Peatselt ilmuvat loomingut minult

Veebruarikuu esimene postitus kipub aga muudkui viibima, nagu näha. Tegelikult pole põhjuseks kaugeltki mitte sündmuste vaegus, vaid tahtsin enne kiiremad asjad ära teha ja siis rahulikult leida aega postituse kirjutamiseks.

Miskipärast on WordPressi keskkond vahepeal justkui natuke südamelähedasem paik olnud, seega olen seal praegu rohkem tiksunud. Sinna sai mitmeid ilusaid loodusfotosid üles laetud, mida võib vabalt kiigata. Luulekogu materjal täieneb seal samuti vaikselt, seega pole ma endale niisama muigamisi antud vana-aasta lubadusest justkui taganenud. Millal see kord kokku saab, eks näis, küllap tunne ütleb ja kiiret otseselt ei ole.

Luule kirjutamine näib praegusesse ajahetkesse üldse kuidagi hästi sobivat, võib-olla sellepärast, et nõuab märksa vähem aega kui romaani kirjutamine ja pakub mingit sisemist rahulolu.

Loen Indrek Hirve ja täitsa mõistan Contra huumoriga pooleks ütelust, et "Hirv läheb miskipärast naistele peale." Läheb peale küll, tema öeldu kuidagi puudutab. Tegelikult polegi hulk aega enam ühtegi raamatusoovitust kirjutanud, kuigi head kirjandust on kaugelt rohkem, kui läbi lugeda jõuab. Vaatab, võib-olla lisan WordPressi keskkonda kunagi taas midagi sellekohast üles.

Lasteraamatute austajaile on kahtlemata väga tore teada anda, et mu lasteraamatule "Keteriin Salaaias" on peatselt oodata järge ja teos trükki jõudmas. Seega saab varsti taas kaasa elada väikese üksidasevõitu tüdruku seiklustele, kes on läbi kummalise juhtumuse leidnud fantaasiamaailma võlupaiga ja rohkesti veidraid ning vahvaid sõpru.

Esitlused katsun ära teha märtsi paiku Tallinnas ja aprillis Tartus ning kui jõuab, siis ka kodukandis.

Samuti on tegemisel noorteromaani "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" raamatule järg. Teos kannab nime "Ruubeni liblikad: Jordan," mis räägib sedapuhku sündmustest, mis leiavad aset Kirsipiia poja Jordaniga. Ah jah, mu sümpaatia J-tähega nimede vastu, loomulikult. :)

Veebruarikuu "Saladustes" jätkub jaanuarinumbris alanud müstilise alatooniga järjejutt "Ööd vahtravalgel," mida on seal paras ports lugemist. Lugu illustreerivad kaunid fotod, mille eest toimetusele kahtlemata palju tänu. Võimalik, et kaevan mõne järgneva loo juurde ka oma fotokogust midagi lagedale.

Novell "Veebruarituisk", mis räägib ühest kummalisevõitu minevikusuhtest, jõuab trükki Saladuste märtsinumbris ning paar mõtet on ka aprillinumbri loo jaoks. Sellised siis värskemad uudised lühidalt öelduna minult. Pikemalt ühest ja teisest siis taas eespidi.

Aitäh, armsad lugejad, kõigi heade soovide ja tähelepanu eest! Teile ju kirjutangi. :)