Materialiseerunud unistus

"Lepatriinupüüdja" jõudis raamatulettidele 4. märtsil, 2011. Näha oma käsikirja tavalise Wordi dokumendi asemel enda arvutikaante vahel lõpuks ometi müügis, täiesti reaalse, trükilõhnalise, läikiva ja käega katsutavana riiulil raamatuna olemas, mille iga sõna ja mõtte olin tekitanud sinna ainuisikuliselt mina, on ilmselt iga kirjanikuhakatise jaoks unistuse materialiseerumine, eneseteostuse üks kõige erilisematest hetkedest. Võimalus jagada kogu eesti keelt valdava elanikkonnaga enda kirja pandud mõtteid, viia ta rändama enda fantaasiast kantud maailma, oli minu jaoks päris kindlasti hetk, mil olnuks väga vale öelda, et ma polnud õnnelik.

Samas polnud mul muidugi õrna aimugi, kuidas rahvas mu raamatu üldse vastu võtab. Kuigi käsikirja trükivalguse nägemist võis kahtlemata pidada päris suureks isiklikuks võiduks ja läbimurdeks, tuli mul realistiks jäädes paratamatult tõdeda, et see oli siiski kõigest pool võitu. Teine ja mitte sugugi vähem oluline faktor oli kahtlemata asja äratasuvus. Sa võid kirjutada mida iganes geniaalset, tippida teose täis kõige hiilgavamaid pärle ja lennukamaid mõttekäike, ent kui lugejaskond selle vastu huvi ei tunne või kõigest leigeks jääb, oled paratamatult ebaõnnestunud. Seega hoidsin targu hundirataste viskamise ja endale mehiselt õlale patsutamise asemel pigem madalat profiili, et mitte liiga kõrgelt kukkuda.

Lisan siia fotod ühest üsna ootamatust hetkest, kui ühel ilusal päeval, mitte midagi aimates, ajal, mil raamat oli müügis olnud kõigest kuu aega, Selverisse jalutasin ja nähtav mind kergelt tummaks võttis. Olles sügavalt teadlik faktist, et poodides on pildistamine keelatud, sain fotode tegemiseks ja üleslaadimiseks lahke loa Hiiumaa Selveri juhatajalt Ülle Vannilt.

Siinkohal suur ja südamlik personaalne tänu teist igaühele minu poolt, kes on raatsinud osta minu raamatu! Ja veel enam, kes on leidnud sealt midagi head ja positiivset enda jaoks!

Samuti tekitas päris suurt üllatust raamatukogude elektronkataloogide URRAM ja RIKSWEB sirvimine, mis on sellised üsna asjalikud kohad, kust saab ilma raamatukokku jalutamata vaadata, kas teavik on saadaval ja kui palju seda näiteks üldse üle Eesti raamatukogud sisse on tellinud.

URRAMi andmetel on mu debüütromaan praeguse seisuga sees 196s raamatukogus, mis on iseenesest üsna ilus ja rõõmu tekitav number. http://u2.lugeja.ee/Avalik/teavik.jsp?teavikId=1070085

RIKSWEBi andmed pole samuti pahad. Näitena siinkohal Järvamaa, Kuma kirjastuse kodumaakonna raamatukogude elektronkataloog:

http://raamat.paide.ee:801/riksweb/index.asp?action=102&tid=140898

Koputades kirjastuse uksele

Lõpuks otsusele jõudnud, et õigupoolest ei kaota ma mitte midagi, kui vähemalt üritan oma käsikirja kuhugi pakkuda, asusin hea sõbra Google`i abil kirjastuste kirjus rägastikus ekslema, omamata õigupoolest erilist aimu, kuhu pakkuda või keda üldse eelistada. Valisin lõppkokkuvõttes enam-vähem juhuslikult mõned kirjastused välja, kelle koduleht rohkem infot andis ja usaldust äratavam tundus. Samas ei julgustanud veebist loetud artiklid sellest, kui raske on tegelikult uustulnukal läbi lüüa, mind kuigivõrd. Mulle tehti enam-vähem puust ja punaselt selgeks, et tundmatut nime müüa üritada on igal kirjastusel paras risk, mida mitte keegi hetkel valitsevas majandussurutises, kus igaüks kaaluvalt sente veeretab, kahel käel ei tervita. Seega oli tähtede seis läbi lüüa üritamiseks igas mõttes äärmiselt vähe julgustav, et mitte öelda - olematu.

Sellegipoolest tegin ühel sügisõhtul siiski otsustava sammu ja postitasin „Lepatriinupüüdja“ käsikirja eesti ühele suurimale kirjastusele Tänapäev, kes on tuntud selle poolest, et on spetsialiseerunud enamjaolt kirjandusmaastikule alles naasnud noorte tundmatute autorite loomingu kirjastamisele. Mõne nädala pärast tuli eitav vastus, mis oli muidugi iseenesest täiesti ootuspärane, seega polnud ma vähimalgi määral löödud. Samas lugesin äraütlemisest välja varjatud tunnustuse, millele lisandus „Tänapäeva“ peatoimetaja Tauno Vahteri soe soovitus kindlasti käsikirja edasi pakkuda. Seega mõjus äraütlemine pigem positiivse tõukejõuna, julgustades mind järgmisele uksele koputama.

Edasi pakkumise asemel istusin aga hoopis maha ja kirjutasin käsikirja uuesti üle, viimistlesin ja lihvisin hoolega sõnastust, tehes sellest märksa parema teose, kui see oli varem olnud.

Järgmisena jäi sõelale Kuma kirjastus, kuna mulle imponeeris nende soojana ja sõbralikuna tunduv koduleht. Käsikiri läks uuesti teele ja ilmselt polnud mitte keegi rohkem üllatunud, kui mina, kui mõne aja pärast tuli positiivne tagaside.

Kirjastus võttis mu käsikirja lahke naeratuse saatel vastu, kohtles mind esimesest hetkest nagu kallist ja ammu oodatud külalist ja muutis mu unistuse - välja anda raamat - reaalsuseks.

Õigupoolest on mul siiani pisut raske uskuda, et see kõik oli tegelikult nii lihtne ja tõdemusele mõtlemine, et õnnestusin vastu igasugu ootusi juba teisel katsel, tekitab minus seniajani lausa uskumatut rahulolu.  

Pildil on suvine aiapidu ja sakslane Lordie.

Küsimusi kirjapiigale

Kohv või tee?

Tee

Linn või alev?

Alev

Vana või uus?

Vana

Must või valge?

Mis mõttes? Värv või? Must siis.

Kui maailmanägemus, siis pigem valge selles mõttes, et lihtsalt positiivsus, mitte kõige mustades toonides nägemine.

Liha või kala?

Kala

Hommik või õhtu?

Õhtu

Luule või proosa?

Proosa

Matemaatika või psühholoogia?

Psühholoogia

Pipar või kaneel?

Lihatoidul või? Naerab. Ürita mõlemat.

Klaas või keraamika?

Keraamika

Teater või kontsert?

Kontsert 
Draama või ulme?

Draama

Konservatiiv või liberaal?

Liberaal

Vein või liköör?

Vein

Meri või järv?

Järv

Ateism või religioon?

Pigem religioon

Puit või metall?

Puit

Kuld või hõbe?

Hõbe

Teksad või dressid?

Ei kumbki, pigem elegantne vabaajastiil

Madonna või Moby?

Moby

Sport või tugitoolisport?

Sport

Ansip või Savisaar?

Naerab. Järgmine küsimus, palun.

Džäss või bluus?

Bluus

Köögivili või snäksid?

Köögivili

Saun või vann?

Vann

Raamat või ajakiri?

Raamat

Sõprus või armastus?

Mõlemad on väärtus omaette, kuigi pigem armastus.

Kõhklustest eneseteostuseni

Tegelikult polnud mul esialgu kavaski käsikirja kirjastustele pakkuda, kirjutasin pigem peamiselt enda lõbuks ja enese proovile paneku mõttes, justkui mingist veidravõitu tõestamismissioonist, et tüdruk, kelle kirjandeid klassis kunagi ette loeti, on minus veel alles.

Käsikirjaga viimaks ühel pool, alustasin nagu mingist iseeneslikust inertsist praktiliselt kohe uue romaaniga. Tajusin, et öelda oleks veel nii palju ja tundsin lausa ületamatut vajadust see endast välja kirjutada. Kogu protsess tundus mulle nii loomulik, sobiv ja nauditav, et soovisin seda veel kogeda. Kirjutamine oli minu jaoks saamas mingiks omamoodi viisiks vaadelda maailma, seda enda jaoks lahti mõtestada ja kujundada selles mingi omamoodi väike mikromaailm, milles mina olen kuningas ja dirigent – see pakkus mulle lihtsalt lõbu.

 Ent pikapeale hakkas mind kuidagi kummaliselt vaevama mõte jätta „Lepatriinupüüdja“ käsikiri lihtsalt niisama sahtlipõhja vedelema, kuna ta tundus selleks liiga hea.

Samas tabasid mind aeg-ajalt kõhklused – mis saab siis, kui raamat osutub täielikuks läbikukkumiseks? Mis siis, kui kriitikud ja lugejad mu maapõhja materdavad ja romaan ei meeldi mitte kellelegi teisele peale minu enda? Peamiselt kõhklesin ka romaani liigse vabameelsuse pärast, kuna mul polnud aimugi, kuidas rahvas sellesse suhtuda võib. Piir heatasemelise iroonia ja vabameelsuse ning kohatuse vahel võib teinekord olla päris habras ja ma polnud just üliväga kindel, kas ma polnud seda oma võib-olla mõnevõrra konservatiivsete kaasmaalaste silmis siiski mingil määral ületanud. Esialgu saigi mu romaan kirjutatud lihtsalt iseenda jaoks, mõtteta seda laiema lugejaskonnaga jagada.

Sellistel kõhklushetkedel oli mul tegelikult päris palju kasu Peep Vainu raamatust „Kõige tähtsam küsimus.“ See eneses selgusele jõudmise raamat jäi mulle kunagi ammu just huvitava pealkirja tõttu silma ja leidsin endale sealt palju häid ja julgustavaid mõtteid. Igaühel on oma mentor ja kuigi ma pole küll päris kindel, kas see sajaprotsendiliselt just Peep Vain on, olen kahtlemata talle väga tänulik selle raamatu eest, mis andis mulle tublisti enesekindlust, et sammuda pea püsti edasi eneseleidmise teel ja ületada kõikvõimalikud kõhklused, millele järele andes poleks mu raamat ilmselt iialgi lettidele jõudnud.

Lugupidamisest tema vastu olen ta ka oma romaanis põgusalt ära märkinud, seda läbi huumoriprisma ja omas võtmes, millest on kantud õigupoolest kogu mu romaan.

Aga, nagu öeldakse, kohaneb inimene kõigega. Ilmselt töötab see kõnekäänd ka minu puhul, kuna pikapeale hakkan isegi enam-vähem ära harjuma, et me korterivõti paistab olevat pea pooltel Tallinna elanikel ja lihtsalt elan oma elu. Mingi aja pärast ei imesta ma enam üldse, kui ma vannituppa hambaid pesema kõndides komberdan otsa mingile põrandal oma asju ajavale paarikesele. Vastupidi – minus tärkab lausa sportlik hasart – kumb saab omadega enne ühele poole – kas mina oma hammastega või nemad omadega? Mina võidan ja kaon rahulolutundega, kuigi mind valdab seejuures mõningane süütunne. Arvatavasti oleks minust olnud õiglane ka teist osapoolt võistlusest teavitada, sest teadupärast suudavad inimesed märksa tulemuslikumalt toimida, kui teavad, miks nad midagi teevad. Ma pole muidugi päris kindel, kas ärikoolitaja Peep Vain seda öeldes just sarnast situatsiooni silmas pidas, aga võimalik, et taolist julgustavat väidet annab sujuvalt kohandada enam-vähem iga elujuhtumiga. „Lepatriinupüüdja,“ lk.119 - 120

Romaani pealkiri

Kui mu debüütromaanist nüüd sujuvalt edasi rääkida, siis oli „Lepatriinupüüdja“ algne pealkiri esialgu sootuks teistsugune.

Kuna teoses leidub mitmeid kujundlikke võrdlusi, näiteks kasvõi õunte ja jäätiste näol – õunad kehastavad Jette igavat ja turvalist maailma ning jäätis ühtaegu hirmutavat kui ka uudishimu tekitavat eelarvamusvabadust -, siis sai algul pealkirjaks „Kollased õunad ja sinine jäätis.“

Tõtt-öelda ei meeldinud taoline pikk, lohisev ja lugejale kindlasti suhteliselt halvasti meeldejääv pealkiri mulle kuigivõrd. Seega üritasin leida midagi originaalsemat.

„Lepatriinupüüdja“ peale tulin ühel suvisel õhtupoolikul väljas rattaga sõites täiesti juhuslikult. Kunagi ammu juhtusin vaatama filmi „Lohelennutaja“ http://www.imdb.com/title/tt0419887/ ja seda omapärast pealkirja lihtsalt niisama mõttes hüpitades turgataski korraga pähe raamatu praegune pealkiri.

Olin selleks ajaks käsikirjaga umbes poole peale jõudnud ja kuna „Lepatriinupüüdja“ tundus pealkirjana piisavalt hea, lõin edasi kirjutades ka romaanis seose lepatriinudega,  kehastamaks neid armastuse võrdkujudena.

Asjad, mis mulle meeldivad vol2

·       Piibelehed ja muud raskelt ning magusalt lõhnavad taimed – jasmiin, hüatsint, ööviiul, õunapuuõied. Lõhnataju on kahtlemata võimas inspiratsiooniallikas, suutes meeltes luua kõikvõimalikke meeldivaid assotsiatsioone. On üksjagu lummav seista hilisel õhtutunnil, mil ümbritsevad lõhnad on muutunud päevase vaevutajutava aistingu asemel intensiivseiks ja selgesti tunnetatavaiks, oma maja nurga juures ja tunda mitme meetri kauguselt selgelt sõõrmeisse kanduvat, sauna akna all õitsevat ööviiuli lõhna. Ma olen alati uskunud, et lõhn on taime hing ja taoline jõuline vahemaa tagant mõne esmapilgul täiesti tavalise ja märkamatu taime kohalolu ilmeksimatu tunnetamine tekitab kahtlemata imetlust. Pildil on ööviiul.

·       Roheline värv. Millegipärast tunnen end rohelises ja enamikes soojades looduslähedastes värvitooni riietes mugavalt.  

·       Filmid. Suhteliselt suure filmisõbrana on mul palju lemmikuid, millest igaüks tähendab mulle midagi ja on mingil omamoodi moel oluline. Näitena toon siinkohal ära filmi „Paani labürint.“ Mulle imponeeris selle filmi juures lisaks ääretule omanäolisusele ja fantaasiaküllasusele see, kuivõrd oskuslikult oli põimitud lapse fantaasia karmi täiskasvanuliku maailmaga, sündmustega Hispaania sõjakeerises.  http://www.imdb.com/title/tt0457430/

·       Hiiumaa. Armastan kõike selle saarega seonduvat. Ma pole küll kohalik, kuid alates siia elama asumise hetkest olen hakanud end pidama hingelt hiidlaseks ja selle mõnikord isegi pühendusse ära märkinud. Mulle sobib siin kõik – vaikus, rahu, looduse lähedus ja puutumatus, inimeste heatahtlikkus, nende soe ja sõbralik huumor. Isegi siinne õhk tundub kuidagi õrnem, pehmem ja sõbralikum, kui mandril. Praamilt maha astudes ja jalge all taas Hiiumaa pinda tundes kogen põlishiidlastele täpselt sarnast tunnet – ma olen jälle kodus.

      Olen siin avastanud üksjagu kummalisi taimeliike – roosasid sinililli, punaseid nurmenukke, mida ma pole kusagil mujal märkama juhtunud, seega peab see tõesti üks eriline paik olema. Kõpu kandis kasvasid metsa all kasvasid näiteks majesteetlikus lopsakuses kesk ürgset loodust rododendronid. J

  Muidugi oli kellegi osav käsi nad sinna kasvama pistnud, kuna nad iseenesest niimoodi ei paljune, ent asjaolu, et nad seal end sedavõrd mugavalt tundsid, äratas kahtlemata imetlust. 

·       Reisimine. Võimatu on kirjeldada tunnet, mille tekitab mõne uue maa ja kultuuri tajumine ning tunnetamine läbi isikliku kogemuse. Näha tumepunast värvi mulda, helesinises vees hulpimas tumelillasid meduuse või mõne veealuse kivi külge klammerdunud nõelteravate piikidega varustatud merisiilikuid, osta kohalikelt päikseküpseid aprikoose, mis näevad välja peaaegu poole suuremad, kui ma poelettidel nägema olen harjunud ja maitsevad nagu päikesepaiste, tutvuda kohalike kultuuri ja rahvusköögiga, veeretada peos mõnd hääldamatu nimega tundmatut puuvilja ja mõtiskleda selle maitse üle, kuulata kohaliku keele laulvat ja kõrvale kummalist kõla, on kahtlemata elamus omaette. Ostan reisidelt alati kaasa meeneid, peamiselt keraamikat, mis otsekui talletavad endasse midagi sellest rahvast ja maa omapärast.

      Pildil on Portugali lõunarannik Algarve.

·       Pildistamine. Hetke jäädvustamine. Fotograafia on selles mõttes kahtlemata üks tänuväärne kunst, et ta talletab üürikese ja kaduva viivu alatiseks, võimaldades selle hetkega hiljem teha kõike – töödelda, saata sõpradele, kasvõi välja printida ja raamida.

·       Lugemine. Häid raamatuid on palju ja ilmselt võtaks see liialt ruumi, et neid kõiki siinkohal üles loetleda. Viimase aja lemmik on arvatavasti Eeva Pargi xNovell, mis vaimustas mind oma erakordse tundlikkuse ja värvika miljöökirjelduse edastuse oskuse poolest.

Asjad, mis mulle meeldivad vol1

Jättes seekord teadlikult kõvale inimesed ja lemmikloomad, mis on nagunii ilmselt igaühel esikohal, räägin siinkohal lihtsalt asjadest, mis mulle midagi pakuvad ja päeva erilisemaks muudavad. Järgnevat ei saa päris kindlasti pidada mingisuguseks pingereaks, pigem täiesti suvaliseks järjestuseks. Kahtlemata on neid asju ja tegevusi, milles rahulolu leida, märksa rohkem; lihtsalt panin praegu kirja need, mis kõige esmasena meenusid.

·       Muusika. Meloodia, mis on kuidagi omane, mida kuulates tabad ära mingi sarnase võnkumise iseendas, mis paneb kaasa mõtlema, tundma, looma. Muusika, mis ühtaegu innustab, lõõgastab, rahustab, toetab ja turgutab meeli, pakkudes unistust ja rahulolu ka seesugusel päeval, mil kogu maa ja taevas on uppunud ühtlasesse halli vihmasajusse ja kusagil nagu ei leia õiget olemist. Muusika, milles on kõik see, mis sa ise oled ja milles leidub just seda, mida hetkel vajad. Eriti suur väärtus minu jaoks on kingitud muusikal, mis on otsekui osa ka kinkijast endast. Lisan siia lihtsalt näitena ühe enda lemmiku: Mt Eden Dubstep – Still Alive

·       Hetk hommikuse kohvitassiga oma aia kastesel murul. Üürike viiv, mil kergelt unesegased meeled võtavad omaks teadmise uuest saabunud päevast, mil kuhugi ei ole veel kiire, vaid võib lihtsalt korraks end aiatoolis välja sirutada ja mõtiskleda elu ja iseenda üle selles, tajudes end ümbritseva looduse lõhnu, värve ja meeleolusid ja seada mõtteid ja päevane tegevusplaan ritta.

·      
       Jalgrattasõit. Raske oleks leida midagi paremat õhtusest ajast, mil looduse päevased erksad värvid on murdunud soojalt hõõguvaiks ja intensiivseiks. Panen läpaka käest, võtan päikseprillid ja MP-mängija koos sinna laotud lõpmatu muusikavalikuga ning kaon sinetava kauguse poole, lastes meeltel lihtsalt puhata ja olla, hingates endasse ümbritseva looduse sooja rahu – angervaks, põdrakanep, pojengid, piibelehed, männimetsa vaigune värskus, mere soolane hõng, nahka kuldava päikese viltu vajunud kiired, kaugusest mere kohalt kõrvu kostmas kajakate tuhmid kriisked.

·       Hetk, mil avan oma raamatu tiitellehe, kummardun selle kohale, tunnetan sõrmede all paberi jahedat karedat pinda, haistan värsket trükilõhna ja kirjutan pühenduse mõnele armsale inimesele, kes on vaevunud mu raamatu läbi lugema ja mulle silmade särades teatama tulnud, et talle kohutavalt meeldis mu kirjutatu, nii et ta ei saanud seda enne käestki pandud, kui raamat läbi sai.

·       Ujumine päikseloojangus, ajal, mil tumepunane päike on laskunud madalale merepiirile, peegeldudes lainetelt kuldse virvendusena tagasi. Tajuda end ümbritsevat jahedat adrumaigulist vett ja lihtsalt lõõgastuda. Pildil on Tahkuna rand.

·       Vana aja asjad. Neis on mingi kummaline möödunud aegade salapära, ainuomane minevikku talletanud lõhn, värv ja tekstuur. Mulle meeldib anda esemetele uus hingus, lihvida maha defektid ja katta nende pind uue vastupidava ja aja hõngu säilitava lakikihiga.

·       Šokolaadikook. Paljud neist on suhteliselt söödavad. Parim neist on minu jaoks arvatavasti Linnupiimatort, mis maitseb nagu unistus. Pilt on lihtsalt illustreeriv.

Seosed romaanis

Kuigi ma olen alati öelnud, et mu debüütromaan ei ole autobiograafiline – mida ta kahtlemata ka ei ole, sest midagi nii kreisit ei saa ju tegelikult juhtuda siin realistlikus ilmas mitte ühegi inimesega – leidub mu teoses siiski mõningaid seoseid isikliku eluga. Lihtsalt väikseid, märkamatuks jääda võivaid, kõrvalisi detaile, millest siinkohal ehk siiski mõne sõnaga räägiksin.

Nimelt – Justine üks lemmikutest on draakonipuu, mida ta kiindunult hooldab. Romaanis olla selle kinkinud talle keegi salapärane austaja, kellest Jettel, kuidas ta ka sel teemal uudishimutseda ei püüdnud, pole õrna aimugi. Seda enam põnev see tundub, kuna taime ümber hõljuks justkui mingi salapära loor.

Draakonipuu on Justine salaarmastus ja kuidas ma ka ei ole üritanud temalt välja pinnida, pole mul siiani õnnestunud teada saada, kes selle talle kinkis. Mõnikord kaldun ma isegi arvama, et kui mu õde poleks inimene, oleks ta arvatavasti meelsasti draakonipuu.  

„Lepatriinupüüdja,“  lk.20

 See taim on mu enda kodus ka päriselt olemas ja reaalses elus selle ümber salapära ei ole. J Selle kinkis mulle kunagi mu noorem õde sünnipäevaks ja ma pean seda siiani kalliks kingituseks, mille poole aeg-ajalt imetlevaid pilke saata. Enda energeetikaga sobituvad taimed koduses interjööris on minu jaoks kahtlemata suur väärtus ja midagi head ja positiivset selles taimes kindlasti on. Draakonipuu asub mu elutoa aknalaual, päiksepoolses küljes, ja on õigupoolest juba suht vana taim – ilmselt mingi kümne-aastane isegi. Ta kasvas vahepeal juba nõnda pikaks, et pidin teda kärpima, nii et ühest taimest sai kaks, ja nüüd on see aknalaua elanik selline tihe ja lopsakas ning vahvalt jämeda puitunud tüvega. Mingi side mul selle taimega igatahes on, ta sümboliseerib minu jaoks midagi sooja ja kodust ning ilmselt seetõttu ma ta enda romaani sisse kirjutasingi.

Teine seos on õunapuuõitega õlimaal. Kuna ma ise olen suhteliselt kunstiarmastaja ja maalimine on lisaks kirjutamisele kahtlemata üks mu suur kiindumus, millega tahan kunagi jälle intensiivsemalt tegelema hakata, siis pookisin selle hobi külge teisele peategelasele Jettele, kellele ta enda loodud pilt mingit seletamatut turvatunnet pakub.

Õhtu edenedes pean tõdema, et Christian on tegelikult täiesti talutav (kui muidugi välja arvata vahejuhtum esikupõrandal) – tal on suhteliselt väljakannatatav huumorimeel ning üks üsna meeldiv omadus – ta ei käi närvidele. Ta ei noki nina ega naera kõva häälega ega ole endast liiga heal arvamusel, nagu ma esialgu peljanud olin. Ta ei peksa pihkudega vastu lauaplaati ega pöörita pöidlaid. Ta ei süga end avalikult ega haiguta lõualuusid paigast. Lühidalt öeldes – ei tee mitte midagi nõmedat, mis on lausa masendavalt omane enamikule kuttidele ja mis paneb mind sekundiga põlgust tundma.

Ta räägib üsna humoorikalt ja arvestatava soojusega oma tööst ning meie veidi oma koolielust ning õhtu edenedes ei tunne ma vähemasti enam eesootava öö ees sellist allasurutud rahutust nagu varem. Panen leplikkuse märgiks isegi maali oma kohale tagasi, kuna mulle meeldib seda enne magamajäämist rituaalse rahuga silmitseda.

„Lepatriinupüüdja,“  lk.30

Sellest maalist on mul tegelikult kaks versiooni – ühe kinkisin ära oma õele, teine ripub mu kodus, kunagi hoolega ja asjaarmastajalikust huvist restaureeritud Singeri õmblusmasina kohal trepi peal.

Üks kommentaar "Lepatriinupüüdja" kohta

Kuna asjaosaline ei soostunud ise kommentaari kirjutama, kuid andis lahke loa oma arvamus siia üles riputada, siis teen seda tema eest.

See on ju mingi täiega haige raamat. Võtan ta ükskõik kust suvalisest kohast lahti ja mingi viie minuti jooksul kukun täiesti kontrollimatult itsitama. Jumalal oli vist küll sel päeval, kui ta Sulle huumorisoone kinkis, hea tuju.

Äratundmine

Tegelikult mäletan ma päris selgelt seda hetke, mil otsustasin kirjutama hakata. Elasin juba mõnda aega Hiiumaal. Oli selline üsna ebamäärane hall sügispäev, mil nagu ei osanud endaga korraga mitte midagi mõistlikku pihta hakata. Olin vahepeal abiellunud, saanud tütre, veendunud, et õpetaja-amet pole siiski päriselt see, mida ma teha tahaksin, raamatukogutööd ei paistnud hetkel silmapiiril.

Seisin meie vastavatud Selveris ja silmitsesin riiulil Evelin Samueli raamatut „Ükskord, kui sadas vihma.“

Ilmselt oleks võinud taoline kummaline äratundmine tekkida ka mis iganes muu raamatu näol, lihtsalt see oli üks taolistest seletamatutest eneseleidmise hetkedest, mil lihtsalt teadsin, mida ma edasi tegema pean. Korraga ma lihtsalt tajusin, et tegelikult ma suudan seda, suudan samamoodi, nagu Evelin või kes iganes tahes.

Läksin koju, avasin läppari kaane ja hakkasin pihta.

Minu pildi autor on Hiiu Nädala peatoimetaja Urmas Lauri.

Mööda külateed suurde maailma

Siit algas mu tee suurde maailma.

Kodukant on ilmselt igaühe jaoks midagi sooja ja olulist ja seda on ta kahtlemata minugi jaoks. Mulle meeldivad selle pildi soojad päiksekuldsed värvitoonid, just seesugune ta ongi mu kujutlustes, seda enam, et satun sinna suure vahemaa tõttu üsna harva. Esimene maja kuulub mu vanaemale ja tee lõpus väike kollane oli kunagi kohalik apteek. Seal asus ka bussijaam, kus ma loendamatuid uneseguseid hommikuid bussi ootasin, et kooli sõita.

Peale kohaliku põhikooli lõpetamist, kaalunud mõnda aega Tartu Kunstikooli ja Tartu Õpetajate Seminari vahel, otsustasin lõpuks viimase kasuks.

Tartu-periood oli tegelikult väga lahe, mulle tundus see linn algusest peale sümpaatsena – kõikjal hulgaliselt tudengeid, palju rohelust. Linna üldine atmosfäär mõjus positiivsena ja sobitus kuidagi väga hästi mu olemusega. Kuigi seni on mu looming kajastanud ainult sündmusi Tallinnas, tahan edaspidi kindlasti sisse tuua ka midagi Tartuga seonduvat.

Õppides leidsin endale hulgaliselt toredaid tuttavaid, kellest mõnedega lävin siiani. Peale kooli lõpetamist said mu mõtted ja energia paljudeks aastateks sootuks teise suuna, leides eneseteostust laste õpetamise näol. Pisut tegin algust ka maalimisega, mille loomuliku jätkuna käisin mõnda aega Tallinna Kunstiülikooli ettevalmistusklassis.

Kuna raamatumaailm on mind alati köitnud, siis mõni aeg hiljem, juba Tallinnas elades, õppisin Tallinna Ülikoolis juurde raamatukoguhoidja eriala, mis mind kutsumusena väga köitis. Avastasin tõdemuse, et millegi uue juurdeõppimine ja omandamine on äärmiselt lahe ja silmaringi avardav protsess.

Esimesed kirjanduslikud katsetused

Mu kirjanduslike katsetuste alghetkedeks võin arvatavasti pidada põhikooli kirjandustunde. Kirjandite kirjutamine kujunes minu jaoks üheks kõige suurepärasemaks ja nauditavamaks tegevuseks, tänu millele sain oma fantaasiale anda piiramatu vabaduse. Mu kirjandid kippusid alati olema pikad, seiklus- ja fantaasiarohked. Millegipärast tavatses emakeeleõpetaja neid nii mõnigi kord klassi ees ette lugeda.

Pidasin ka päris mitmeid aastaid päevikut, mis oli minu jaoks mingi omamoodi maailma tõlgendamise ja lahti mõtestamise viis. Ilmselt oli sellest hilisemas palju kasu keelelise arengu mõttes, võib-olla kujuneski sellest pikapeale harjumus end kirjaridade kaudu väljendada.

Tegelikult polnud mul hulga aega aimugi, et võiksin üldse hakkama saada mingi niivõrd suurejoonelise sammuga, nagu seda on raamatu kirjutamine. Üks mu lapsepõlve ja noorukiea meelistegevusi oli tol ajal hoopis joonistamine, milleta ei möödunud ilmselt ükski mu päev. Mulle meeldis kujutada inimesi, eriti ilusaid naisi. Kuumadel suvepäevadel, vanaema talus, valmis mul kuidagi iseenesest isegi paar sündmusterohket koomiksit, mille mu õed suure huviga läbi lugesid.

Teine mu suur armastus oli miskipärast jänesed. Teised tüdrukud olid nagu ikka, hullud nukkude järele, ent mina palusin endale alati kinkida mängujäneseid. Mul oli ka päris oma jänes, keda käisin vanaema juures söötmas. Minu jaoks on nad lihtsalt kuidagi äraütlemata armsad loomad ja mul on nendega mingi täiesti eriskummaline side.

Tegelikult pole mul päriselus neid kuigi palju olnudki, praegune Sarah on kolmas.

Ilmselt selle suure jänesearmastuse tõttu sattus ka mu „Lepatriinupüüdjasse“ otsekui iseenesest sisse Grey tegelaskuju, mis paistis sinna kummalise ja värvika ameeriklase lemmikuks isegi üsna hästi sobituvat.

Veel üks lemmikraamat

Ühest lemmikraamatust peaksin võib-olla veel rääkima -  Fr. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest.“ See suur paks pruunikaaneline raamat asus vanaema tagatoas, klaasustega vanamoelises raamatukapis, kujunedes mu maal viibimise aja kõige armastatumaks teoseks, mida ma ikka ja jälle üle lugesin, vaimustudes iga kord üha uuesti neist erakordsetest põnevatest juttudest.

Vanaema raamatukapp oli üleüldse üks kummaliselt põnev asi – sageli leidus seal lisaks retrohõngulistele kohviserviisidele ja kummalistele klaasnõudele ka nii mõndagi maitsvat – küpsisepakk, piparkoogid või kotitäis šokolaadikomme.

Maailma kõige õdusam tegevus oli koukida hilisel õhtupoolikul, kui juba aegamööda hämardus ja rõskus aiaääripidi lähemale roomas, kapist välja see raamat, mõned kommid, süüdata suur põrandalamp ja selle roheka kumaga valgussõõris end voodil nende fantaasiaküllaste lugude saatel mõnusalt kerra tõmmata.

Aiaäärne tänavas

Meil kõigil on oma aiaäärne tänavas - see ei pruugigi alati olla mingi mõnus maakoht, vaid kasvõi lihtsalt paik, millega seovad soojad mälestused lapsepõlvest. Minul on selles mõttes kahtlemata vedanud, kuna mu vanaema elas hiiglasuures ja põneva aiaga talus, kus oli miljon salasoppi, kus võisin lõpmatuseni mängida. Tänavat kui sellist aia taga muidugi polnudki, selle asemel laiusid talu ümber külluslikult õitsevad heinamaad, natuke niisket kuremarjast sood, täis kummalisi pehmeõielisi lilli (villpead) ja mets oma niiskelt lõhnava salapäraga, kus leidus kõike – maasikaid, metsvaarikaid, sügiseti rikkalikult kõikvõimalikke seeni.

