Kuud muudkui
lendavad, vahepeal on üht-teist taas ilmunud. Olen jätkanud Anette (Neti) lugude
kirjutamisega, iga kuu ajakirja ühe peatüki, millest ideaalis võiks lõppeks
saada raamat. Neti näol on tegu lihtsa maanaisega, kel jagub kuhjaga tervet
mõistust, paraku aga mitte tervist. Neti pole küll prototüüp otse elust, kui, siis ainult terve mõistuse koha pealt, mis on sellistele maanaistele tihtipeale väga omane. Niisamuti on Neti hädas oma võrdlemisi tuima
elukaaslase, mehaanik-masinist-traktorist Üloga, kelle mõttemaailm on väga
kindlapiiriline ja ühetooniline ning kes oma naist ega tema hädasid sugugi ei
mõista. Miski seletamatu vägi hoiab neid siiski koos, sest koos on elatud pikki
aastaid ja ühisel pinnal eksisteerimisest saanud mugav harjumus. Nagu külaelus
ikka, jagub värvikaid karaktereid, kas või linnuna õlbukese ja ekstsentrilise, vananevast
seltskonnadiivast ema Reeda näol, kes on küll hoopistükkis teisest puust kui
tema tütar, ent siiski alati Neti poolt. Pildile ilmub õige pea ka Neti kunagine
kursusekaaslane Merike, kes oma ülevoolava otsekohesuse ja taktitusega Neti
päevadesse nii värvi kui ka meeleheidet toob. Merikesel on halb harjumus. Ta
räägib liiga palju ja temast on võimatu lahti saada. Tema pisike blond pea haub
alailma veidraid plaane, millest enamasti asja ei saa.
Anette (Neti) elu valude vangistuses ei ole lihtne, ent sellegipoolest püüab naine leida lahendusi, et oma väljavaateid parandada, võttes vastu ootamatult sülle sadanud
tööpakkumise, mille osas tal on mõningaid kahtlusi, mis ajaga aina süvenevad. Töö spordiklubi administraatorina on kõike muud kui meelakkumine.
Ta satub iseäralikku, kummalisi ning tundmatuid sisereegleid täis maailma, millest tal spordikauge inimesena seni erilist aimugi pole
olnud. Töökaaslased on kõike muud kui meeldivad. Siiski on matsakas onulik ja võrdlemisi heatahtlik ülemus Valdek tema
poolt, aga seda põhjusel, mille tagamaid Neti alles välja selgitada püüab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar