Mõtteid ja hetkeolemisi esseevõistluse lõpetamiselt

Pärastlõunane palavus. Kõrgel mereäärsel künkal laisa majesteetliku loomana lesiv Rannapaargu restoran, taevast, puid ja vett peegeldavad aknad merekohina suunas. Mõtlen kõigile neile loendamatutele kordadele, mil olen seisnud siinsamas kaldapealsel ja vaadanud kõrgelt künkalt alla merele. Vaadanud nii, nagu vaatab inimene loodust. Rahu ning lugupidamisega. Meri on iga kord ise karva. Mõnikord hall, mõnikord sinine, üksiku kollase liivatriibuga. Vaikus ja tühjus. Need kaks käivad siinmail enamasti käsikäes. Vahel harva istub keegi kiigel ja kääksutab seda. Mõnikord kõnnib juhuslik paarike veepiiri pidi eemale. Aga enamasti ei ole rannas kedagi. Ainult tuul, pilved, üksikud merelinnud, loojangud kõikmõeldavates värvitoonides.

Nii palju on kõike olnud. Talved, sügised, pilkane pimedus, mil meri on ainult üksainus tintjasmust raske veemass, paari üksiku valgustäpiga, Lehtma sadama tuledega. Olen harjunud kogu selle otsatu vaikusega. 
Täna on kõik teistmoodi. Lauge nõlv on üle külvatud võilillede ja nurmenukkudega. Õhk lõhnab suve järele, kuigi on alles hiliskevad. Ka maja ise tundub pisut pidulikuma olekuga kui tavaliselt. Ruumis valitsev elevus on käega katsutav. Saal on täis elujõust pakatavaid noori kenasid inimesi, igaüks omal moel isikupärane. Enamik neist tundub mulle mu meeter kuuekümne kahe juures muljetavaldavalt pikkadena. Või olen ma ise lihtsalt nii lühike. Veetakse nahktoole saali ühest otsast teise, et moodustada ühtekuuluvustunnet tekitav poolring. Me kõik ju olemegi koos ühise asja nimel. Kõik ongi juba kohal, peale minu, kes ma napilt keset kiiret tööpäeva tulema sain. Lootusrikkusega veeta aega vahelduseks hoopis hinnalisemalt. 

Keset ruumi seisev Andrus märkab mind ja tuleb otsekohe ülevoolavalt tervitama, käepigistus nii tugev, et suudan selle suurivaevu välja kannatada.  Mu üllatunud pilku püüab rikkalik suupistelaud, mille poole mind külalislahkelt suunatakse – ananass, arbuus, kõikmõeldav muu värviline. Krevetiampsud korvikestes, täidetud munad, hiigelsuur kohupiima-vahukooretort, kohv, tee, vesi. Mustade kaantega esseekaust näpus, vajun pehmesse diivanisse Tiiu Heldema kõrvale istuma, tundes veidrat isutust. Ma polegi kunagi märganud, kui mugav on see pikk diivan ja mind tabab tänutunne, et võin selles ajahetkes viibida just nimelt siin, ühe žüriiliikmena.

Selja taga lõõskab meri, kohalolu rahustav ja kaitsev. Andres peab kõnet. Ta räägib hästi. Nagu missioontundega inimene. Sõbralik hoiak on muljetavaldav. Ta näib tõepoolest hoolivat kõigist ruumis viibivatest inimestest ja esseevõistlusest, mille ta kolm aastat tagasi omaalgatuslikult käima lükkas. Hea on kuulata inimest, kes tunneb end kõneldes mugavalt. Ta toob välja kolm kõige tugevamat ja enim punkte saanud tööd. Loodan, et olin kohtunikurollis õiglane. Tore on näha rõõmsaid nägusid. Abituuriumirahvas on maha käinud pika tee ja ees terendab uus algus kusagil mujal. Mäletan hästi seda ammust elevust. Tunnet, et maailm on valla, ainult siruta tiivad ja lenda. Kõikvõimas emotsioon, mis saadab üht vähem, teist kauem. Sõltuvalt ambitsioonidest.

Hiljem, palju hiljem, kui kõik jutud saavad räägitud ja kokkuvõtted tehtud, mõtlen, et tegin ikkagi õigesti, et ujumistrikoo käekotti toppisin. Rand on ju siinsamas. Päike lausa põletab ja pikk puusild on taldade all soe. Vesi sillerdab nagu elavhõbe. Kõigest õrn virvendus. Ja suplus ise parim võimalikest. Veest välja tulla ei tahakski. Koju lähen jala. Sinna on läbi linna päris mitu kilomeetrit, aga mul pole kuhugi kiiret. On selline rahulik õhtu, õhk meekarva kuldne.
Ma tean, et seisan seal kõrgel kaldapealsel nii mõnigi kord veel. Vihma, tuule, päikese ja lumesajuga. Endistviisi on mu ümber tavapärane otsatu ja omamoodi võluv vaikus ning tühjus. Aga peale tänast teen seda võib-olla natuke teise ning värvilisema tundega. 



Pilt: internet