Ajakiri Saladused jaanuarinumber peidab enda kaante vahel taas kahte minu lugu. Üks neist on novell "Talv kassitapumetsas" ja lisaks hakkab jaanuarikuust jooksma järjejutuna ka mu sürreaalse alatooniga novell "Ööd vahtravalgel."
"Talv kassitapumetsas" kujutab endast kaht üpris vastandlikku karakterit, lapsepõlvesõbrannasid Tiiat ja Miinat. Esimene neist on heaolu ja külluse sees üles kasvanud, teine kantseldab joodikust ema, püüab end ümbritsevaid kasinaid elamistingimusi pisut inimväärsemaks siluda, koolis ja tööl käia ning venna eest hoolitseda. Hoolimata varakult õlgadele laskunud vastutuse raskusest on temas selgroogu üle jõu käivat koormat nurisemata kanda. Lugu räägib kahe väga erineva inimese sõprusest, kes sisimas polegi tegelikult kuigi erinevad.
Mingis mõttes oli seda lugu lihtne ja samas keeruline kirjutada. Miina kodumaja ümbrust oli mul üpris lihtne ette kujutada. Selles on elemente mu enda lapsepõlvest – näiteks suur mõhnaline õunapuu, mille auklik tüvi sobis tõepoolest hästi kodumängus kraanikausi aset täitma, maaelu avarus ja loendamatud mängupaigad. Keeruliseks kujunes võib-olla Miina karakteri visandmine. Teismeliste sisemiste sasipundarde sügavuse mõistmine jääb lugejal endal lahti harutada.
"Ööd vahtravalgel" on aga lugu müstikasõpradele. Panin ta eelmisel sügisel kirja tegelikult lihtsalt iseendale mingist sisemise vabanemise soovist. Ajakirja jaoks sai lugu keeleliselt pisut kergemaks ümber tehtud.
On öö. Kõikjal valitseb pimedus. Nii su ümber kui sees. Sa ei taha mitte midagi. Kõige vähem soovid sa näha enda pilku kusagilt tolmuselt vaateaknalt vastu peegeldumas, kuna tead, et nähtav kohutaks oma tühjuses sind rohkem kui miski muu. Su ümber on suurlinn, aga sa õieti ei tajugi seda. Sa oled kõigest üks tilluke piisk lõputus inimmeres, aga sul pole vähimatki aimu, miks sa selles hulbid. Niisamuti, nagu ümbritsev, on kaotanud ka aeg oma tähenduse, jagunenud justkui kaheks perioodiks – ühiseks ajaks ja ajaks peale Teda. Selles pole midagi peale mustava pimeduse, mis kätkeb endas ühtaegu nii piina kui kergendust.
Kirjutamise erakordsus seisneb võimaluses leida loole lahendusi, mis saavad eksiseerida vaid fantaasiates. Nõnda ilmub Rebecca teele ebamaine olevus Zaf. Peletav ja lummav, tontlik ja seletamatu, sõber ja vaenlane korraga. Zaf aitab Becil siseneda talle olulise inimese meeltesse, leidmaks sealt saamata jäänud vastused.
Suure ringiga aga viivad kõik teed lõpuks siiski iseendani, arusaamiseni iseendast. Mõistmiseni, et ka peale kõige pilkasemat ööd tõuseb millalgi taas päike ja pimedus kaob.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar