Ikka ja jälle see
vihm, heitlik ja jahe.
Õhus on päikest ja niisamuti sügisest kargust. Hobi korras olen oma aia rehaga üle
käinud, lihtsalt et hingata vahelduseks mõni värske õhu sõõm. Peenrad jäävad
suvelilledest üha tühjemaks, aed lagedamaks ja alles on vaid need kõige hilisemad ning
vastupidavamad. Roosid õitsevad veel, aga need kestavadki enamasti lume
tulekuni. Meenub november, mil noppisin puhkeda ihkavaid õisi lausa lume
seest, sain veel terve pihutäie.
Aga novembrilugu siis. Töökiusamisest olen varemgi põgusalt kirjutanud, aga seekord omandab kolleegide vaenulikkus mõõtmed, mis väljuvad lõpuks kontrolli alt. Anette paneb uues ametis vapralt vastu, ehkki esimesest tööpäevast alates on tal tulnud taluda kolleegide kõõrdpilke ja halvakspanu. Hoolimata naise püüdlustest meeldivalt käituda, omaks teda ei võeta, vaid asjad muutuvad päev päevalt üha hullemaks. Viimases hädas kurdab naine halba õhkkonda oma ülemusele. Mees kuulab ta ära ja on mõistev. Kõik paistabki korda saavat, ent siis juhtub midagi ootamatut. Põhikiusaja kaob jäljetult ja peamiseks kahtlusaluseks saab Neti ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar