Pisut lähemalt uuest romaanist "Ruubeni liblikad: Jordan"

Mõne sõnaga siis lähemalt mu kõige värskemast romaanist "Ruubeni liblikad: Jordan." Teos sündis tõtt-öelda kuidagi iseenesest. Esiotsa polnudki mul otseselt plaaniski kirjutada sellele müstilisele armastusloole, mis leidis aset Kirsipiia ja Ruubeni vahel, järge. Olles Kirsipiia looga valmis saanud, jäi mõtetesse keerlema veel hulgaliselt võimalike sündmuste keerdkäike, millele mõeldes taipasin, et soovin neid mingil moel kasutada ja teemat võib-olla mingis teistsuguses võtmes edasi arendada. Kuna mu tegelased olid mulle kirjutamise käigus tuttavaiks ja armsaiks saanud ning Kirsipiia loo kirjutamine pakkunud hulgaliselt positiivseid emotsioone, tekkis tahtmine kirjutada neist veel. Seega tuli ka pealkirja teha muudatus. Algselt kandiski Kirsipiia lugu pealkirja "Ruubeni liblikad," ent kuna lõpuks kujunes teosest sari, sai see kaksikpealkirja. Esimene osa kannab pealkirja "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" ja teine osa on "Ruubeni liblikad: Jordan."

Jordani lugu jätkab Kirsipiia elukäigu kirjeldust 18 aastat hiljem, kuigi otseselt pole see romaan jutustus Kirsipiiast, vaid tema pojast. Kirsipiia küll figureerib loos, kuigi sedapuhku kõrvaltegelasena ning tema käekäigul peatutakse vaid aimamisi.

Koolikaaslaste poolt põlatu ja kunagise pilkealuse elus on mööda libisenud aeg muutunud palju. Kirsipiiast on saanud hinnatud, tunnustatud ja heal elujärjel arst. Ta elab oma kahe teismelise lapsega nägusas majas ning neil ei näi millestki puudus olevat. Tahtsin läbi Kirsipiia elumuudatuse lugejat mõistma panna, et kooliajal põlatu ei pruugi jääda põlatuks terveks eluajaks, vaid elu võib kulgeda ka sootuks teist teed ning põlatust saada ühiskonna poolt hinnatud ja lugupeetud persoon.

Pealtnäha paistab Kirsipiia pereelu igati idülliline – lastel läheb koolis hästi ja hoolimata mõningatest erimeelsusest on Jordan ja tema õde Berniike head sõbrad. Berniike nimi on mu enda väljamõeldis, tuletis Ketlin Priilinna romaani peategelasest Bertrandest. Nimi kõlas huvitavalt ja jäi meelde ning nõnda leidiski tuletis kasutust mu uues romaanis.

Kirsipiia on sisimas nukker karakter. Hoolimata edust ja õnnest pole teda siiski päriselt lahti lasknud sügav sisemine kurbus, mille põhjust ta sellegipoolest laste eest hoolikalt varjata püüab. Jordanil on tugev emotsionaalne side emaga, seetõttu on tal lihtne ema läbi näha ja mõista. Taas üks positiivne peremudel, nagu "Martin Greeni juhtumiski," kuna ma pole pidanud vajalikuks kirjutada teoseid, mille sisu keerleb ümber joomise ja vägivallatsemise.

Jordan on sootuks teistsugune karakter, kui oli kooliajal Kirsipiia. Nägus, populaarne, vaimukas ja sõprade seas hinnatud kaaslane. Ent Jordaniga läheb kõik vastupidiselt kui Kirsipiiaga, kes leiab romaani lõpus oma sisemise tugevuse. Alates ühest uduvines sügishommikust, mil noormees satub painajalike ja unenäoliste nägemuste küüsi, hakkab ta tasapisi  jalge alt pinda kaotama. Lisaks sellele hakkab ka ema temaga veidralt käituma, keeldudes seejuures igasugu põhjendustest. Segaduse süvenedes satub noormees meeleheitesse ja ootamatult muutub kõigi lemmik koolikaaslaste ja sõprade seas naerualuseks. Taas üks näide sellest, kui lihtne on kaotada populaarsust. Kuidas Jordan täbarast olukorrast välja rabeleb ja mis temaga täpsemalt juhtub, sellest lugege romaanist.

"Ruubeni liblikad: Jordan" sai keeleliselt märksa küpsem ning kvaliteetsem kui sarja esimene osa. Kuna mul juhtus olema aega, kirjutasin romaani enne trükki minekut praktiliselt ümber, tõin sisse rohkem dialooge ning muutsin teksti elavamaks. Teos sisaldab nii igapäevaelu probleeme, kui ka müstikat, üleloomulikke sündmusi ja loomulikult palju põnevust.