Sel aastal ilmub minu kolmas novellikogumik "Ella Ulrikese kadunud maailm"

Rõõm on teatada värskemaid uudiseid. Vahel sekka viskab elu ette ka jälle helgemaid hetki. Uute käsikirjadega – mõlemaga, nii lasteraamatuga kui kolmanda novellikogumikuga - on asjad lõpuks ometi edenema hakanud. Ootaja aeg on pikk, aga tasub end lõpuks ära. Mõni uks jääb suletuks hoolimata kokkulepetest, mõni teine aga avaneb naeratusega. Nagu elus ikka. 
Lasteraamatu koha pealt püsin esialgu veel siivsalt vakka, aga mul on siiralt hea meel, et väga kummalise juhuse läbi olen leidnud ühe imetoreda ja hinnatud kunstniku, kes on võtnud endale südameasjaks mu uutele lõbusatele loomalugudele pildid joonistada. Seega ei jää ka mu "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" kaugeltki pelgalt käsikirjaks, vaid asjad arenevad edasi.

"Ella Ulrikese kadunud maailm" käsikiri on nüüd kirjastaja poolt toimetatud ja küljendatud ning nüüd on tööjärg kunstniku käes, kes hakkab lähiajal kaanekujundust looma. Omalt poolt pakkusin välja paar ideed ning loodetavasti sünnib sellest lõpptulemusena taas midagi pilkupüüdvat. Seega tõenäoliselt ei lähe enam kuigi kaua, kui ilmub minu kolmas kauaoodatud novellikogumik, mille nimilugu on tugevalt mõjutatud minu lapsepõlvemaailmast.

Paraku on tegu küll kadunud maailmaga, nagu me kõik oleme endi lapsepõlvedest välja kasvanud ja täiskasvanuks saanud. Lapsepõlv ei ole kunagi midagi püsivat ja jäävat, vaid tema saatus on paratamatult otsa saada ja kaduvikku haihtuda. Aga see, mis on olnud, kunagi aset leidnud, ongi suurel määral loonud meist need, kes me praegu oleme. Vähemasti nõnda tahab mu novellikogumiku nimitegelane Ella Ulrike loota. Lapsepõlvemaailm on talle kallis. Ta ei satu sinna päriselt, vaid oma poolunenäos, kus kõik on pisut teisiti ja kannab endal unustuse pitserit. Ella Ulrike eksleb tuttavatel rohtunud radadel, mis kätkevad endas looduse lihtsaid imesid, kõnnib ringi vanaema suure maamaja elutubades, paotab riidekapi ust, seisab silmitsi mälestuste ja minevikuga, mis tema kohalolu tõttu korraks elustuvad. Seda küll mitte päriselt, sest päriselt ei ole Ella Ulrikese lapsepõlvemaad enam olemas. Kuid ta kannab seda endaga kaasas nagu kõige hinnalisemat varandust. Sest tänu lapsepõlvemaale on Ella Ulrike just see, kes ta on. 

Kogumikus on ka teisi, nimiloost täiesti erinevaid lugusid. Igaühes neist on peidus isemoodi sõnum, igaüks neist vaatab maailma pisut omamoodi nurga alt ja isevärki pilguga. Kõik lood on varem ajakirjanduses ilmunud ja minu jaoks annab see teosele vaid lisaväärtust juurde. Novellikogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" annab välja kirjastus Kentaur ning illustraator on Margus Leibak, nagu ka kahe mu varasema kogumiku "Õnn algab homme" ja "Tuulemüüja tütar" puhul.

Ajakirjaga jätkan koostööd ka uuel, kättejõudnud aastal, aga kas igakuiselt ilmuvatest lugudest enam neljandat kogumikku kokku panen, selles ma hetkel kindel ei ole ja see pole ka momendil aktuaalne. Praegu rõõmustan selle üle, et varsti näeb trükivalgust minu uus ilukirjandusteos. Ja see rõõm on igale aktiivselt loomingut viljelevale autorile kahtlemata suurim võimalikest. 

Pilt: internet