Ilmunud on ajakirja juunilugu "Nõiaring"

Ajakirjatoimetus arvas heaks minu lühiloo pealkirja "Nõiaring" sutsu pikemaks venitada, olgu siis pealegi. Saab juba pealkirjast aru, millest juttu tuleb. Viimasel ajal olen hakanud eelistama lühikesi ja lakoonilisi pealkirjavariante, mille juurde tõenäoliselt ka edaspidi jään. Näiteks kannab juulilugu pealkirja "Naabrid".
Ilmunud lühiloost lähemalt. 
Kesisest elujärjest ei taha keegi meist kuulda, saati veel mingil moel välja näidata, et läheb keskpäraselt või lausa vireledes. Kus selle häbi ots, eks ole. Kõigil läheb ju hästi, küsi, kellelt tahes. Mingi eestlaslik ja sügavalt sisse juurdunud (vale)uhkus. Ometi lasub kasinusele kannustav deemon enamike kodakondsete turjal ja raha lugema peab meist igaüks. Mõistlikult majandama igal juhul. Võtsin sedapuhku tähelepanuorbiiti ühe tavalise eesti pere, kelleks on keskealine mees ja naine, kes kasvatavad teise linna tarkust nõutama läinud poega. Ühes sellega on tuntavalt kasvanud ka peresisesed väljaminekud, mistõttu tagasihoidlikku palka saavad vanemad peavad puhuti väga vähesega läbi ajama. Sitkete inimestena tulevad nad kuidagiviisi toime, kuid emotsionaalse piina hind on see-eest kõrge, eriti naispoolel. Mõistagi saavad nad hakkama, kuidas siis teisiti. Kasvõi selle nimel, et nende järeltulijal oleks võimalus paremale elule. Täispikka lugu saab lugeda juunikuu ajakirjas "Saatus&Saladused"

"Ma olen elus ka varem vaene olnud, küll ma hakkama saan,“ ütleb Maarit Kalmarile, meenutades tudengipõlve. „Ma oskan vaene olla, ära muretse.“ Märkimisväärset kergendust selline vaprus muidugi ei too, aga pisukest leevendust pakub iseenese tragidus ikkagi. Seda enam, kui ühtegi päästvat lahendust silmapiiril pole. 

„Kui poiss kunagi iseseisvaks saab, läheb kergemaks,“ lohutab mees, kuigi mustal päeval, mil kõik paistabki süngetes värvides, see suurt meeletuge ei paku. Kahjuks koguneb neid süngeid päevi üha enam.
„Mul on tekkinud imelik hobi,“ räägib Maarit ühel õhtul enne und Kalmarile. „Ma panen silmad kinni ja kujutan endale ette, millistes riietes ma käia tahaksin. Fantaseerin, kujundan enda stiili ja isikupära. Niiviisi mõelda on kuidagi tore.“
„Mida selline hobi sulle annab?“ ei mõista mees naise veidrust.
„Hea tunde. Mulle meeldib riietega välja näidata, kes ma sisimas olen.“
„Kellele sa muljet jätta üritad?“
Seda Maarit ei tea. Võib-olla on eelkõige ta ise see, kelle ees ta end veenma peab et ta, hoolimata rasketest oludest ja närusest elust, veel midagi väärt on.
Hingesopis on Maarit optimist ja loodab, et võib-olla juhtub kunagi midagi. Näiteks võidavad nad loteriiga suure summa ja see annab võimaluse normaalse elu juurde naasta. Tõenäosus on muidugi väike, aga vahel hoiab pelk lootuski tuju üleval. Seda enam, et Kalmaril on õnnemängude peale väikestviisi kätt. Tihti mees võidabki, kuid alati tillukesi summasid, mille eest saab heal juhul uue pileti osta.
„Inimeste narrimine,“ võtab Maarit mehe kire kokku. „Raha läheb ikka sinna, kus seda juba lademetes ees on ja vaesus sünnitab vaesust.“
„Aga kunagi krooniajal võitsime me ju kakstuhat krooni ja maksime selle eest autoliisingu ära,“ meenutab mees.
„Jah, see oli siis, kui meil veel see hall Opel oli,“ muigab naine.
 „Võib-olla muutub midagi siis, kui Marek kooli lõpetab ja ise teenima hakkab.“
„Seegi on ju ainult võib-olla, sest poisil on ju elamispinda vaja. Kindlasti tahab ta autotki osta.“
„Mingu suvel tööle,“ nähvab mees. „Hakaku koguma.“
„Ei kogu ta midagi. Õppival noorel on kõike vaja.“
„Siis proovigu lihtsalt, mis mekk on tööinimese elul.“
Maarit teeb asjast koju tulnud Marekiga ääri-veeri juttu. Poissi vägisi ta sundida ei raatsi, teisalt kuluks lisakopikas hädasti ära.
„Vaatab seda asja,“ vastab Marek ja unustab ema ettepaneku sealsamas.
Maarit näeb poja juures samasuguseid ambitsioonituse ilminguid nagu Kalmeris ja see teeb naise meele kurvaks. Marekile ta liialt peale käia ei söanda, süüdistades selles enda liigset leebust. Siiski on õpingud rasked ja lapsel vaja puhata ka, veenab ta ennast ning loodab, et võib-olla tuleb Marekil vanemaks saades endal aru pähe ja ta märkab, et vanematel on raske. Võtab siiski mingi tööotsa vastu? Maarit jagab oma mõtet Kalmariga.
„Kas sina seda lapsepõlves märkasid? Lapsed ei oska niimoodi mõelda,“ teab Kalmar.
„No aga mine otsi ise pealinnas tööd,“ käib Maarit välja veel ühe ettepaneku. „Seal on ju palju suuremad palgad ja valikuvõimalust rohkem.“
„Kus ma sinu arust elama hakkan? Üür sööb palgavahe ära nagu naksti, lisaks ole kodust eemal. Kes koeraga käib, kui sa pikad päevad tööl oled?“
Maarit ohkab. Nad seisavad järjekordse kitsaskohaga silmitsi ning kogu elu tundub otsekui nõiaring, mille kammitsaist välja rabeleda pole võimalik.