Uus
aasta on alanud. Keset vaikset, kergelt sammalduvat pimedat aeda,
vihmavarju hämarasse sügavusse kaevununa vastu võetud. Nõndaviisi oli tegelikult päris tore ja turvaline.
Sai mõeldud sellele, mis oli ja sellest, mis tulemas. Mida aeg edasi, seda hinnalisemaks muutub aeg. Seda enam jõuab pärale mõistmine, et aega on järel järjest vähem. Just seda enda, elamise ja olemise isiklikku aega. Seda olulisem on see, mida me sellega igapäevaselt peale hakkame.
Eks kindlasti tahan veel kirjutada. Millal iganes selleks aega, võimalust ja vaimset ressurssi leian. Momendil on pooleli üks ulmelugu märtsikuise jutuvõistluse tarbeks, mis venis küll etteantud tähemärkidest piirinormist tunduvalt pikemaks ega ole veel valmiski ja nüüd jääb üle kaaluda, kas hakata seda lühendama sobivasse formaati või siis mitte ja pakkuda käsikirja hoopis teisel kujul ja kuhugi mujale. Igatahes, ulmežanri viljeleda oli vahelduseks värskendavalt mõnus ning üllatavalt lihtne, mis kõik pani mind mõtlema, miks ma omal ajal sellele üldse selja keerasin ning realistliku ainekäsitluse kasuks otsustasin. Igatahes krjutasin muretult ja mõnuga terve vaba päeva ja eks see paistab, kuhu lugu omadega välja jõuab.
Kahtlemata on käesoleval aastal plaanis välja anda need kaks raamatut, mis eelmise aasta keerises ilmuda ei jõudnud. Novellikogu "Ella Ulrikese kadunud maailm" ning Aafrika loomariiki tutvustav humoorikas lasteraamat "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised". Lasteraamatu osas olen leidnud väga toreda kunstniku, kellega nägemused raamatu kujunduse osas klapivad ning sai kuidagi väga lihtsalt ja kergelt, nagu heade asjade puhul ikka, otsustatud, et hakkame koostööd tegema.
Aga kõige värskem uudis on momendil muidugi see, et ilmunud on ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarilugu "Minu talved". Loos räägin erinevatest eluperioodidest, mis olen jaganud talvedeks. Väga erinevateks talvedeks, nõndasamuti, nagu elugi ei ole kogu aeg ühesugune, vaid sisaldab endas mitmeid täiesti isesuguseid episoode.
Nõndasamuti on valmis veebruarilugu "Magus eluke", mis sai eilse seisuga ajakirjatoimetusele ära saadetud. Küünlakuul saab siis lugeda sellest, kui lihtne või keeruline on ühe noore naise igapäevaelu kärgperes, kui uue mehega tuleb argipäeva kaasa ka mehe võrdlemisi kirev minevik erinevate ekside ja nende laste näol. Kui magus see eluke siis tegelikult on, sellest juba järgmisel kuul. Seniks head uut ja olgem nakatatud lugemispisikust!
Sai mõeldud sellele, mis oli ja sellest, mis tulemas. Mida aeg edasi, seda hinnalisemaks muutub aeg. Seda enam jõuab pärale mõistmine, et aega on järel järjest vähem. Just seda enda, elamise ja olemise isiklikku aega. Seda olulisem on see, mida me sellega igapäevaselt peale hakkame.
Eks kindlasti tahan veel kirjutada. Millal iganes selleks aega, võimalust ja vaimset ressurssi leian. Momendil on pooleli üks ulmelugu märtsikuise jutuvõistluse tarbeks, mis venis küll etteantud tähemärkidest piirinormist tunduvalt pikemaks ega ole veel valmiski ja nüüd jääb üle kaaluda, kas hakata seda lühendama sobivasse formaati või siis mitte ja pakkuda käsikirja hoopis teisel kujul ja kuhugi mujale. Igatahes, ulmežanri viljeleda oli vahelduseks värskendavalt mõnus ning üllatavalt lihtne, mis kõik pani mind mõtlema, miks ma omal ajal sellele üldse selja keerasin ning realistliku ainekäsitluse kasuks otsustasin. Igatahes krjutasin muretult ja mõnuga terve vaba päeva ja eks see paistab, kuhu lugu omadega välja jõuab.
Kahtlemata on käesoleval aastal plaanis välja anda need kaks raamatut, mis eelmise aasta keerises ilmuda ei jõudnud. Novellikogu "Ella Ulrikese kadunud maailm" ning Aafrika loomariiki tutvustav humoorikas lasteraamat "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised". Lasteraamatu osas olen leidnud väga toreda kunstniku, kellega nägemused raamatu kujunduse osas klapivad ning sai kuidagi väga lihtsalt ja kergelt, nagu heade asjade puhul ikka, otsustatud, et hakkame koostööd tegema.
Aga kõige värskem uudis on momendil muidugi see, et ilmunud on ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarilugu "Minu talved". Loos räägin erinevatest eluperioodidest, mis olen jaganud talvedeks. Väga erinevateks talvedeks, nõndasamuti, nagu elugi ei ole kogu aeg ühesugune, vaid sisaldab endas mitmeid täiesti isesuguseid episoode.
Nõndasamuti on valmis veebruarilugu "Magus eluke", mis sai eilse seisuga ajakirjatoimetusele ära saadetud. Küünlakuul saab siis lugeda sellest, kui lihtne või keeruline on ühe noore naise igapäevaelu kärgperes, kui uue mehega tuleb argipäeva kaasa ka mehe võrdlemisi kirev minevik erinevate ekside ja nende laste näol. Kui magus see eluke siis tegelikult on, sellest juba järgmisel kuul. Seniks head uut ja olgem nakatatud lugemispisikust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar