Järgmine lahe uudis on see, et reedel, 9.ndal detsembril hakkas Hiiu Lehes ilmuma mu järjejutt "Tupiktänavas." Tegelikult oli see lihtsalt üks mu novell, mis rippus mu arvutis juba aasta algusest ja ootas oma aega. Raamatuna avaldamiseks tundus ta pisut lühike, 70 lk. Seega mõtlesin, et kirjutan kunagi ühe teise novelli juurde ja pakun ehk niimoodi kunagi mõnele kirjastusele avaldada. Kevadel sain Linnaraamatukogu konverentsil juhuslikult Hiiu Lehe peatoimetajaga kokku ja ta mainis muu jutu sees, et vajaks varsti oma lehele järjejuttu. Siis tuli mul mu novell meelde. Töötasin ta korra veel põhjalikult läbi, lihvisin sõnastust ja dialoogi ning kui peatoimetaja oli mu loo läbi lugenud, leidis ta, et võiks selle Hiiu Lehes avaldada küll.
Seega – kel võimalust Hiiu Lehte osta – seda müüakse muide ka Tallinnas – tehke mu järjejutuga tutvust, sest siia veebi ma seda kindlasti ei riputa.
Lugu ise ei ole autobiograafiline, rääkides ühest üsna omanäolisest suhtekolmnurgast, millesse sattunud naine püüab leida vastuseid sügavalt inimlikele küsimustele: kuidas siis ikkagi olla õnnelik? Mida on selleks vaja, et õnn ära tunda? Kas tuleks väärtustada pigem olemasolevat või otsida uudsuse põnevust ja loota, et selles peituvadki lahendused?
Lugu ise ei ole autobiograafiline, rääkides ühest üsna omanäolisest suhtekolmnurgast, millesse sattunud naine püüab leida vastuseid sügavalt inimlikele küsimustele: kuidas siis ikkagi olla õnnelik? Mida on selleks vaja, et õnn ära tunda? Kas tuleks väärtustada pigem olemasolevat või otsida uudsuse põnevust ja loota, et selles peituvadki lahendused?
Pildil on foto kevadiselt konverentsilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar