ja piiritult rõõmus. Selgeks on saanud seegi, mil moel saab teiste õnn päris tajutavalt olla ka su enda oma. Ja kui nad veel jagavad sinuga nii loomuliku lahkusega oma maailma, lubavad sul aeg-ajalt selles viibida ning endi isiklikust päevasärast killuhaaval osa saada, siis võib-olla, võib-olla polegi sa mõnda asja elus valesti teinud. 

Eeltutvustav katkend mais ilmuvast ajakirjaloost "Kooselu kummitustega"

Heakene küll, ega ma pole kade. Kuna huvi mu veel ilmumata ajakirjaloo vastu on paisunud üllatavalt suureks, siis eeltutvustuseks väike katkend. Tõtt-öelda arvasin, et skeptikuid on teie seas palju rohkem. Täispika loo lugemiseks tuleb maikuu värske ajakirjanumber ikkagi ära oodata.

Aja jooksul on meil olnud mitmeid lemmikloomi, nii mõnedki neist on saanud vanaks ja läinud ära loomade paradiisi. Kuigi üha enam tundub, et nad paistavad paradiisile pigem meie kodu eelistavat. Kohta, kus nad olid harjunud. Neli kassi, kolm küülikut ja kaks suurt koera. Nad kõik või keegi neist võib väga vabalt viibida vaimolekus siin. Millega siis seletada, et mu kolm praegust, täie mõistuse juures olevat briti kassi jõllitavad vaheldumisi ühte kindlat kohta – kamina juures asuvat kiviseina. Ühte punkti, madalal all, nagu istuks seal üks väike vaimloom, kes tunneb vajadust seltsilise järele.
Mingi aeg tavatses mu vanim ja kõige tundlikuma loomuga kass istuda igal varahommikul köögilaual ja vahtida üksisilmi pimedasse allkorruse magamistuppa. Päevade viisi, igal hommikul üks ja seesama. Kass istub liikumatult ja jõllitab. Tema silmade kõrguse järgi oletades võis ta vaatlusobjektiks olla inimesepikkune kogu. Hiljem tegi ta seda päevalgi. Tõtt-öelda oli see üksjagu kõhe, seda enam, et päevavalguski ei kinkinud meile ainsatki vaimudest vaba hetke. Parem oligi, et me ei näinud, mida ta vaatab. Võib-olla oleksime olnud kordades rohkem häiritud. 

Kujutlen, kuidas tegelikkus välja võib näha. Kõnnin öösel trepist alla. Uitan mööda hämaraid tube köögi poole, et vett juua, ise häiritud mõttest, et minust vasemal ja paremal hõljub hordide viisi nähtamatuid olendeid, keda ma enesele teadmata riivan ning keda ma nagu muuseas eemale pühin, ise midagi tundmata ja tajumata.  Tegelikult pole see üldse tore. Mõte, et mind igal sammul jälgitakse ja kõigist minu tegemistest teatakse, ei meeldi mulle kaugeltki. Sisuliselt puudub mul igasugune privaatsus. 


Täispikk lugu ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbris.
Pilt: internet

Ilmumas on ajakirja mailugu "Kooselu kummitustega"

Ajakirjatoimetusele on üle antud maikuu lühiloo käsikiri, mis kannab seekord ilmselgelt teatavaid eelarvamusi tekitada võivat pealkirja "Kooselu kummitustega".  Eelkõige skeptikutes, mõistagi. Ega ma poleks isegi eales arvanud, et teen aastatepikkuse realismi viljelemise juurest sellise kõrvalepõike tagasi müstitsismi ja kirjutan millestki säärasest, aga lõppeks, kui su oma kodus juhtub asju, mida sa mitte millegagi seletada ei oska, kui sa oled neid - keda siis iganes - tegutsemas näinud ning kuulnud, ei jäägi viimaks muud üle, kui toimunu kirja panna ja laiema avalikkusega jagada.
Jah, meil kummitab, juba pikemat aega ning kartlikumad persoonid üle siinse ukseläve just kuigi meelsasti ei astu. Ise me... oleme harjunud, ma arvan, ja mina veidral moel isegi nende poolt aktsepteeritud lemmik, kelle õlale haruharva koputatakse.

Lähemalt siis juba ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbris.







Pilt: internet