Pilte kaugusesse jäänud möödanikust

Lapsepõlve must-valgeid pilte. Hetkedest, mil muru võib-olla polnudki rohelisem, pigem halli karva, nagu see fotodele on jäänud. Pilte arvukatest mängukaaslastest ja minu perest. Pilte, kus ma kartsin suure musta habemega fotograafi-onu, kes üritas mingit nalja teha, millest hoolimata tundus ta ikkagi hirmutav. Pilte Võhandu jõe kallaste sinilillemerest ja pidulikust hiliskevadisest päevast, mis lõhnas pojengide järele ja mil ma päris hästi ei saanud aru, mida minult taheti. Pilt minu kallist vanaemast, keda enam ei ole. Pilt kassist, kellest ma ähmaselt mäletan, et ta oli suur, sõbralik ja põnev. Pilte sõpradest, kellega koos oli seletamatult huvitav ja lõbus, nii põnev, nagu hiljem ei kunagi  enam. Pilte loendamatutest mängujänestest ja nõuka-aja raamatutest. Pilte ajast, mil ma ei teadnud veel päris täpselt, kes ma olen. 

Suveraamatu "Maja Mineviku tänaval" sisukokkuvõte

Suveraamatu "Maja Mineviku tänaval" sisukokkuvõte, mille lühendatud versiooni leiab ka teose tagakaanelt. Tegu on algse võimaliku variandiga, mille üle veel endamisi aru pean. Vähemaga rohkem öelda, see on vahetevahel tõeline kunst ja kunsttükk, mille käes hetkel vaevlen. Tegelikult võib seda kõike ka öelda hoopis teistmoodi.
Aga praegune versioon on siin: 

Kord tundisin ma teda. Kummalist kunstnikuhinge, kes vihkas päikest ja kelle päralt oli Taaralinnas igivana, umbekasvanud aiaga suur maja. Seal kohtusid minevik ja olevik, olles vaid majaliste endi päralt. See on lugu kahe väga erineva inimese armastusest ja sellest, mis saab siis, kui see lõpeb. Uku on kütkestav ja tark, loomepiinadest vaevatud ning reaalsusest omal moel distantseerunud, Heleri aga tema täielik vastand - päikese, pilvede, tuule ja vihma laps, kes januneb uute avastuste järele samavõrd nagu Uku järele. 

Ega ma teagi, mida me teineteises leidsime, aga õhtud Uku sopilise aia sumeduses, kõrvus ritsikate mitmehäälne sirin, olid mu elu õdusaimad. Selles vanas lagunevas majas oli mu pelgupaik, kus pliidi all praksuva tule ja kuuma vaarikatee kõrvale kurises alatasa muusikaks toreda punase isakass Redi kõrisev nurr.

Samuti on see ka lugu inimese ja looma suurest sõprusest ja erakordsest teineteisemõistmisest, mis elab üle nii mitmeidki suhetepurunemisi ja elukohavahetusi, muutudes sellest vaid tugevamaks, kindlamaks ja sügavamaks.

Tänu teineteise toele ja seltsile leiavad mõlemad pääsemise – Red tänavakassi keerulisest elust ja Heleri mineviku küüsist ning inimeste painest, keda ta kunagi päris lõpuni mõistnud ei ole.

Pilt: m.fb.com

Minu suvist loomingut

Ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumber pakub lugemiseks mu novelli "Reisile minuta," millega saab tutvust teha siin: http://www.saladused.ee/reisile-minuta

Ilmunud on juba ka juulinumber, millest leiab samuti minu sulest pärineva novelli "Minu uus elu." Sellest ajakirja veebiversioonis veel juttu ei ole, kuid küllap jõuab ka sellekohane info peagi üles. Ajakirja paberväljaanne on aga juba kuu algusest lahkesti kõigile minu loomingu huvilistele saadaval nii kauplustes kui raamatukogudes.
Selle kuu novell "Minu uus elu" on mõtteline järg juunikuu lühijutule "Reisile minuta," kuid seda saab võtta ka iseseisva loona, mis elab oma elu eelmise kuu novellist sõltumatult.

Heleri, kes heast südamest soostub oma ekskallima neljajalgse lemmiku eest hoolitsema, viib kassi tema päriskoju, Tartusse, tagasi ja jääb majaperemehe reisilt naasmist ootama. Karismaatiline ja alati pisut raskesti mõistetav kunstnikmees Uku aga ei tule. Punakuueline Red kiindub Helerisse iga päevaga üha enam ega nõustu üksi jääma. Nõnda ei jäägi piigal muud üle, kui kassile teadmata ajani seltsiks olla. See on lugu inimese ja looma suurest sõprusest ja erakordsest teineteisemõistmisest.

Kõigile neile, kes läbi huumorikillu suusoojaks "kurdavad", et ma kirjutan kiiremini, kui nad lugeda jõuavad ja juuninumber jäi kahe silma vahele, siis lohutuseks praegu niipaljukest, et Heleri, Uku ja Redi lugu tervikuna jõuab peagi raamatu kaante vahele ja saab teile mõnusaks suvelugemiseks kas rannakotti või siis kodusele raamaturiiulile. Teos kannab sisuga üpris hästi haakuvat pealkirja "Maja Mineviku tänaval."
Kui tõtt rääkida, siis kirjutan ma hetkel tavapärasest märksa vähem, et nautida pikka suvepuhkust ja kõiki sellega kaasnevaid hüvesid. Ilusat suve teilegi, tundke rõõmu soojast suvetuulest, kargest ja karastavast mereveest, õitsvate niitude rambest ilust, suveõhtute ritsikahäälsest sumedusest, koduaia lopsakatest roosidest, maasikate magususest ning meeli ja mõtteid puudutavast ilukirjandusest!

Augustilugu "Armastus pärnaõieteega" jõuab teieni uuel kuul.

Pildil koduaia noor elulõng, mis uude kohta istutatuna muutus kiiresti elujõuliseks ja lopsakaks.

Ilmumas on augustilugu "Armastus pärnaõieteega"

Äsja valminud ja toimetusele teelegi saatetud on augustilugu "Armastus pärnaõieteega." Pealkirjavalikus oli ka "Pärnaõietee armastuse lisandiga", kuid see tundus ajakirjaloo pealkirjana liiga pikk.
On roiutavalt palav päev. Kaheksa-aastane Eliise seisab oma kortermaja juures ja silmitseb ainiti oma kriimulisi jalgu. Tüdruku süda on hirmust raske, kuna juhtus õnnetus, mille eest ootab teda vältimatu karistus. Eliise pole kaugeltki halb laps, kõigest väga isemoodi, mis muudab ta tihtipeale mõtlikuks ja aeglaseks. See käib aga kärsitutele täiskasvanutele enamasti närvidele ja tundub arusaamatu.
Vilksamisi vaatab Eliise suurele teele, mida mööda ta kunagi kuigi kaugele läinud ei ole ja kõhkleb. Mis saaks siis, kui põgeneda? Leida endale uus ja hulga parem elu kusagil mujal? Kui ta satub silmitsi küla kõige kurjema poisiga, pole tal enam valikut – tuleb põgeneda. See tüdruk on ka päriselt olemas, mäletan hästi nii seda kuuma suvepäeva kui ka detailideni riietust, mida tüdruk tookord, sügaval nõuka-ajal kandis. Et lugu oleks mõjusam, ei hakanud ma isegi neid detaile muutma, vaid kirjeldasin teda just säärasena, nagu ta toona oli.

Päriselus kõik siiski nõnda ei läinud. Eliise läks tuppa tagasi, sai oma karistuse kätte ega põgenenud kunagi. Mu augustilugu "Armastus pärnaõieteega" pajatab aga sellest, mis oleks olnud siis, kui Eliise oleks tõepoolest kodust minema läinud. Üle hulga aja on see üks selliseid jutustusi, mis pole kirjutatud mu tavapärases mina-vormis ning mille peategelaseks on laps.

Paljud asjad täiskasvanute maailmas tunduvad Eliise lapsemõistuse jaoks arusaamatud. Miks kõigil teistel lastel on isa, aga temal mitte? Miks ema ei malda kunagi ta selgitusi ära kuulata ja naerab nii harva? Mis põhjusel on mõned inimesed õnnelikud ja teised mitte? Rännak pelutava hetkereaalsuse eest eemale aitab Eliisel nii mõnelegi küsimusele vastuse leida.

Pilt pärit siit: http://women.bo7.net/girls548789

Lähemalt suveraamatu "Maja Mineviku tänaval" ühest peategelasest, Ukust

Mees kolmekümnendates. Karismaatilise loomuse ja erakordse sarmiga iseäralik kunstnikutüüp, kes täidab oma päevi maalimise ja lugemisega. Ta eelistab elada oma maja õdusas hämaruses eraklikku ja enesessetõmbunud elu ega ole huvitatud inimsuhtlusest. Tööl mees ei käi.
Miks ma üldse kirjutan seesugusest inimesest? Kummalised kunstnikuhinged on mind alati paelunud ja muuhulgas ka mõnevõrra lahtiseletamatud tundunud.

Heleril on Uku juures õdus. Hoolimata oma noorusest ja napist elukogemusest on hetked, mil nad mehe metsistunud varjulises aiasopis teed joovad ja ilmaasju lahkavad, Heleri jaoks ühed lummavaimad. Pärit jõukast äriperest, on seesugune elumudel talle ühtviisi võõras kui ligitõmbav. Mõistmine, et oma elu saab üpriski rahuldavalt ja isegi õnnelikult ära elada ilma paaniliselt rahanumbrit taga ajamata ja karjääriredelil üha ülespoole pürgimata, nagu tema peres reegliks, täidab Helerit piiritu kergendusega. Sestap leiab ta alailma põhjust vanematekodust minema putkata, et Uku turvalises väikeses maailmas end õdusalt tunda, teed juua ja mehe mõtterännakuist ja karismast osa saada.

Heleri suhe Ukuga kujutab endast igatsust lihtsama, meeldivama, olemuslikult sobivama elu järele, mille järgi me ehk sageli küünitada ei söanda.
Uku pole huvitatud moodsast kodutehnikast ja peab mis tahes katseid oma elujärge nägusamaks siluda tühiseks ajaraiskamiseks. Uku on mees, kes mõtleb suurelt, kuid tegutseb tavainimese jaoks tihtipeale arusaamatult. Ta on egoist, kes seab alati esiplaanile oma huvid ja tahtmised, suutes seejuures siiski jääda ligitõmbavaks ja armastusväärseks. Mu suveraamatus "Maja Mineviku tänaval" on temast juttu ainult aimamisi, kuna pearõhk asetseb Heleri mõttemaailmal. Kuid seda sügavam on jälg, mille seesugused, Uku-taolised inimesed jätavad.

Pilt: http://ohnotheydidnt.livejournal.com/81421884.html

Lähemalt suveraamatust "Maja Mineviku tänaval"

"See lugu on nii imeliselt armas, et teeks sellest õige raamatu," ütles mulle kuu aega tagasi kirjastaja Anne-Mari Alver. Sellist ettepanekut polegi ükski kirjastaja mulle varem teinud, ikka olen pidanud ise olema see aktiivsem pool, kes uue käsikirjaga uksele koputab ja heale õnnele loodab. Õnne on sel teel õnneks olnud mul enam kui küll, kuid selline kirjastusepoolne huvi on sellegipoolest miski, mille poole ma alateadlikult alati püüelnud olen.

Jah, ma armastan ka ise seda lugu, mis viib mu ühe Tartu äärelinnamaja hubastesse vaiksetesse soppidesse, kus oleviku ja minevikuga silmitsi seistes võib viimaks saada aru sellest, kes me tõeliselt oleme ja mida tegelikult tahame.

Üksildusehetkeil on Heleri seltsiliseks tema kõige õiglasem südametunnistus, punakuueline kass Red, kes teda nii mõnigi kord inimestevahelises suhtluses kainele meelele ärgitab ja vanast valust loobuma turgutab.

Tänu teineteisemõistmisele leiavad mõlemad pääsemise – Red tänavakassi keerulisest elust ja Heleri mineviku küüsist ning inimeste painest, keda ta kunagi päriselt lõpuni mõistnud ei ole. See ebatavaline sõprus inimese ja looma vahel ongi teose läbiv teema. Lapsepõlvest saati on olnud mulle seltsiliseks neljajalgsed sõbrad, kelle vaikiv olek on alati olnud pilgeni täis usaldust, armastust ja truudust, mida inimeste puhul nii mõnigi kord vajaka kipub jääma.
Heleri ei mõista teda hüljanud kummalist kunstnikmeest Ukut, kel on võimet täita ta küll eksistentsiaalse rahuga, ent kes sellegipoolest pole pikaajaliseks suhteks võimeline. Neid lahutab ka suur vanusevahe ja väga erinev sotsiaalne taust.
Suveraamat "Maja Mineviku tänaval" oli algselt mõeldud ajakirja "Saatus&Saladused" jaoks kaheks eraldi novelliks, mis kandsid pealkirja "Reisile minuta" ja "Minu uus elu," kuid kirjastaja leidis, et need vääriks eraldi raamatuna väljaandmist. Mõistagi polnud mul vähimatki selle vastu ning nüüd lebab mu elutoalaual valge ümbrik kirjastamislepinguga.
Suveraamatu "Maja Mineviku tänaval" annab välja kirjastus Kentaur ja see jõuab poelettidele juba juulikuus.

Pilt: Konkursi Kaunis Kodu 2015 üks võitjaid

Minu aia suvine õiteilu vol.3

Veel pisut suveaia õitevärskust, mis salamisi silma ja südant rõõmustab...

Ilmumas on suveromaan "Maja Mineviku tänaval"

Tore on nentida, et  võin taas edastada uut raamatu-uudist. Veel sellel suvel, ilmselt juulikuus, on minult ilmumas suveromaan "Maja Mineviku tänaval."

Romaani käsikiri, mis kunagi kandis pealkirja "Ma armastasin Angelisat" on saanud täiesti uue olemise ja lähenemise. See oli üks neid käsikirju, millest endamisi vaikselt mõtlesin, et kunagi võiks sellest saada raamat. Kuid nagu iga asjaga siin ilmas, polnud toona aeg selleks veel küps ja nõnda käsikiri lihtsalt seisis mu arvutifailide pimedaimas sügavuses ning ootas oma aega, ilma, et ma seda kuhugi üldse pakkunud oleks.

Mõni kuu tagasi pöördusin aga taas käsikirja juurde tagasi, sest mul oli vaja ajakirja jaoks uut novelli. Lootsin sealt leida mingisugust inspiratsiooni, teemat või tegevuskäiku, millest uus lugu mõtteis hargnema hakkaks ja oleks alguseks mingi uue teema sünnile, kuid jäin käsikirja pikemalt lugema ja korraga ma teadsin, mida sellega tervikuna peale hakata. Tegevusliinidest kerkis mu mõtteis üsna kindlapiiriliselt ja selgelt esile peategelase Heleri ja punakasukalise kass Redi sõprus. Inimese ja looma vaheline tingimusteta teineteisemõistmine, mis elab üle nii mitmeid suhetepurunemisi ja elukohavahetusi, muutudes sellest vaid tugevamaks, kindlamaks ja sügavamaks. Niisiis kirjutasin käsikirja tervikuna täielikult ümber, jättes alles vaid need tegevusliinid ja tegelaskujud, kes mulle tähelepanu väärivad, huvitavad ja isikupärased tundusid.

Teosele kohase nime leidmiseks kammisin netis läbi kõik Tartu linnajaod, et leida vajalikku inspiratsioonisädet. Pilkupüüdva nimega tänavaid on Tartus palju, näiteks Koidutähe, Kodukolde, Talutare, Õhtu jms. Ent ükski neist ei olnud piisavalt täpne, et anda edasi jutustuse vajalikku sõnumit. Jätkasin vääriskivide ja mineraalide loeteluga, järgnevalt võtsin ette tähekogud, et leida midagi kõlavat ja eristuvat. Kuid ükski neist polnud päris see. Tuleb tõdeda, et nii pikka aega kestvat pealkirjaotsingut polegi mul varem olnud.

Kuid minevik...See kammitseb meist igaüht suuremal või vähemal määral. Mineviku tänav on teadlik fiktsioon, sellist tänavat Tartus ei leidu. Tänavanimi vihjab peategelase kimbatusele inimsuhtluses, minevikule, millest ta täielikult lahti pole saanud. Kui aga heita pilk sisule, siis... Heleri viib peremehe poolt kitsasse ja umbsese linnakorterisse maapakku saadetud kassi tagasi tema päriskoju, suurde vanasse, umbekasvanud aiaga majja, mis kujutab loomale endast turvalist pelgupaika. Ekskallima tühjas majas üksipäini kesk mälestusi elada ja meest teadmata aega vältavalt reisilt tagasi oodata pole Helerile kuigivõrd meeltmööda, kuid kass keeldub oma päästjast lahkumast ja üksi jäämast. Ootamatult leiab Heleri aga väljundi, kuidas endale äraolemine mugavamaks teha.

Värske suvelugemine jõuab peagi teieni! Siinkohal kahtlemata suured tänud kirjastusele Kentaur ja toimetaja Anne-Mari Alverile, kes on minusse alati uskunud ja tänu kellele teos ka trükivalgust näeb. Kaanekujunduse teeb taas kunstnik Margus Leibak, nagu ta tegi seda ka mu luulekogule "Võilillelein." 
"Maja Mineviku tänaval" saab mõnusaks suvelugemiseks juba uuel kuul. Teos kannab endas mu isiklikku sümpaatiat vanade väärikate, minevikuga majade vastu ja samamoodi armastust loomade vastu. 


Pilt: tumblr. com

Minu aia suvine õiteilu vol.2

...veel suviseid, tänahommikusi lemmikuid. Hetki, mil on aega kõige eest hoolitseda rahu ning pühendumusega ja rahulolevana näha oma hoolimise tulemust, üha uljamaks puhkevat lopsakust.
Veel on ees terve sületäis tüüneid päikesesooje päevi, milles kõik on õige ja püsib muutumatuna omal kohal. Päevi, mis suisa kutsuvad mu uut helevalget rattast välja ajama ja läbi linna sõitma, et tunda rõõmu sellest imekergest, lausa luksuslikust liikumisest. Võtta üksjagu üllatunult vastu kunagi osutatud abi eest hiigelsuur käsitsi valmistatud karp šokolaadi ja hiiglaslik roosaõieline roos, mille saab maja ette, teiste kõrvale istutada. Paitada lavendlite sametisi õitepuhmaid. Lavendleid, mu selle suve armastust... Kogu mu suvi on täis lavendli violetset ja tumeroosat värvitooni...

Minu aia suvine õiteilu

Pikk puhkus üha kestab ja aias kesk õiteilu on hää. On esimeste punapäiste aedmaasikate aeg, nupupungadest suurteks õiekarikateks puhkenud sametlehiste rooside aeg, lõputute muruniitmiste ja esimeste hulljulgete ujumaskäikude aeg. On pikkade soojade pärastlõunate ja hiliste õhtutundide aeg, mil aia taga kõlab rukkiräägu kare hääl ja õhk on pääsuvidinast õrn ning hele. 

 

Kärdla sadamapidu tõi lavale Tanel Padari

Pilte Kärdla sadama teise hooaja avamisest suvistepühal, 24. mail. Möödunud aastat meenutades, mil sadama avamispeol valitses suisa kõrvetav kuumus, jäi ilm sedapuhku märksa jahedamaks, kuid siiski päikeseliseks. Rohkete meelelahutusvõimaluste kõrval tegutses nii käsitöö- kui taimelaat, lapsed said lustida batuudil ning pärast pidulikku hooaja avamist astus lavalaudadel üles Tanel Padar ja The Sun, pakkudes publikule meeldejääva ja elurõõmust pakatava kontserdielamuse. Merelt puhuv tasane tuul ja rannamiljöö andsid vabaõhuürituse õhustikule palju juurde. 

Persoonilugu "Eneseteostus romaanide kaudu" ajakirja "Eesti Naine" juulinumbris

Päike paistis sellele ajakirjale pääle ja mõtlesin, et polegi sellest "Eesti Naise" tarbeks antud intervjuust siin keskkonnas, kuhu mul on saanud tavaks kokku koguda oma loominguga seonduv materjal, eriti juttu teinud. Hetkel laen üles mõned artiklist ülevaate andvad pildid.

Kaas: Kristjan Lepp

Loo autor: Krista Link
Fotod: erakogu

"Eesti Naine," lk. 24-27, juuli, 2013