Ajakirja aprillilugu "Valed inimesed" lugemiseks ka veebiväljaande vahendusel

Elu üks õppetundidest on mitte olla äärmuseni väiklane ja jäik oma seisukohtades. Tuleb kasuks omada teatavat järeleandlikkust ka nendes hoiakutes ja arvamustes, mis tunduvad enda jaoks õiged sellal, kui teised sinu lähedased arvavad hoopistükkis teisiti. Kuidas me saame alati olla kaljukindlalt veendunud, et see, mida me teame ja usume õige olevat, seda ka täiel määral ja sajaprotsendiliselt on? Elamise tarkus seisneb suuresti arusaamas, mis piirini kaitsta enda isiklikku arvamust, enda hoiakute mõõdupuud, ning millal sellest südamerahuga lahti lasta. Eelkõige selle pärast, et anda endale võimalus näha hoopistükkis teistsugust perspektiivi ja kogeda seeläbi muutusi, mis ilma kangekaelsusest vabanemata ei pruugigi teoks saada. 

Me oleme väga kinni harjumuspärases, teades suurepäraselt kõiki selle plusse ja miinuseid. Plussid on olemise rahu ja miinustega püüame ka kuidagimoodi hakkama saada. Vähemasti on kogu tallatav tee mõnusalt turvaline ja sellel kõndides ei saa miski ju väga nihu minna. Tõenäoliselt. No vahel ikka saab, aga üldjuhul on ikkagi jalutada rajal, mida me läbi ja lõhki tunneme, ohutu.
Inimene kardab muutusi. See on üks tema põhihirmudest. Meil pole õrna aimugi, mida kõike võib uudne olukord endaga kaasa tuua. Keegi ei tule meile ütlema ega veendunult kinnitama, et sellel teel on võimalus õnnestuda palju suurem kui senisel. Õigupoolest ongi see antud olukorras ainus hea ja õige valik. Me pelgame otsuseid, mis võiksid meie elukäiku kardinaalselt muuta. Parem on ju ikka vanal rajal edasi trampida, sest me kardame komistada, vahel lausa pööraselt. Olgugi, et uus tee võib olla hoopistükkis uute nägusate kiviplaatidega sillutatud, kena rohelise hekiga ääristatud, päike paistab ja mingit reaalset kukkumisohtu tegelikult polegi. Kui, siis ainult emotsionaalses plaanis ja enda mõtetes, mis vanast ja oma aja ammu ära elanust siiski lahti lasta ei taha. 

Valmidus olla avatud uuele pole sama, mis kergekäeline loobumine. Seesugused otsused ei sünni kunagi kergekäeliselt, vähemasti mitte inimeste puhul, kel on kalduvus kõike hoolega ja pisimagi detailini läbi kaaluda. Pigem on see enesele võimaluse andmine uueks ja paremaks perspektiiviks. Vahel läheb nii, et elu annab võimaluse. Siinkohal on oluline vahet teha, kas see on mingi suvaline juhus, mis lõpeb metsistunud umbtänavaga, mille lõpust võib leida end veel eksinumana kui ennist, või on tõepoolest tegu tõelise ja ainuõige võimalusega, mida tuleb ette üliharva. Kui sel minna lasta, käega lüüa ja muutustest keelduda, ei pruugi juhus seda enam eales uuesti kandikul ette kanda. Sest tavaliselt elu nii käibki. Kõnnid edasi oma turvalist metsateed ja mõistad iga päevaga üha selgemini, kuivõrd rõhuv ja rõõmutu see tegelikkuses on. Tee, mida sa sisimas käia ei taha. Aga siis pole parata enam midagi. Kui elus üldse midagi kahetseda, siis käest lastud võimalust. Kes meile ütleks, ei või jah? Mis aitab kaalukaussi kallutada? Sisetunne? Pragmaatiline kaine meel? Kartes muutusi, kuid neist meelekindlusega üle olles me tegelikult teame vastuseid. Vahel on mõistlik ennast kuulda võtta. 

Aga nüüd ajakirjajuttu ka, mille tarbeks see postitus tegelikult tehtud saigi. Ajakirja "Saatus&Saladused" aprillikuu veebiväljaanne pakub niisamuti võimalust tutvuda minu möödasaanud kuul ilmunud looga "Valed inimesed". Milline nägi välja ajakirja kaas ja loo kujundus, millele lisasin omapoolse tillukese kunstilise nüansi, seda näed siit. Katkendit ja natuke rohkem juttu novelli kohta leiad siit.
Veebiväljaandes ilmuva loo katkendi leiad järgnevalt  lingilt: http://www.saladused.ee/valed-inimesed

Pilt: internet