Hetk enne uinumist
saab Neti imeliku telefonikõne. Unesegasena ei suuda ta esiotsa sõnu
eristada, kuulda on kõigest hingeldamist
ja katkendlikke nuuksatusi.
„Neti, ma pean sind kohe nägema,” kähistab Merike telefoni, hääl imelik ja
surutud.
Anette ajab halba aimates teki pealt ja vinnab ennast istukile. Ülo noriseb
voodi teisel poolel, nagu tõmbaks keegi kreissaagi käima. „Mis lahti? Miks sa
mulle helistad?”
„Tule kohe. Ma ootan sind staadioni väravas. Ma pean sulle otsekohe midagi
ütlema. Asjaolud on muutunud.”
„Mis asjaolud?” pomiseb Neti uniselt. „Oled sa ikka kaine?”
„Neti, ausalt, tule kohe. Ma ei saa rohkem rääkida, meid võidakse pealt
kuulata!”
„Mida sa ajad? Kes meid pealt kuulab? Mida siin kuulata on? Seda, kuidas Ülo
norskab? Tore lugu küll! Keegi võiks mulle tõesti kaasa tunda!”
„Sa oled suures hädaohus!” pahvatab Merike.
Neti hõõrub nägu, ise pahane ja häiritud. „Kes meid pealt kuulab?” kordab ta
küsimust.
„Ma ei saa seda sulle praegu öelda!” sosistab Merike. Ta paistab olevat
tõsiselt endast väljas.
Neti ajab ohates vanad retuusid jalga ja tõmbab jõhvikpunase luitunud kampsuni
ümber oma matsaka kere. Meelekohtades tuikab ja alaselg prõmmib hoiatavalt
valutada, aga praegu pole aega sellele mõelda. Ta neelab kiiruga paar
valuvaigistit ja loodab, et need teevad ajapikku oma töö. Mingil seletamatul
põhjusel peab ta Merikese hullumeelsust taluma. Küllap on tal siis mingi
karmavõlg kukil, mis kannatlikkusele kohustab, mõtleb naine ja laseb välisuksel
enda selja taga sulguda.
Öö on jahe ja niiske, palju jahedam kui ennist. Taevas pilvesärbru vahel vilgub
mõni üksik täht. Staadioni vana raudvärav kriiksub hoiatavalt. Tuul keerutab
vihaselt koltunud lehti ja lennutab peent liivapuru. Neti ootab. Minutid
lendavad mööda. Lõpuks saab pool tundi täis, aga Merikest pole kusagil. Ainult
koer ulub kauguses, pikalt ja südantlõhestavalt, nagu oleks tal mingi suur mure
hingel.
Täispikka lugu loe ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbrist
Pilt: internet