Kirjanik Kiiri Saare novell "Tupiktänavas" otsib vastuseid sügavalt inimlikele küsimustele
Hiiu Lehe järjejutuna hakkab ilmuma Kiiri Saare novell "Tupiktänavas", mis räägib üsna omanäolises ja humoorikas võtmes ühest kummalisest suhtekolmnurgast.
Novelli peategelane, 30ndates abielunaine Piia on karakter, keda tunneksime justkui kõik – pisut ambitsioonitu, ent samas heatahtlik ja siiras väikelinnaplika, kes armub justkui enda elu vürtsituseks eneselegi ootamatult lummavasse suurlinnakirjanikku, kelle loomingust ta vaimustusse satub. See mõtlematu ja hoolimatu samm pöörab paraku õige kiirelt pea peale kogu ta senise turvalise ja igavavõitu abielu. Mida sügavamaks salasuhe areneb, seda enam hakkab Piia seniseid väärtusi kahtluse alla seadma.
"Tupiktänavas" on lugu eneseleidmise eriskummalisest ja mõnevõrra okkalisest teest. See on jutustus, mis sunnib peategelast sügavalt enesesse vaadates ja oma senist käekäiku kriitiliselt hinnates otsima sobivaid lahendusi, et lõpuks ometi olla õnnelik nii, nagu ta seni kõigest filmides on näinud.
"Teos ei ole autobiograafiline ja kogu toimuv ning tegelaskujud on väljamõeldis, kuid samas on lool päris tuntav seos Hiiumaaga – kirjutades tekkisid mul üsna reaalselt silme ette paigad, kus üks või teine sündmus oleks võinud aset leida – nii üksildane risttee veidi enne Rannapaargut kui ka üks konkreetne maja Kärdlas, kus millegipärast kujutlesin asumas peategelase Piia kaltsukaäri," räägib loo autor Kiiri Saar.
"Kirjutades elangi oma lugudesse tavaliselt sedavõrd sisse, et hiljem juhuslikult neis kohtades viibides tekib mul tahtmatult tunne, nagu olekski mu tegelased päriselt olemas ja kõik seal paikades ka tõepoolest just sedasi juhtunud," selgitab autor. Tema sõnul ongi üks kirjutamise erakordsetest võludest luua üks väike omamoodi maailm, panna enda loodud tegelaskujud elama ja rääkima just seesuguses võtmes, nagu neid parasjagu kujutada tahad, lastes leil otsida ja leida vastuseid sügavalt inimlikele küsimustele. Kuidas siis ikkagi olla õnnelik? Mida on selleks vaja, et õnn ära tunda? Kas tuleks väärtustada pigem olemasolevat või otsida uudsuse põnevust ja loota, et selles peituvadki lahendused?
Novelli peategelane, 30ndates abielunaine Piia on karakter, keda tunneksime justkui kõik – pisut ambitsioonitu, ent samas heatahtlik ja siiras väikelinnaplika, kes armub justkui enda elu vürtsituseks eneselegi ootamatult lummavasse suurlinnakirjanikku, kelle loomingust ta vaimustusse satub. See mõtlematu ja hoolimatu samm pöörab paraku õige kiirelt pea peale kogu ta senise turvalise ja igavavõitu abielu. Mida sügavamaks salasuhe areneb, seda enam hakkab Piia seniseid väärtusi kahtluse alla seadma.
"Tupiktänavas" on lugu eneseleidmise eriskummalisest ja mõnevõrra okkalisest teest. See on jutustus, mis sunnib peategelast sügavalt enesesse vaadates ja oma senist käekäiku kriitiliselt hinnates otsima sobivaid lahendusi, et lõpuks ometi olla õnnelik nii, nagu ta seni kõigest filmides on näinud.
"Teos ei ole autobiograafiline ja kogu toimuv ning tegelaskujud on väljamõeldis, kuid samas on lool päris tuntav seos Hiiumaaga – kirjutades tekkisid mul üsna reaalselt silme ette paigad, kus üks või teine sündmus oleks võinud aset leida – nii üksildane risttee veidi enne Rannapaargut kui ka üks konkreetne maja Kärdlas, kus millegipärast kujutlesin asumas peategelase Piia kaltsukaäri," räägib loo autor Kiiri Saar.
"Kirjutades elangi oma lugudesse tavaliselt sedavõrd sisse, et hiljem juhuslikult neis kohtades viibides tekib mul tahtmatult tunne, nagu olekski mu tegelased päriselt olemas ja kõik seal paikades ka tõepoolest just sedasi juhtunud," selgitab autor. Tema sõnul ongi üks kirjutamise erakordsetest võludest luua üks väike omamoodi maailm, panna enda loodud tegelaskujud elama ja rääkima just seesuguses võtmes, nagu neid parasjagu kujutada tahad, lastes leil otsida ja leida vastuseid sügavalt inimlikele küsimustele. Kuidas siis ikkagi olla õnnelik? Mida on selleks vaja, et õnn ära tunda? Kas tuleks väärtustada pigem olemasolevat või otsida uudsuse põnevust ja loota, et selles peituvadki lahendused?
Allikas: Hiiu Leht, 9.dets. 2011
Merevaatega pildi lisasin seetõttu, et kujuteldav väikelinn asub mere ääres, seega leiavad mõned novelli stseenid aset ka mere ääres. Üldse on Hiiu loodus olnud minu jaoks suur inspireeriv jõud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar