Rääkides veel pisut oma uuest järjejutust "Tupiktänavas", siis oli see peale "Lepatriinupüüdjat" kohe järgmine käsikiri, mille ma kirjutasin. Seega võib seal leida sarnaseid humoorikaid elemente, mis on lugejaile tuttavad juba mu debüüdist. Samas on see käsikiri kõigest, mis ma seni kirjutanud olen, erinev selle poolest, et selles jääb täielikult välja müstilisuse moment. Kunagi siin blogis ma mainisin ka, et midagi sellist on mul olemas ja kui loost asja peaks saama, siis teen sellest siin pisut lähemalt juttu. Seega on mu novell tõepoolest üsna realistlik, kajastades väikelinnaelu ja peategelase eneseotsinguid, kui välja jätta üks väike humoorikas nüanss, et peategelane Piia peab ajuti maha üsna tulihingelisi ja ägedaid vaidlusi oma kõige tüütuma kaaslase Süütundega, rääkideski justkui päris inimesega. Need on kohad, kus peaks parasjagu naerda saama. Peategelase Piia nime leidsin ma juhuslikult ühe lasteraamatu pealkirjast. See tundus kuidagi lihtne, loomulik ja sobiv nimi ning seesuguselt soovisin kujutada ka naiskarakterit ennast. Loomulikult ei viita ei see ega ükski teine teoses leiduv nimi ühelegi saarel elavale inimesele. :) Kõik selle loo tegelaskujud ja sündmused on väljamõeldis.
Mul on kuidagi eriliselt hea meel, et mu novell jõuab järjejutu näol lõpuks Hiiu lugejateni. Toredat kaasaelamist teile kõigile!
Hiiu Leht ilmub teisipäeviti ja reedeti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar