Ilmunud on ajakirja jaanuarilugu "Tööle eksmehe alluvusse"

Uus aasta on käes, vihmane, tuuline, tormituuled vuhisevad üle maja. Ja nii päevast päeva. Maa ja taevas on ühtlaselt hall, nagu "Tõe ja õiguse" kõige süngemates stseenides. Aga eks seegi ole omamoodi kodune ja armas. Selline ebamäärane aastaaeg. Täpselt nagu oleminegi. Hall ja piiratud nähtavusega, seda nii mitmeski mõttes. Merevesi on raudkülm ja sopakarva, korraks tekkis kiusatus jalgupidi sees käia, mis oli kehale paras šokk, hoolimata mõningasest karastatusest. Aga olen kade küll, vaadates, kuidas talisuplejad reipalt kümblevad ja ilma kiidavad. Paras rannahooaeg veel, eks. Pole jääd ega midagi. Küllap see kõik ole kättevõtmise asi, nagu enamasti elus ikka. Kui vaid indu on. 

Uudses kuues ajakiri ka siis müügil olemas, kenasti värviline ja minu suhtejutt, mis pidi algse prognoosi kohaselt ilmuma detsembris, on nüüd mõningaste vangerduste tulemusena jaanuarikuu jooksul lugemisjärge ootamas. Lugu ise on minevikusügavusest välja kaevatud mälestus, tõsi, seda küll vaid osaliselt. Eksi alluvusse pole ma ise kunagi tööle läinud, küll aga on prototüübid võetud elust enesest, mõningate ilukirjanduslike täienduste ja liialdusetega mõistagi. Suured heledad ruumid, täis modernset kontoritehnikat, paljulubav palk ja eksi iseteadev naeratus. Kas läheksite õnge?