Sageli käis maal ka hulgaliselt väikeseid linnasugulasi, kellega koos siis kõiksugu vahvaid ettevõtmisi korda saadeti. Vahel proovisime põnevaid vanu riideid selga, kaevasime liivakasti alla terve tunnelite võrgustiku, püüdsime tiigist kala, ehitasime lõpmatuseni kõikvõimalikke onne, mängisime takjasõda, lasime katuse otsast liugu, uitasime mööda põlde ja heinamaid, korjasime aias küpseid maasikaid. Meil kõigil oli oma peenar, oma nimeline roos ja isegi enda õunapuu. Minu roos oli suurte helepunaste õitega.

Mina olen sel pildil see keskmine ja täiesti blondijuukseline päkapikk.

Vanaema talu maalähedus ja külluslik ümbritsev loodus on mind tegelikult hilisemas elus päris palju inspireerinud. Olen veetnud seal kõik oma lapsepõlve päikseküllasuse järele lõhnavad suved - vaadelnud tärkavat loodust, maitsnud esimest küpset valget klaari, jälginud hiiglasuurt punaseid lehti poetavat vahtrapuud aianurgas, silmitsenud üle sammaldunud aialippide põllul vilja koristavat punast kombaini, mille tulek mulle alati ilmeksimatult sügise saabumist kuulutas; maganud lakas värskelt kuivatatud heinte sees ja jälginud läbi lippkatuse sisse piiluvaid päiksekiiri, saatnud pilguga sumedas suveõhtus metsa poolt aegamisi immitsevat valget udu ja selles peituvat salapära.

Ma unistasin alati millestki määramatust.

Lapsepõlve lemmikraamat

Üks lapsepõlve-aja kõige lahedamatest tunnetest oli kahtlemata tõdemus, et oskan lugeda. Mäletan, et see juhtus kuidagi väga ootamatult ja iseenesest ning kindlasti enne kooliaega. Ühtäkki lihtsalt muutusid raamatus peituvad seni arusaamatuks jäänud tähekombinatsioonid mu meeltes mõistetavateks ja see teadmine tõi minusse midagi täiesti ülevoolava rõõmu-laadset.
Mu lapsepõlve lemmikraamat oli "Tulipunane lilleke", mis meeldib mulle siiamaani, eelkõige selles sisalduva eriskummalise romantilisuse ja uskumatu põnevuse tõttu. Kindlasti oli suur osa ka kunstnik Siima Škopi lummavalt kaunistel piltidel.
Lemmikuid oli kahtlemata teisigi, näiteks Eno Raua "Naksitrallid", "Ninatark muna",  Aino Perviku "Arabella, mereröövli tütar" jt. Seega sai llillede korjamise ja sõpradega mängimise kõrval üheks mu eelistatumaks tegevuseks loomulikult raamatute lugemine, mis haaras mind jäägitult endasse.

Lapsepõlv

Lappasin vanu albumeid ja leidsin ühe väga retro pildi endast. Sellel on minu ema ja mina ise siis- teadagi kus. :-)
Sündisin ühes väikses Põlvamaa külakeses, kus leidus minu jaoks kõike - lilli, päikesepaistet, toredaid inimesi, muuhulgas ka mu armas vanaema, kelle tehtud vaarikamoosi magus maitse on mul siianni meeles.
Ma ei teagi päris täpselt, missugune laps ma olin, sest kes seda ikka nii detailselt mäletab, aga ilmselt olin väiksest peale selline suhteliselt sügava maailmatunnetusega, märgates enda ümber kõiksugu kummalisi, imelisi ja erilisi detaile. Arvatavasti nägingi kogu maailma justkui läbi mingi muinasjutuprisma. Õisi täis heinamaa polnud minu jaoks kunagi ainult heinamaa, vaid kindla peale sisaldas see endas hulgaliselt nähtamatuid, ent samas mingil iseäralikul moel selgelt tunnetatavaid muinasjututegelasi, kes mu ümber hõljusid. Mingi osa sellest muinasjuttudesse uskuda tahtmisest on minuga siiani jäänud, seega eelistangi ilmselt kirjutada eelkõige fantaasiaküllaseid lugusid.
Looduslähedane, see ma kindlasti olin ja olen siiani. Kui ma peaks meenutama mõnda tegevust endast lapsepõlves, siis oleks selleks kahtlemata lillede korjamine - võisin sellega tegelda lõpmatuseni, uurides ja avastades enda jaoks veel seni tundmata liike, kujundades kõiksugu kummalisi kimpe ja kinkides neid emale ja vanaemale.
Loodusel on minu jaoks mingi iseäralik jõud pakkuda meeltele rahu. Lilli ma niiväga küll enam korjata ei viitsi, aga niisama uidata ja end ümbritsevaid lõhnu ja värve tunnetada meeldib siiamaani.

Leidsin ühe teise foto veel, mis peaks olema tehtud seitse aastat hiljem. Kummalisel kombel olid mu juuksed lapsepõlves sirged ja heledamapoolsed, kuigi hilisemast mäletan end pigem brünetina ja kergelt lokkis juustega.

Teisel pildil peaks siis olema tegemist naistepäevaga. Mina ise siis selles kummalises kirjus hõlstis, mis mulle millegipärast väga meeldis. Kui ma just ei eksi, õmbles mu ema selle ise.
Väikesed külalised söövad isetehtud vahvleid ja rüüpavad morssi. Mäletan, et meil käis suhteliselt sagedasti külalisi, seega oli see teretulnud võimaluseks lõpmatuseni mängida.
Kapi külje peal, mis jääb minust paremale, oli pilt punamütsikesest ja hundist, mille mu kunstikalduvustega ema mingil ajal vaba käega visandas. See oli ilus pilt ja tekitas mu lapsemeeltes ühtlasi nii imetlust kui ka kerget õudu.



Link

Teise blogi link jäi puudu, sellest saab lugeda siit! :-)
http://loterii.blogspot.com/2011/04/kiiri-saar-lepatriinupuudja-2011.html

Vastukaja veebis

Kõige esimene netikommentaar pärineb ühelt kenalt blogipidajalt, kes kogub oma blogisse erinevat värskelt ilmunud kirjandust, mis talle raamatulettidelt ühel või teisel moel silma on jäänud. Kahtlemata oli väga tore vastukajana lugeda niivõrd positiivset tagasisidet:

Hästi vahva! Ei tahaks uskudagi, et tegemist on algupärandiga, mitte tõlkeromaaniga. Seksuaalset otsekohesust ei kohta just sageli eesti kirjanduses. Siinjuures just seda erootiliselt meeldivat poolt. Väga ladusalt kirjutatud, kiire lugemine, paras ja kiire annus lahutamaks meelt.

http://seganemaailm.blogspot.com/2011/03/kiiri-saar-lepatriinupuudja.html

Olen tegelikult mitmelt poolt kuulnud, et "Lepatriinupüüdja" pidada olema väga põnev lugemismaterjal, mis haarab kaasa viimase leheküljeni. Olles ise kirjutamisprotsessis liialt sees, ma seda põnevuse-momenti võib-olla nõnda ei tunnetanud, nagu lugeja, kuna kõik süžeed tuli mul ju endal välja mõelda, aga kahtlemata on mul taolise vastukaja üle ainult hea meel.

Teine asi, mida ma päris mitmelt poolt kuulnud olen, on see, et mu debüütromaan olla otsekui väliskirjandus, tavatult vaba, avatud, äärmiselt värskena mõjuv ja noortepärane, külluslikult värvika keekekasutusega. Pisut üllatav, aga vastu ma ei vaidle! :-D

Lisan veel ühe blogipidaja lingi, kelle arvamus mulle samuti meeldis, eelkõige seetõttu, et blogipidaja sõnastas väga tabavalt lahti mu romaani olemuse - intelligentne naistekas. Täpselt see ta ongi. Naistekaid on kahtlemata mitut sorti, aga päris kindlasti pole ta seebikalikult kerge, pigem siiski mõtlevale lugejale. Meelelahtutus, seda küll, see oligi mu eesmärk, kuid seda saab teha ka targalt.

Raamat on naistekas (või slipstream?), aga mitte selline susserdav tibikas, mis vedeleb mõne tuntud popkultuurinähtuse järellaines; mulle meeldib, kuidas peategelane muudkui endale küsimusi esitab, kahtleb ja arutleb – kuigi mõned mõttekäigud võivad minusugusele veidrad olla ja panevad kukalt kratsima (ent autor rõhutab tegekaanel, et tegemist eelkõige huumoriga). Aga tekst elab, mõjub ärritavalt ja naljakalt, ei jäta külmaks ning see on peamine. Võibolla olen liialt vähe tuttav intelligentsete naistekatega, kuid käesolev raamat on küll omapäraga teos – ja debüüdi kohta kindlasti üle harju keskmise. Blogi link asub siin

 Siis üks selline lehekülg, nagu arvustus.com

Keegi hea raamatusõber oli mu raamatu sinna üles riputanud ning aegamööda lisandus teisigi punkte.

Praeguse seisuga on hinnanud raamatut neli lugejat, punktide kogusummaga 7.5 kümnest. Tõtt-öelda tundub see number minu jaoks liigagi ilus ja hea. Kahtlemata suured tänud, olen väga rõõmus, et mu raamat teid ükskõikseks jätnud ei ole!

http://www.arvustus.com/kiiri-saar-lepatriinup%FC%FCdja

Katkend romaanist "Lepatriinupüüdja"

Lisan siia lihtsalt stiilinäitena katkendi romaanist neile, kel pole veel olnud mahti raamatuga tutvuda.

Christiani korter tervitab mind valge ja päikseküllasena. Kõik on ikka nii, nagu ma mäletan. Läbipaistvad põrandad läigivad ilma ainsagi tolmukübemeta ja avarate akende ees heljuvad käsitsi maalitud hieroglüüfidega siidkardinad. Metallmööblilt peegeldub vastu päiksekiir, mis paneb mu silmi kissitama. Võib-olla peaksin kunagi küsima, kuidas ta selle roosimustri sinna põrandaplaatide sisse lasi panna? üritab mu aju mõnevõrra ärevalt millelegi kõrvalisele keskenduda. Ma olen üksainus suur rahutus.

Grey on lahti ja kappab mind uudishimulikult nuuskima. Ma ei suuda mõista, kuidas ta on võimeline neil libedatel põrandatel üldse edasi liikuma. Võib-olla on Christian talle liivapaberitükikesed käppade alla kleepinud?

Kummardun looma paitama, see tegevus sobib suurepäraselt paanika varjamiseks. Võib-olla ma võiksingi terve õhtu jänest süles tassida, et oma kõikumalöönud meelerahu tagasi saada? Grey ei tundu paraku sugugi sama meelt olevat, kuna peatselt kaotab ta minu vastu igasugu arvestatava huvi, pühendades selle hoopis kamina kõrval värvilises põrandavaasis seisvale suurele kuivatatud rooside kimbule.

Jänest jälgides tabab mind ootamatu mõte, et võib-olla olen hoopis mina see niinimetatud „Grey“, kes üritab üsna sarnast moodi enda eluga hakkama saada? Vaadates, kuidas loom üsna muretul moel ja kordagi libastumata ringi liigub, võin järeldada, et tema saab igatahes omadega märksa paremini hakkama kui mina ning tõdemus sellest kipub mind tahtmatult masendama, seda enam, et liivapaberit mul tuvastada ei õnnestu.

Lõpuks istun Christiani kõrvale diivanile – igaks juhuks mitte liiga lähedale – ja üritan seltskondlik olla, kuna päev läbi keset tuba süüdlaslikult (ja mõnevõrra kadedalt) Greyd vahtida ei tundu mulle ka kuigi normaalse ajaviitena.

„Kuidas sul siis läinud on?“ uurin ääri-veeri.

Christian mõõdab mind hetke oma siniste silmadega ja hakkab rääkima. Ta jutustab üsna ilmekalt ja talle omase huumoriga oma viimasest projektist, mis hõlmas terve kaubamaja alumise korruse. Modellid roomasid tuukriülikondades põrandatel ja lettide peal ringi ning ostjad seisid treppidel ja jõllitasid vaatemängu vahtides suud ammuli. Lõpuks olla nad kusagil linna peal isegi ühe kanalisatsioonikaevu lahti koukinud ja seal pildistamist jätkanud. (Seda kuuldes on mul vist isegi üsna arvestatavalt hea meel, et ma vahepeal poppi tegin).

Sein me vahel nihkub veidi eemale, aga ei kao päriselt. Ma ei suudagi aru saada, teab ta, mis minu ja Ericu vahel juhtus, aga võib-olla ma ei tahagi teada. Vähemalt ei ole mees just seda nägu, nagu hakkaks mind otsekohe vardasse ajama. Arvatavasti tuleb see hiljem.

Kuulan ja vaatan ameeriklast – ta on nii ilus. Kuldne suvine jume on ta veel miljon korda kütkestavamaks muutnud. Ta naha toon tundub mulle tähelepanuväärse seguna suhkrust, kakaost, hapukoorest ja sulakullast. Tõtt-öelda, kui ma nüüd meenutan, ta nahk vist isegi maitseb sedamoodi. (Kuigi sulakulla maitses ei saa ma just ülikindel olla, aga ma usun, et mul on piisavalt hea kujutlusvõime).

