Nagu te ilmselt juba aru olete saanud, on mu seekordse romaani peategelane sedapuhku mees. Ilmselt võib siinkohal tekkida küsimus, miks see nõnda on. On ju vist tavaline, et mehed kirjutavad ikka meestest ja naised lahkavad oma romaanides rohkem naiste mõttemaailma. Samas pole taoline vangerdus – võtta naisena romaani minategelaseks mees – siiski ka päris tavatu võte, mida on enne mindki tehtud. Ilmselt läksin seekord seda teed just seetõttu, et kirjutamisprotsess iseenesest on mingil määral kindlasti ka mänguline tegevus – võid uut süžeed ja peategelasi luues võtta endale kujundlikult mistahes rolli – olla kulda rüütatud Hiina keiser, vaene kalamüüja keskaegse Pariisi agulitänaval, ekstsentrismi kalduv šopahoolik Manhattanilt, eksmodellist surfivarustuse laenutaja Hawaiil, tundmatu depressiivne Hollandi tänavakunstnik, maitsetusse sitskleiti riietunud nõukaaja piimapoe müüja eesrindlikus kolhoosikeskuses, või siis – miks mitte – lihtsalt üks eriskummaline üksildane hingevalust puretud nägus noor mees – kes iganes, kui vaid rolli võimalikult loomulikult välja kanda suudad. Mängulisus on kirjutamisprotsessi üks võludest, võimalus kehastada ennast kelleks iganes, tajuda läbi selle maailma korraks sootuks teisiti. Ja see on lõbus.
Kuigi mu teosed pole kunagi autobiograafilised, kaldun ma sellegipoolest peamiselt mina-vormis kirjutama, kuna see tundub kuidagi märksa vahetuma, loomulikuma ja ka loodetavasti lugejaile märksa usutavamana mõjuva stiilina.
Pealkirjaga ma tegelikult päris sajaprotsendiliselt rahule ei jäänudki, kuna debüüdi peakiri tundus MGga võrreldes kuidagi väga originaalsena, aga samas lihtsalt ei jäänud eriti aega, et midagi vingemat välja mõelda. Samas tundus see kriminulli-laadne pealkiri ka kuidagi üsna sümpaatne ja nii ta jäigi.
Üks suur erinevus „Lepatriinupüüdja“ ja „Martin Greeni juhtumi“ vahel, millest võib-olla veel peaksin rääkima, on kindlasti see, et uus teos on kahtlemata märksa sügavuti minevam, tunnetuslikum, analüüsivam – mida kindlasti on ka LP, kuigi mitte võib-olla sellises mahus. Kindlasti ei peaks „Martin Greeni juhtumit“ üleolevalt „naistekaks“ lahterdama, pigem võiks teda määratleda noortepärase põnevusromaanina.
Käsikirja lõpuks õigel ajal valmis saanud, istusin ühel veebruari lõpu hilisõhtul laualambi sooja roheka valgussõõri kumas üleval, printisin leht lehe haaval materjali kolmes eksemplaris välja, köitsin ära, varustasin nõuetekohaselt enda andmetega kinnises ümbrikus ja panin järgmisel hommikul Tänapäeva kirjastusele oma mahuka postipaki teele.
Millegipärast mäletan kuidagi kummaliselt selgelt seda postituspäeva – väljas paistis ere päike, talve lõpu kohta valitses suhteliselt soe tuuletu ilm, tänavad läikisid jääst. Pakk edukalt postitöötajale üle antud, tegin peale seda linna peal pika tiiru, hinges veider segadus ega osanudki õigupoolest mitte midagi tarka mõelda. Mul polnud õrna aimugi, kes üldse on ülejäänud osalenud kandidaadid, missugune on võistluse üldine tase, aga kindla peale ei saanud see kehv olla, pigem vastupidi. Seepärast ei söandanud ma uustulija ja realistina, kogu protsessist siiski eriliselt aimu omamata, midagi ülemäärast loota. Elu on näidanud, et alati on tark vähem loota, kui enamat arvata, siis pole pettumus kunagi liialt suur, kui ka hästi ei peaks minema. Seetõttu hoidsin romaanivõistlusel osalemise teema suhtes madalat profiili ega rääkinudki õieti kellelegi, et olin üldse osalenud.
Mida ma tegelikult üldse soovisin, oligi lihtsalt tekitada endas kübeke lootust, et ehk veab mul korra veel, veab niimoodi, nagu väga üllatuslikult ja ootamatult vedas „Lepatriinupüüdjaga,“ mil õnnestus kirjastusleping uskumatult kiiresti saada.
Nagu Tänapäeva kirjastuse koduleht kuulutas, pidid võistlustulemused selguma kevadsuvel. Kuna see oli selline suhteliselt pikk ja umbmäärane aeg, jõudsin närveerimise asemel võistluse vahepeal juba enam-vähem ära unustada. Võiduvõimalus näis mulle siiski suhteliselt olematuna. Hoidsin lihtsalt seda väikest lootusekübet endas tallel ja tegelesin vahepeal sootuks muude asjadega.
Seda suurem oli mu üllatus, kui mai lõpus potsatas mu meilikontole kiri Tänapäeva peatoimetajalt Tauno Vahterilt, kus kutsuti Tallinnasse romaanivõistluste tulemuste väljakuulutamisele. Kuna kirjast polnud võimalik midagi enamat välja lugeda, kuidas mul üldse läks, võttis taoline kutse kergelt nõutuks. Kahtlesin mõnda aega ikka tublisti, kas mul on ikka mõtet nii kaugelt kohale sõita lihtsalt selleks, et teiste inimeste võidurõõmule kaasa elada. Samas leidsin, et sellegipoolest oleks see ehk suurepärane võimalus Tänapäeva kirjastuse eestvedajatega kohtuda ja pärast tulemuste väljakuulutamist võib-olla lihtsalt ennast tutvustada ja mõni sõna vahetada. Ja kuna tegelikult juhtus mul see hetk ka aega olema, otsustasin lõpuks siiski ära käia.
See mailõpu reis linna oli tegelikult väga tore. Võtsin meelega aega, saabudes juba eelmisel päeval, et jääks rahulikult aega kõikjal natuke ringi kolada. Tiirutasin kesklinnas, kodust kaasas oma teismelise tütre umbes meetripikkune nimekiri, mida ta pealinnast saada ihkaks ja mis mind ühtaegu nii vaikselt muigama võttis kui ka samavõrra nõutust tekitas. Püksretuusid? Kes ütleks palun, mis asjad need üldse on? J
Hulkusin vanalinnas, astusin lihtsalt uitmõtte ajel sisse mõnda juhuslikku tänavakohvikusse, istusin akna alla vabasse lauda, jälgides natuke aega üle aurava kohvitassi inimesi. Vahel mulle meeldib niimoodi, justkui pisut eemalolevalt ümbrust silmitseda, alateadlikult samal ajal endasse informatsiooni talletades. Inimesed käituvad kuidagi väga loomulikult ja mõjuvad huvitavalt, kui nad ei tea, et neid jälgitakse.
On üksjagu kummaline mõelda, missugused tegelikult üsna ebaolulised detailid veel hulga hiljemgi meeles püsida võivad – lõdvalt ümber kaela seotud kirju sall ukse juures istuva tundmatu tumedapäise naise kaelas, mu kõrvu kostnud juhuslikult pillatud lausekatke kirsipunases kevadmantlis möödujalt, mille ta kõrva juurde surutud telefoni poetas, hääl asjalik, tegus, korraldusi jagav… mingi suvalise käsitööpoe aknal rippuv värviline klaasvidin, millele paistev soe keskpäevapäike värvid ootamatult erksalt välja joonistas, mu lemmikrestorani Olde Hansa ees õhus heljuv värskete piparkookide küpsetamise vürtsikas hõng… kaks isehakanud tudengist tänavamuusikust noormeest päiksesooja kiviseina juures maas istumas ja omavahel millegi üle niimoodi naermas, suutmata seejuures uut lugu alustadagi…
Nende väikeste infokildude ebaolulisus on tegelikult isegi vaieldav – kunagi, mingis muus kontekstis, näiteks kirjutades, võib midagi sellest mulle uuesti ja täiesti ootamatult meenuda ja sellest võib tahtmatult saada detail mõne mu uue kirjutise tarbeks. Me kõik täiendame, mõjutame, kujundame üksteist oma mõtete, hoiakute, olemusega, pigem isegi alateadlikult, kui otseselt.
Tallinn ise mõjus peale sealt mõningast äraolekut kummaliselt vaba, tegusa, küllusliku, multikultuurse, muretuna…
Põhiaja veetsin loomulikult raamatupoodides, kaevudes ilukirjanduse lõputusse valikusse. Suurte kaubanduskeskuste raamatupoed on justkui rahusadam keset kiirustavat suurlinna – vaikne, õdus, rahulik äraolemine. Inimesed, kes seal viibivad, näivad olevat justkui muust maailmast ära lõigatud. Istuvad, loevad, mõtetes kusagil kaugel eemal. Täiesti omaette maailm.
Nii mitmelgi pool jäi mulle riiulitel teiste Eesti autorite seas silma ka mu enda „Lepatriinupüüdja.“ Seda näha oli omamoodi vahva ja suurepärane tunne, justkui olekski tõepoolest millegi laheda ja olulisega hakkama saanud, endast jälje maha jätnud.
