Vahepeal ilmunud kirjandust

 

Kuud muudkui lendavad, vahepeal on üht-teist taas ilmunud. Olen jätkanud Anette (Neti) lugude kirjutamisega, iga kuu ajakirja ühe peatüki, millest ideaalis võiks lõppeks saada raamat. Neti näol on tegu lihtsa maanaisega, kel jagub kuhjaga tervet mõistust, paraku aga mitte tervist. Neti pole küll prototüüp otse elust, kui, siis ainult terve mõistuse koha pealt, mis on sellistele maanaistele tihtipeale väga omane. Niisamuti on Neti hädas oma võrdlemisi tuima elukaaslase, mehaanik-masinist-traktorist Üloga, kelle mõttemaailm on väga kindlapiiriline ja ühetooniline ning kes oma naist ega tema hädasid sugugi ei mõista. Miski seletamatu vägi hoiab neid siiski koos, sest koos on elatud pikki aastaid ja ühisel pinnal eksisteerimisest saanud mugav harjumus. Nagu külaelus ikka, jagub värvikaid karaktereid, kas või linnuna õlbukese ja ekstsentrilise, vananevast seltskonnadiivast ema Reeda näol, kes on küll hoopistükkis teisest puust kui tema tütar, ent siiski alati Neti poolt. Pildile ilmub õige pea ka Neti kunagine kursusekaaslane Merike, kes oma ülevoolava otsekohesuse ja taktitusega Neti päevadesse nii värvi kui ka meeleheidet toob. Merikesel on halb harjumus. Ta räägib liiga palju ja temast on võimatu lahti saada. Tema pisike blond pea haub alailma veidraid plaane, millest enamasti asja ei saa. 

Anette (Neti) elu valude vangistuses ei ole lihtne, ent sellegipoolest püüab naine leida lahendusi, et oma väljavaateid parandada, võttes vastu ootamatult sülle sadanud tööpakkumise, mille osas tal on mõningaid kahtlusi, mis ajaga aina süvenevad. Töö spordiklubi administraatorina on kõike muud kui meelakkumine. Ta satub iseäralikku, kummalisi ning tundmatuid sisereegleid täis maailma, millest tal spordikauge inimesena seni erilist aimugi pole olnud. Töökaaslased on kõike muud kui meeldivad. Siiski on matsakas onulik ja võrdlemisi heatahtlik ülemus Valdek tema poolt, aga seda põhjusel, mille tagamaid Neti alles välja selgitada püüab.