Mõne
aja möödudes avastan, et oleme Raffiga kohtunud peaaegu igal
nädalalõpul. Temaga koos on kõikjal huvitav, nii teatris,
näitustel kui ka erinevate maade köökidega tutvust tehes. Raff
naerab palju ja tema maailmanägemus on minu jaoks paeluv.
Ühel
õhtul, kui ma järjekordselt kohtumiselt naasen, et rahulolevana
kodu poole kulgeda, tõstab pead mu ebameeldiv sõber Süütunne.
Meie vahel algab veidravõitu vestlus.
Süütunne:
«Kuule, Piia, need asjad ikka ei käi päris niimoodi. »
Võpatan
süüdlaslikult ja õngitsen segaduse varjamiseks auto käetoe seest
nätsupaki.
Mina:
«Mismoodi «niimoodi»?»
Süütunne:
«Ära mängi lolli. Kas arvad, et ma ei tea, mis toimub? Kõik need
kontserdid, kohvikud, näitused ja muu. Ära unusta, et see on
kõigest eelmäng.»
Mina:
«Kah mul selgeltnägija väljas!» Pakun Süütundele nätsu, aga
see raputab pahaselt pead. «Me oleme lihtsalt sõbrad. Oled kade
või?»
Süütunne:
«Nojah, ega see ei tähendanud ju midagi, et sa mõtlesid, kui hästi
kirjanikuhärra lõhnab.»
Mina:
«Lihtsalt automaatne tähelepanek. Kas ma peaks ringi käima,
pesulõks nina otsas nagu nohurohu reklaamis või?»
Süütunne:
«Noh, jah. Ega see ei tähendanud samuti midagi, kui te kõrvuti
saalis istusite ja ta poolkogemata sõrmedega üle su käeselja
tõmbas? Ega sa ju ei lahvatanudki seepeale seesmiselt põlema?»
Mina:
«Muidugi mitte! Sa said täiesti valesti aru.»
Süütunne:
«Siis on järgmine tasand see, et hakatakse abielusõrmust ridiküli
poetama, kui kohtamiseks läheb?»
Mina:
«Midagi nii nõmedat ei teeks ma iialgi. Isegi siis, kui...»
Süütunne:
«Jajah? Mis sa öelda tahtsidki?»
Mina:
«Ei midagi.» Jälgin tusaselt maanteed ja vahetan käiku.
Süütunne:
«Sa tahtsid öelda, et sa oled sellele mõelnud.»
Mina:
«Ei, ma ei ole sellele mõelnud.» Mu jalg vajub endisest
raskemalt gaasile.
Süütunne:
«Ära valeta. Sa tahad mulle väita, et sul pole kordagi peast läbi
vilksatanud, kuidas oleks, kui see ülimalt pandav isane su...»
Mina:
«Jää vait, tõbras! Isegi kui ma oleks mõelnud, ei tähenda see
kaugeltki seda, et me seda ka teeks!»
Süütunne:
«Juba see, et sa mulle valetasid, näitab, et oled libastumas.» Ta
jätkab karmilt: «Võta end kokku, pagan võtaks! Sa käitud nagu
viimane libu. Mis näoga sa Pärdile otsa kavatsed vaadata?»
Mina:
«Täitsa tavalise näoga.» Järan rahumeeli nätsu ja lasen
kiirusel alaneda mõistliku piirini.
Süütunne:
«Ja sul on täiesti kama, mida tema asjast arvata võib?»
Mina:
«Ta ei arva midagi. Ta ei tea midagi.»
Süütunne:
«Kas see annab sulle õiguse sedasi käituda? Mis paganama probleemid sul küll on?
Endal normaalne mees kodus ja ajad siin mingi tüübiga ringi!»
Mina:
«Äkki soovid ikkagi nätsu?»
Süütunne:
«Sa kleebi see näts endale parem sinna heasse kohta, ehk päästab
see su mõnest lollusest.»
Mina:
«Huvitav lähenemine.»
Süütunne
vaikib süngelt.
Mina:
«Kuule, ma ei ole vang, eks? Kui tahan, lähen ja kohtun kõigi
kirjanikega, kelle looming mulle meeldib, see pole kellegi asi.
Pärdil pole selle vastu midagi.»
Süütunne:
«Kummaline küll, miks sa siis talle kirjanikuhärrast siiani sõnagi
pole rääkinud?»
Mina:
«Ei ole lihtsalt jutuks tulnud. Tõesõna, sa hakkad juba närvidele
käima. Lõpetame selle jutu, eks?»
Süütunne:
«Kuidas arvad. Aga ma olen rääkinud.»
Mina:
«Me oleme Raffiga sõbrad ja ei enamat.»
Süütunne:
«Ma ütlen sulle, et see ei jää nii.»
Pilt: idealmagazine.co.uk
Pilt: idealmagazine.co.uk
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar