"Keteriin Salaaias" salamaailmast lähemalt

Kuna olen oma viimasel ajal ilmunud loomingust rääkinud üpris vähe, arvan, et võiksin ilmselt üht-teist sellekohast veel lisada. Pajatan natuke ehk oma värskelt ilmunud lasteraamatust "Keteriin Salaaias." 

Lugu räägib ühest kuueaastasest tüdrukust, kes elab koos vanematega ühes Eesti väikelinnas. Kuna tal sõpru napib, võtab tüdruk appi fantaasiamaailma ja täidab selle rikkalikult kõige veidramate kujutlussõpradega.

"Keteriin Salaaias" pole otseselt lugu minust ega mu lapsepõlvest. Pigem on saanud teos tublisti inspiratsiooni mu lapsepõlve ühest lemmikraamatust "Alice Imedemaal." Mingis mõttes oli see fantaasiaküllane ja omamoodi huumoriga teos mu lapsepõlve Piibel. Iseäralikku vürtsi teosele andis minu jaoks näitleja Tõnu Aava poolt krabisevale vinüülplaadile loetud Alice eredad ja seletamatud seiklused, mida sai lõpmatuseni kuulatud ja lõpuks lausa peast tsiteeritud. Mind paelus Alice lugu ehk seetõttu, et see erines suuresti kõigest sel ajal saada olevast lastekirjandusest oma lopsaka fantaasia ja veidrusega.

Inspiratsiooni on Keteriini lugu saanud mujaltki. Nimelt ilmus 2008ndal aastal Anderseni "Lumekuninganna" kordustrükk imekauniste Christian Birminghami illustratsioonidega, mis jäi mulle kaubanduses silma oma õhuliste pastellkriidijoonistuste tõttu. Just sellest raamatust, heledapäisest ja haprast, täpilise kleidiga Grete tegelaskujust, sai Keteriini prototüüp. Neid pilte vaadates teadsin, et tahan kunagi luua just seesuguse maailma – õhulise, värvilise, õitsva ja fantaasiaküllase ning küllap olen mingis mõttes selle visiooni nüüdseks ka tänu Argo kirjastusele reaalsuseks muuta suutnud.

Näiteks on "Lumekuninganna" raamatus pilt sellest, kuidas tüdruk suvisesse aeda mängima lippab. Nõnda algab ka mu Keteriini lugu samas ajahetkes - heledas õitsvas suvises aias, mis on täis sadu mänguvõimalusi ning põnevaid avastushetki.

Keteriini avastatud võlumaailm on siiski märksa teisem kui Alice´i loos. See pole lihtsalt veidrate sündmuste ja fantaasia keeris, vaid pigem pelgupaik lapsepõlveüksinduse vastu.

Keteriin tutvub Salaaias Kreebuga, kellest õhkub leebet rahu ja turvalisust. Mingis mõttes on see Leopoldisarnane, suur, karvane ja aeg-ajalt sõbralikult torisev olevus Keteriinile mõtteliseks vanemaks vennaks, keda tal kunagi olnud ei ole.

Pealtnäha on Keteriini elu igati turvaline ja tore, pere ainsa lapsena oleks tal justkui kõik olemas, ent siiski puudub ta igapäevaelus see salapärane miski, mis tõmbab teda esimesel võimalusel magnetina ikka ja jälle Salaaeda tagasi. 

Leitud fantaasiamaailmast on tüdrukule lisaks üksindusepeletusele ka tublisti muud kasu. Keteriin saab Kreebu ja hulga veidrate ning iseäralike sõprade toel üle niimõnestki painajalikust hirmust, muutudes julgemaks, leidlikumaks ja avatumaks ka pärismaailmas. 
Lasteraamatu peategelasele nime leida ei olnud tegelikult keeruline. Nimi Keteriin sündis justkui iseenesest, tuletisena Kätriinist. 

Kuigi teos on suures osas fantaasiajutustus ega pole autobiograafiline, leidub seal mõningaid elemente ka mu lapsepõlvest. Näiteks suvi vanaema talus - lambatalled, aia ääres õitsev sirelipõõsas, taluelu soojus, maavanaema kuldsed pannkoogid ja vaarikamoos ning üht-teist muudki.

Birminghami illustratsioonidega "Lumekuninganna" raamatule saad pilgu peale heita siit. 
"Keteriin Salaaias" teine osa on peatselt ilmumas.