Noorte loomemajanduse foorumi ettekandest lähemalt

Paari sõnaga ka lähemalt minu esinemisest Noorte loomemajanduse foorumil Sihtasutuses Tuuru.

Tegu on Kärdla Linnavalitsuse tänuväärse projektiga, mille eesmärgiks on anda kohalikele noortele võimalus kaaluda elukutsevaliku erinevate variantide ja võimaluste üle, sealhulgas ka ühe võimalusena mõelda variandile end loomega elatada. Ürituse korraldas MTÜ  V.E.S.T. A,  kes sai rahastuse Euroopa Noored programmist. 
Oma lugu on mul tulnud viimasel ajal rääkida niivõrd palju kordi, kuid sellegipoolest üritan seda iga kord teha pisut erinevalt ning teistsuguse nurga alt. Saal valgus meeldivat noort publikut pilgeni täis, kellest paljudel oli varuks ka asjatundlikke küsimusi. 

Rääkisin teest, mis on mind kirjutamiseni viinud ja sellest, et tegelikult pole me elus midagi juhuslikku, vaid me eneste valikud viivad meid erinevate väljakutsete ja teetähisteni. Rääkisin hetkedest, mil kirjutasin kõigest iseenda lõbuks, otsese eesmärgiga midagi kirjastustele pakkuda. Loomingu publitseeritud saamine tundus esiotsa kõigest kauge ja kättesaamatu unelm ning kogu kirjastamisprotsessi karussellis keerlemine tundmatu maa, kuhu mul polnud julgust astuda.
Samas võib sellises olukorras endale alati esitada küsimuse: mida mul on kaotada? Lõpuks taipad, et ainus tõke, mida ületama pead, on iseenda kõhklused ja eelarvamused. Julgustasin kuulajaid, kel keerleb ehk endalgi mõtteis idee midagi kirja panna ja see ka teoks teha, kuna tihtipeale ei nõuagi see muud, kui piisavalt suurt töövõimet, kübekest annet ja õnne ning head keeleoskust. Julgustav on ütlemine, et edukaiks ei osutugi tihtipeale mitte need, kes on kõige andekamad, vaid need, kellel on järjepidevust valitud teele püsima jääda.

Kirjutamine on minu puhul pigem hobi kui töö, maailmanägemuse üks viisidest, mis on lihtsalt saanud seesuguse väljundi. Kõik mu kirjutatu on tulnud õnneks üpriski kergelt, mu teosed on end nö. ise kirjutanud ega pole nõudnud suurt vaeva, pigem on olnud põhirõhk teksti keeleliselt perfektseks lihvimisel. Enda puhul on kogemus näidanud, et pealehakkamiseks ei lähe vaja müstilise inspiratsioonihobu Pegasuse puudutust, vaid kõigest positiivset ja puhanud olemist, siis sünnib kõik nagu iseenesest –  justkui filmilint, mis end aegamööda mu peas lahti kerib ja mul ei tarvitsegi teha muud, kui mõtte kujutluspilt kirja panna. Enda puhul pean loome viljelemise üheks olulisimaks tingimuseks seda, et tunneksin end ümbritsevas keskkonnas hästi. Paljude loomeinimeste sõnul on Hiiu saarel eriline ja positiivne õhustik, mis on loomingu viljelemiseks igati sobilik  ja inspireeriv paik.
Hetkeseisuga võib tänapäeva Eestis kirjutamist pidada paraku siiski pigem meeldivaks hobiks, kuna meie rahvaarv ja seega ka lugejaskond on väike, mis tähendab ühtlasi ka teoste tagasihoidlikke tiraaže. Samas tehakse menukiks kujunenud teostele kordustrükke ning kirjandusmaastikul pikemaajalisemalt figureerides hakkab mingist hetkest ka autori nimi müüma, mis muudab ka edasise tee märksa lihtsamaks. Lisaks annab teadmine, et tegeled eneseteostusega märksa suurema rahulolu, kui tehes tööd, milleks pole sisimas kutsumust.

Kirjutades on tihtipeale keeruline ette prognoosida, millisel teosel on rahva seas menu. Mingil määral oskavad kirjastused seda ette näha, ent samas teeb lõpliku valiku, mis nö. "läheb peale" siiski lugeja. Alati on hea valem viljeleda loomet pigem loome enese pärast, kirjutada nõnda, nagu endale meeldib ja sobib, kui väljundi pärast kellelegi meeldida. Pannes loomingusse kogu oma vaimse jõu ja sisemise põlemise, on sellel märksa suurema tõenäsusega ka edu kui mõnd kultusteost teadlikult kopeerides ja püüdes lihtsamat teed minna.

Kirjastusele on suurim risk tundmatu autor. Samas hinnatakse tõlkimist vajavate välismaiste bestsellerite asemel siiski kodumaiste autorite loomingut, algupärandeid. Piisavalt originaalne idee tundmatult autorilt võib leida kirjastuse poolt positiivset vastukaja, seega on kirjastused avatud uuele ning miski ei pruugi olla võimatu ega ületamatu, kui ise endasse ja oma loomingusse piisavalt uskuda ning sellesse aega, energiat ja kvaliteeti panustada.

Mu romaanid on kõik tegelikult üpriski erinevad nii keelekasutuselt kui teostuselt. Siiski seovad teoseid ka ühised jooned – nad on kirja pandud romantilises stiilis, peategelasi valdab enamasti peataolek, neil esineb mitmeid siseheitlusi, nad kõik tegelevad eneseotsinguga, sügava sisekaemusega. Mingis mõttes on nad teekonnal kuhugi. Läbi seikluslike sündmuste ja fantaasiarohkete juhtumuste püüavad nad jõuda eelkõige iseendani, et lahti harutada, selgeks mõelda suhete segapuntrad ning aru saada sellest maailmast, enda eksisteerimise sügavamast tähendusest. Mulle on alati meeldinud juurelda inimloomuse keerukuse üle ja küllap seepärast teevad seda ka mu romaanide tegelased.

Ükski mu teostest pole otseselt autobiograafiline. Ma ei ole pidanud vajalikuks kirjutada ei iseendast ega enda elust. Pigem olen romaane kirjutades justkui kõrvaltvaataja, kes loob sündmusi ja tegevuskäike, paneb tegelased tegutsema, annab neile vajaminevad motiivid ja eksisteerimise energia. Siiski võib nii ühes kui teises karakteris leiduda mõningaid minu enda iseloomujooni, mind tundev lugeja võib ära tunda tuttavaid paiku mu lapsepõlvest või kooliajast. Küllap ei saagi kirjutada kunagi päris erapooletult ja eemalseisjana, nõnda, et kirjutatav teose loojat üldse ei puututaks. Mingil moel on autor ikkagi kirjutatuga tihedalt seotud ja käsitletavad teemad talle endale olulised.

Meeldiv nüanss on mis tahes loome viljelemise puhul puhul autoriõigus, mis annab teose loonud autorile voli otsustada teose kaanekujunduse üle, mida olen kunstnikel tihti palunud teha mitu versiooni, et oleks pisut valikuvõimalust. Samuti jääb teksti keelelise toimetamise puhul alati autorile viimane sõna. Siiski on soovitatav toimetajate soovitusi kuulda võtta, mida olen ka sageli teinud, kuna mõistlik on usaldada inimesi, kes on raamatute toimetamise ja keelelise parendamisega aastakümneid tegelenud ning kelle tegelik eesmärk ongi autorit abistada ning teost seeläbi paremaks muuta. Hea raamat valmibki heas koostöös kirjastuse ja kirjaniku vahel. Mida kauem kirjutamisega tegeleda, seda enam saab autor ka teadlikumaks sellest, kuidas kirjutada ja läbi oma loome maailmaga suhelda.

Ühtlasi olen tänulik mind esinema kutsunud Kärdla Linnavalitsuse teabe- ja projektijuhile Annely Veevole. Fotol olevate raamatute rivist on veel puudu mu kõige värskem romaan "Ruubeni liblikad: Jordan," mis oli selleks hetkeks küll juba ilmunud, ent polnud veel minuni jõudnud.