Christian nõjatub mugavalt diivanile ja mu süda tõuseb kurku mõtte juures, et ta vaevub mu meelt lahutama. Minu pärast muretsema. Selline mees.

Kuid kas ma armastan teda? Kas ma armastan teda?

Ma jälgin ta huulte liikumist, tuttavlikke liigutusi, kui ta endale nii ainuomasel moel korraks sõrmedega üle lõuajoone tõmbab, tajun temast õhkuvat sooja nahalõhna – ja mu peas valitseb üksainus kaos. Mis minuga ometi toimub, et ma ei oska isegi sellele üheleainsalegi ja mitte eriti keerukale küsimusele vastata? Kas armastus ei peaks olema midagi ainelist ja reaalset, näiteks lepatriinukujulist, et niipea, kui ta sulle sõrmele lendab, tunned sa ta otsekohe ära ja ütled endale:

„Näe, see on armastus! Väga tore. Ma tunnen armastust. Ma näen seda. Tal on punased koorikjad tiivad ja ilus tipi-täpiline muster. Ma tajun, kuidas ta oma väikeste kõverate õietolmuste jalakestega mööda mu nahka sibab ja olen kirjeldamatult õnnelik, et ta maandumispunktina siin ja praegu just minu on välja valinud.“

Kõik tundub ühtäkki kuidagi veider, justnagu ei toimukski päriselt. Justkui seisaks me koos Christianiga kusagil laval, mitte päriselus ning varsti näidend lõpeb ja me pöördume oma tegeliku elu juurde tagasi. Vaatan mööblit ja ilusaid, hoolega valitud asju meie ümber ja need tunduvad üha enam näidendidekoratsioonidena, mis viiakse lavalt minema niipea, kui etendus läbi on saanud.

Aga võib-olla ma ei oskagi lepatriinusid näha?, tabab mind ootamatu mõte. Ma olen märganud ainult päevakoeri ja jaaniusse. Noh, kui järele mõelda, on needki on ju väga toredad. Milleks mulle lepatriinud? Või on mu käel midagi viga, et see eriline putukas sinna maanduda ei taha? Ma isegi uurin veidi aega pisut mõtlikuna oma sõrmi – need on kitsad ja pikad, kenade roosade ümarate küüntega. Vähemasti välise vaatluse põhjal ei tundu mu käel midagi ebatavalist viga olevat. Aga hetk hiljem meenub mulle, et mu käsi pole ju tegelikult üldse minu omagi ja mu tuju langeb taolise tõdemuse tõttu üsna märgatavalt.

Korraga ma tean vähemalt üht asja, mida ma peaksin ütlema. Õigemini, mida ma lausa pean ütlema, et end veidigi paremini tunda.

„Christian?“

„Jah?“ Ta paneb mahlaklaasi lauale ja silmitseb mind ainiti.

Vahin korraks süüdlaslikult maha, ent kohandan siis hääle otsusekindlaks ja tõstan veendunult pilgu, vaadates mehele otse silma. „Ma tõepoolest ei taha enam pildistamas käia.“

Ma panen ta proovile. Kui ta nüüd ütleb, et „sa peaksid jätkama, sest ma andsin sulle võimaluse,“ siis ta ei armasta mind, sest ta üritab kohustada mind millekski, mis mind õnnetuks teeb, kusjuures ta teab, et teeb. Ma usun, et ei pane väga mööda, kui ütlen, et armastajad ei käituks sedasi. Kui ta ütleb „võta vabalt, see polegi nii oluline,“ siis ta tõesti armastab, sest talle läheb mu heaolu korda.

Christian vaikib pikalt. Võib-olla ta teab, et ma testin teda.

„Ma märkasin jah, et sa pole selles mõttes enam eriti innukas. Mis lahti? Algul ju kõik meeldis sulle?“ laveerib ta osavalt mu valikuvariantide vahel.

„Ma usun, et see pole see, mida ma tegelikult teha tahaks,“ jätkan mõnevõrra vaevaliselt enesekehtestusega. Taevake, mul on ju õigus oma arvamusele või pole? „Muidugi olen ma sulle tänulik, aga kindlasti on sul pikk järjekord ukse taga tšikkidest, kes särasilmi enda tähetundi ootavad.“ Mul on enda üle tõsiselt hea meel, et ma nii täiskasvanuliku enesekindlusega väljenduda suutsin. Kas tuleneb on sellest, et ma nii pikalt seda Justine „I´m the best“ pluusi silmitsesin?

„Okei, Justine,“ ütleb ta siis ja lootusrikkad külmavärinad roomavad tõde ära aimanult üle mu selja veel enne, kui ta mu testiga lõpulegi on jõudnud. „See on vabatahtlik, ma loodan, et sa mõistad?“

Vahin ta sooja naeratust nagu arust ära. Ta armastab mind! Järelikult… Eric ei öelnudki midagi!

Muidugi paneb see tõdemus unustama, et ma ikka veel ei tea, kas ma ise ka teda armastan, aga praegu ei tundu see kuigi oluline olevat.

„Mis on?“ küsib Christian veidi hämmeldunult. „Sa oled rõõmus sellepärast, et võid kõigest sellest loobuda? Su mustlasefoto jõuab ilmselt järgmise „Glamuuri“ erinumbrisse.“ Ta raputab pead ja ta pikad patsid hüplevad ümber näo. „Ma ei saa sinust tõtt-öelda üldse aru.“

Ta väitele vastamise asemel sirutan hoopis vargsi käe välja ja teen lõpuks seda, mida ma tahtsin teha juba tükk aega – puudutan ta siidjaid juukseid. Sinised silmad on ainiti minu omades ja jälgivad mind pingsalt.

„Sa oled nii ilus, Justine,“ sosistab ta siis.

See on vale vastus, aga sellegipoolest muutun ma nõrgaks. Must juustekardin langeb üle minu ja ma tunnen teda jälle oma suul, oma näol, oma kehal. Ta on nii hea. Ma peaksin teda armastama. Ma tõesti peaks. Mu tingiv kõneviis ei meeldi mulle, aga ma loodan, et sellest piisab, vähemalt praeguseks. Minus tärkab mingi ähmane lootus, et ehk õnnestub mul lepatriinu siiski kompromissile veenda ning näidendist saab lõpuks ometi päriselu. Võib-olla pean ma käe lihtsalt kõrgemale sirutama, vehkima, kuidagi endast märku andma? Pagana pihta, ma võiks talle isegi kanalisatsioonikaevu järele ronida, kui see vajalikuks peaks osutuma, kuigi ma pole just eriti kuulma juhtunud, et keegi armastuse roiskveetorudes roomates leidnud oleks. Aga mine sa tea, eks?

„I love you,“ kuulen lõpuks ometi enda kõrva vastas lauset, mida ma üle kõige ootasin.

Sein haihtub me vahelt.