Mirandaga
kohtub Hele-Riin järgmisel päeval kaupluse juures. Naine näeb
välja veelgi räpakam kui tavaliselt ja tema näos on korraliku
pummelungi ilmeksimatud jäljed. Purjutamine on ta kümme aastat
vanemaks teinud. Hele-Riini märganud, hüppab Miranda talle nagu
ussist nõelatud ligi.
„Sina, sitajunn,“ sisistab eks
Hele-Riinile ja sasib tema kreemvalgetest sallinarmastest kinni. „Sa
oled võtnud minult kõik. Kõik, kas mõistad! Kas sinusugune
hellitatud mimmike üldse teab, mida tähendab hävitada teise
inimese elu? Olgu ma pealegi alam klass kui sina, aga ma olen ka
inimene! Inimene, mõistad!“
Hele-Riin vabastab oma salli ettevaatlikult joobnud naise küünte vahelt. Mirandast hoovav vänge lehk paneb ta sammukese tagasi astuma. „Ära tee endale illusioone. Sa jõid juba enne seda, kui ma Hugoga tuttavaks sain.“
„Vaat kus mul tarkpea väljas!“ kaitseb Miranda ennast. „Sina panid mu jooma!“ kähistab ta. „Sina!“
Hele-Riin seisab keset lumist väljakut, õlad järjekordse süüdistustetulva all kühmus ja mõtleb, kuidas sellest seekord talutavalt välja tulla. Vaene Veronika. Õnn, et tal on koht, kuhu pakku tulla, kui elu talumatuks muutub.
„Mis mul oleks viga olnud seal ilusas majas!“ leierdab Miranda. „Ei pidanud töölgi käima, Hugo kandis kõik kandikul ette. Aga siis tulid sina. Sina… sina…“ Miranda vakatab, silmad sulaselget vihkamist täis, süljenire suunurgas.
Hele-Riin kortsutab kulmu. „Jäta joomine järele,“ ütleb ta jahedalt. „Veronika pärast. On sul õrna aimugi, kuidas see lapsele mõjub?“
„Sina mõtle sellele, kuidas see mulle mõjub, et sa minu mehele sülle hüppad!“
„Sinu eksmehele,“ täpsustab Hele-Riin, aga Miranda ei tee teda kuulma.
„Igal teol on omad tagajärjed,“ saeb eksnaine edasi. „Mis see moodne väljend oligi?“ Ähmane pilk vilab ringi ja otsib õiget sõna. „Karma? Jah, karma! Karma saab su kätte nagu naksti!“ Miranda laksutab teadvalt keelt. „Ära arva, et sa puhtalt pääsed!“
Hele-Riin tunneb, kuidas meelekohtades kogub hoogu trummeldav peavalu ja ta peab õigemaks sõnagi lausumata oma teed minna.
Hele-Riin vabastab oma salli ettevaatlikult joobnud naise küünte vahelt. Mirandast hoovav vänge lehk paneb ta sammukese tagasi astuma. „Ära tee endale illusioone. Sa jõid juba enne seda, kui ma Hugoga tuttavaks sain.“
„Vaat kus mul tarkpea väljas!“ kaitseb Miranda ennast. „Sina panid mu jooma!“ kähistab ta. „Sina!“
Hele-Riin seisab keset lumist väljakut, õlad järjekordse süüdistustetulva all kühmus ja mõtleb, kuidas sellest seekord talutavalt välja tulla. Vaene Veronika. Õnn, et tal on koht, kuhu pakku tulla, kui elu talumatuks muutub.
„Mis mul oleks viga olnud seal ilusas majas!“ leierdab Miranda. „Ei pidanud töölgi käima, Hugo kandis kõik kandikul ette. Aga siis tulid sina. Sina… sina…“ Miranda vakatab, silmad sulaselget vihkamist täis, süljenire suunurgas.
Hele-Riin kortsutab kulmu. „Jäta joomine järele,“ ütleb ta jahedalt. „Veronika pärast. On sul õrna aimugi, kuidas see lapsele mõjub?“
„Sina mõtle sellele, kuidas see mulle mõjub, et sa minu mehele sülle hüppad!“
„Sinu eksmehele,“ täpsustab Hele-Riin, aga Miranda ei tee teda kuulma.
„Igal teol on omad tagajärjed,“ saeb eksnaine edasi. „Mis see moodne väljend oligi?“ Ähmane pilk vilab ringi ja otsib õiget sõna. „Karma? Jah, karma! Karma saab su kätte nagu naksti!“ Miranda laksutab teadvalt keelt. „Ära arva, et sa puhtalt pääsed!“
Hele-Riin tunneb, kuidas meelekohtades kogub hoogu trummeldav peavalu ja ta peab õigemaks sõnagi lausumata oma teed minna.
Täispikk jutustus ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbris.
Pilt: internet
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar