Töiseid septembritegemisi

Nädalalõpp on jälle märkamatult mööda libisemas. Seegi on kujunenud üpris töiseks ja ära tehtud sai meeldivalt ja kergendust pakkuvalt palju - ports käsitööd ning äsja lõpetasin ka lasteraamatu kaheksanda peatüki. Kirjutada jääb veel kaks, siis on ka uus käsikiri valmis. Omamoodi väljakutse, kirjutada uue töö kõrvalt ja ainult nädalalõppudel, eks seetõttu kipub asi ka natuke venima, mis pole mulle eriti meeltmööda, aga teistmoodi hetkel ei saa. Parem oleks muidugi kirjutada ilma pausideta, aga mina oma tuntud visaduses saan loomulikult hakkama. 

Pealkirja lasteraamatul veel ei ole, võimalik, et selleks saab mõne loo tabav pealkiri, aga mitte ilmtingimata.  Lähemalt rääkida, millest raamat pajatab ja milline kirjastus on teose väljaandmise taga, hetkel veel ei kavatse, kuna kõik on alles valmimisjärgus. Eks sellest kuuleb edaspidi. Usun, et tänane peatükk tuli iseäranis tore ja humoorikas. Hea on kirjutada siis, kui on piisavalt aega, pea puhanud ja võimalust rahulikult keskenduda. Siis tulevad sõnad iseenesest ja miski pole raske ega võimatu.
Ujumas käin samuti veel hetkel. Miks ka mitte? Liiv on valge, vesi hõbedane ja parajalt karge. Päeva üks meeldivamaid elamusi, mis loob alati hea enesetunde. Ja loen. Pikalt ning süvenenult. Poleks arvanudki, et tööpäeva õhtuti eneselaadimiseks ja taastumiseks lugeda on niivõrd hea. Varem lükkasin selle tegevuse ajanappusel pigem puhkusesse, praegu loen tööpäeva õhtuti. Peamiselt kvaliteetsemat ilukirjandust. 


Pildil Lehtma rand, Hiiumaa