Lisan siia katkendi, mille lühendatud versiooni leiab ka raamatu lakalt.
Terve ülejäänud päeva olin nii rööpast väljas, et isegi poiste tavapärane lõbus nöökav pilamine, millega nad mõne klassiõe kallal hambaid teritasid ja mis mulle alati palju nalja valmistas, ei suutnud mind sedapuhku kuigivõrd lõbustada. Mul oli tunne, nagu oleks maailma lõpp kätte jõudnud. Ainsa mõeldava sundtegevusena suutsin Janne kahvatusinisesse kampsunisse riietunud kogu jõllitada ja tajuda arusaamatut külmust, mis temast jõulise lainena minuni hoovas.
Koduseinte vahel muutus asi veel imelikumaks. Konutasin terve õhtu arvutis tujutult muusikat kuulates ja niisama norutades, tegemata välja ainsastki Berniike ergutavast katsest mind vestlusse tõmmata.
„Sa oled sama jutukas ja karismat kiirgav nagu keedetud tigu,“ porises ta lõpuks, kui oli aru saanud, et minuga jutule saamine on praegu välistatud.
„Küllap vist,“ ümisesin nõustuvalt vastuseks. „Mul on üpris tõsine keedetud teo päev ja ma võin sulle kiituskirja vormistada, kui sa selle endale teadmiseks võtad.“
Berniike itsitas natuke, kuid mõistis siis, et sedapuhku on targem mind rahule jätta, ja tõmbus alistunult oma tuppa. Vahtisin tema järel sulgunud ust ja tundsin piiramisrõngast pääsemise üle kergendust.
Kui ma viimaks allkorrusele lonkisin, et värske autoajakiri läbi lehitseda ja üks turgutav võileib kokku miksida, märkasin, et ema seisis taas terrassil ja näis kellegagi rääkivat ning millegi üle vaidlevat. Jäine tuul lennutas ta juukseid ning viirpuu oksad peksid vihaselt vastu klaasi. Kergitasin imestunult kulmu mõtte üle, mis põhjusel emps külalisel niisuguse sandi ilmaga õues lõdiseda lasi, see polnud üldse tema moodi. Hetk hiljem pühkisin selle mõistatuse peast ja suundusin külmkapi jahedat sisemust revideerima. Ladusin võileivale singiviiludest korraliku kuhja, kallasin piima ja istusin ajakirjaga laua taha.
Mõne aja pärast tahtmatult uuesti akna poole pilku heites fikseerisin, et terrassil oli olukord endine – emps oli ikka veel jutuhoos. Ta paistis endast pisut väljas olevat, kuna aeg-ajalt žestikuleeris ta elavalt ja laiutas nõutuna käsi.
Lükkasin ajakirja eemale, tõusin uudishimust kantuna püsti ja astusin mõne sammu aknale lähemale, et näha, kelle ta meile oli kutsunud.
Järgmisel hetkel tabas mind tõsine üllatus: ma ei näinud kedagi. Püsisin liikumatuna ja vahtisin ainiti oma ema, kes seisis ihuüksi terrassil ja rääkis iseendaga. Ma püüdsin aru saada, mis ta peas ometi toimub. Vestlus kulges mõnda aega sama tormakas ja ägedas tempos, kuid mõne aja pärast näis ema rahunevat ja võttis sisse samasuguse poosi nagu eelminegi kord – põimis oma käed justkui kellegi kaela ümber ja seisis nõnda hulga aega liikumatuna. Jõllitasin jahmunult ema pruuni juuksepahmakat ja moekas kostüümis sihvakat kogu, suutmata toimuvale pihta saada. Kuigi ma ei teadnud joogast suurt midagi, tundus mulle siiski üksjagu kahtlane, kas selle alla ikka käis enesega rääkimine ja vaidlemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar